oma emaga – ja ainult sellepärast tean ma seda kõike. Ka ministeeriumis teatakse seda. Me saame riigieelarvest toetust. Rahvusministeerium toetab meid ja minister on meie juhatuse nõukogus – siin pole midagi salajast. Ja kõigel sel pole Orla Berntseniga mingit pistmist.”
See kõlas nii, nagu oleks Susanne Ingemannil Orlaga rohkemgi pistmist, kui ta lasi välja paista.
„Orlal ei olnud kerge,” ütles juhataja kuidagi eemalolevalt.
Knud sirutas ennast ettepoole ja tema vaikimises oli küsimus: Miks?
Naine tuli tagasi sohva juurde, kuid ei kavatsenudki istuda – võibolla sellepärast, et vältida pensionile jäänud politseiniku lähedust. Silmapilgu arvas Nils, et juhataja ei vasta Knud Tåsingi vaikivale küsimusele, aga siis ütles ta: „Ükskord juhtus … üks väga hirmus lugu.”
Carl Malle tegi liigutuse, nagu tahaks püsti tõusta, aga otsustas siis istuma jääda.
Susanne ei vaadanud tema poolegi ja isegi aknast kiirgavas vastuvalguses nägi Nils naise pilgus killukest trotslikku hõõgumist, enne kui ta jätkas. „Sellest on juba juttu olnud,” ütles juhataja, „et Orla oli seotud ühe mehe surmaga – või siis on olnud ühe mehe surma tunnistajaks. Aga see väide võib ka ekslik olla. Sest ta oli siis ju kõigest hoolimata ainult laps. Ma olen teada saanud, et Magna otsis sageli psühholoogi abi, niisiis Kongslundi psühholoogide abi – Kongslundis on alati olnud kindel meeskond, kes muutus siin paikseks. Võibolla võttis ta tarvitusele ka teisi meetmeid, mille kohta mul informatsioon puudub. Sellest teabest muidugi ei piisa, et te saaksite oma ajalehes midagi kirjutada. Ütlen seda ainult sellepärast, et oleks mõistetav, et ma püüan olla täiesti aus … siin pole midagi varjatut … ja siin pole ka midagi, mis oleks kuidagi eriliselt huvitav … kas või Vaba Nädalalõpu jaoks.”
Aga ta oli neile kahele lehemehele juba andnud huvitavat informatsiooni, mille väljakaevamine oleks muidu mitu kuud aega võtnud.
„Näiteks milliseid teisi meetmeid?” Knud Tåsingi küsimus tuli vähimagi kõhkluseta.
Sel hetkel lõi Carl Malle kämblaga diivanilauda, nii et kolm teelusikat tugevast löögist klirinal põrandale kukkus. „Nüüd on küllalt. Te esitate küsimusi intiimsete asjade kohta – just nende asjade kohta, mida see mees on pidanud kahetsusväärseks, kuna keegi sai surma!” Julgeolekumees ajas ennast püsti.
Ajakirjanik võttis adopteerimisblanketi laualt ja pani oma paberid tagasi portfelli. „Tänud teile abivalmiduse eest,” ütles ta võõrustajannale. „Tuleme nädala pärast jälle. Juubelipidustusi vaatama.” Knud tõusis. „Ja siis tuleb meil küll vaid käteplaksutamisega rahulduda.”
Naine saatis neid trepini ja vaatas neile järele, kui nad auto poole suundusid. Carl Malle jäi majja. Ta oli oma missiooni täide viinud.
Äkki Knud Tåsing peatus, pööras ümber ja vaatas otse naise ilusatesse silmadesse. „Kas see ei tähenda midagi enamat … see vana lugu … nende kahe poisiga … siis, kui te …?
Naine mõistis ta seosetut märkust paugupealt. „Tähendab küll,” vastas ta. Nils Jensen hoidis hinge kinni.
„Ja mis te selle kohta ütlete – praegu?”
„Ütlen … et kõik see on minevik. Nii on kõigega, kui ainult kannatust jätkub. Ja kui ise seda kõike mineviku hämarusest välja ei kaeva.”
Naine noogutas kergelt hüvastijätuks. Vihje oli enam kui selge. Las Kongslundi minevik olla, siis jätab maa ja ilm – ühes Carl Mallega – ka sinu deemonid rahule.
„Endisel esinaisel on kasutütar, kas pole nii?”
Silmapilgu jooksul ei saanud Knud Tåsing mingit vastust. Ainult eelnev paus pikenes. Siis tuli kinnitus: „Jah. Tal on kasutütar. Inger Marie. Selle nime sai ta siis, kui ta 1961. aastal siia tuli. Aga me kutsume teda lihtsalt Marieks. Ta töötab siin minu assistendina, ja seda tööd on ta siin kogu aeg teinud.”
Viis lühikest lauset, mille oleks justkui meri rannale uhtunud.
Susanne Ingemann arvas Knudi järgmise küsimuse pelga pilguga ära ning vastas küsimust ootamata: „Õige … see kasutütar elab siin. Ühes väga kenas ruumis. Maja kõige ilusamas. Me kutsume seda Kuningatoaks, kuna arhitekt kavandas selle kuningas Frederik Seitsmenda üksikasjalike näpunäidete kohaselt. See on alati tema tuba olnud.”
Juhataja osutas oma saleda käega katuse suunas. „See on selle hoone kõige kaunim tuba – sealt on suurepärane vaade Sundi väinale ja Hveni saarele. Aga ta ei ole täna siin.”
Silmapilk vaikust. „Nii et kui te tahate temaga rääkida, siis palun mõni teine kord.”
Kaks väikest niksu. Rohelised silmad, kuldse punakaspruuni läikega punased juuksed.
Ja kõik puha vale, mõtles Nils. See kasutütar on küll siin, aga me ei tohi temaga mitte mingil juhul kohtuda.
„Jahmatav, kuidas Carl Malle leidis nii kiiresti õige koha. Ja et juhataja lasi sel lihtsalt toimuda.” Knud Tåsing süütas mentoolsigareti, sõrmed kergelt värisemas.
Suur Mercedes keeras rannamaanteele ja võttis suuna Kopenhaagenile.
„See oli ebameeldiv kogemus.” Ajakirjanik paistis veel kahvatum kui tavaliselt.
Nils Jensen ei öelnud midagi.
„Juhataja ei tahtnud ründav olla. Aga mina oleksin küll kuradi meeleldi Inger Mariega … kasutütrega … kohtunud. Marie oleks rääkinud meile midagi tollest ajast, olen selles kindel.” Knud Tåsing raputas pead, nagu mõelnuks äraütlemisele ja andnuks sellele hinnangu – ilmselt halva. „Ilmselt oleksime pidanud nõudlikumad olema … see polnud väga hea etteaste, millega me seal esinesime. Me ei pääsenud väikelaste tuppa, me ei jõudnud kasutütreni, me ei kuulnud sõnagi väikesest John Bjergstrandist – kui ta üleüldse olemas on.” See kõlas Knud Tåsingi suust talle ebaharilikult allaandlikult.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
