style="font-size:15px;"> „Või ekskremendid … ühe või teise looma väljaheited.” Kärbse terav nina sirutus ette, nagu nuusutaks, kas salapärane saadetis ei reeda ehk roiskumislehka.
Kärbse ülemus higistas, eritades magusat aroomi. Kärbes läks akna juurde ja tegi selle pärani lahti.
Kui kirja poleks ümbritsenud imelik aura, oleks kantsleri abi seda saadetist naljaks pidanud. Selle asemel tundis ta sõõrmetes nõrka sügelust, mis andis aimu hirmust, mida ta mäletas maailmast, kus ta oli üles kasvanud. Ta teadis, et mõne minuti pärast järgneb peavalu.
„Võibolla me peaksime laskma kantseleil selle avada,” ütles Kärbes taas peaaegu sosinal.
Samal ajal hakkas kantsleri abile silma tema ees lebava ajalehe Vaba Nädalalõpp pealkiri: Tippametnik valas oma süütud alluvad poriga üle. Ta haaras paberinoa ja sõnas: „Nii ohtlik see nüüd ka ei ole.”
Kärbes hüüatas ja astus kirjast natuke kaugemale.
„See on kindlasti üks ebaõnnestunud üritus, ja siis saavad nad – kes nad siis iganes ka on – võibolla tasuta reklaami.” Jälle turtsatas kantsleri abi kõrgendatud hääletoonil.
Ja siis lasi ta käiku oma peene paberinoa, mis pärines Havannast. Selle oli kinkinud talle Lucilla, kui nad viimaks 2001. aastal abiellusid. Ta lasi oma peene paberinoa käiku kõheldes – kuid ainult sekundi kõheldes, enne kui ümbriku sisu lauale vajus. Tal polnud õrna aimugi, kes oli võinud selle kirja saata või kelle sõrmed olid nii hoolikalt voltinud need kaks paberilehte niimoodi kokku, et ta oli nende sisu algul pidanud üheksainsaks valgeks riidetükiks. Ta kissitas segaduses silmi, justkui olnuks eredas päikesevalguses. Kantsleri abi tõstis ettevaatlikult ühe kahest välja kukkunud pehmest asjast ja jõllitas seda läbi prillide. „Mis asi … see küll on?!”
Kärbes kordas sama küsimust hääletult ta selja taga, lojaalne, nagu ta oli. Kabinetiülem tundis Kärbse hirmunund hingeõhku oma kuklas, kui naine talle lähemale astus.
See oli kantsleri abi suureks üllatuseks lastesokk, kenasti heegeldatud, aga heegeldatud väikelapse jaoks – seda võis selgelt näha.
Kantsleri abi istus ja vaatas nõutult seda kummalist eset ning turtsatas jälle, ja jälle liiga valjult. Nii tema ema kui ka lahutatud naine oleksid kohe mõistnud, mis toimub mehes, kes oli riigi võimsaima ministeeriumi kabinetiülem.
Ta pööras pooleldi ümber ja sai kergendunult aru, et kuna Kärbes hoidus endiselt vähemalt meetri kaugusele, siis ei võinud ta kirja sisu kuigi üksikasjalikult näha. Paar beebisokke? Silmapilgu ei registreerinud kabinetiülema aju midagi, siis aga jõudis ta teadvusesse kirja ülejäänud sisu. Sõrmedega, mis ärritusest värisesid, nagu oleks tal külm, võttis ta paberid laualt ja tõstis need Kärbse ainitise pilgu alt kõrvale, et neid lähemalt uurida.
Paistis, nagu oleks tegu nädalalehe lehekülgede fotokoopiatega. Vasakpoolne lehekülg oli kaunistatud ümarate kujutistega, mis meenutasid vanaaegseid pildiraame. „Raamis” oli uduselt näha vana roostepruunide seintega villa, kujutisel kattis hall udu nii taevast kui ka hoone vundamenti, justkui poleks villat kunagi päriselt olemas olnud ega maisele mullale ehitatud.
Pildilt paistis luuderohuga kaetud välisseinte kohal kõrgumas seitse valget korstent – kolm kummalgi pool ja üks keskel – ja need korstnad tõstsid kogu pildi muinasjutulisust eriti esile. Katuseservad särasid, nagu oleks foto tehtud hetk enne, kui hommikukaste on jõudnud päikesekiirtes kuivada.
Paremale oli tundmatu toimetaja pannud veel ühe pildi, mis meenutas vana mustvalget amatöörfotot: laeni kõrguva jõulupuu juures istus väike rühm lapsi põrandavaibal ja vaatas fotograafi poole. Neil kõigil olid ühtemoodi päkapikumütsid peas ja paar neist paistis naeratavat, kui samas teised tundusid tõsised ja kartlikud, võibolla fotograafi neile keskendunud tähelepanu tõttu.
Üle pildi oli kolm suurte tähtedega sõna: Seitse väikest pöialpoissi.
Kogu muu tekst oli vana foto all: Seitse väikest pöialpoissi – viis poissi ja kaks tüdrukut – elavad Elevanditoas ja on kõik valmis leidma endale uuel aasta hea kodu!
Kantsleri abi kortsutas tahtmatult kulmu, ilma et Kärbes oleks seda märganud, ja jätkas lugemist: Bioloogilise perekonna täielikult saladuses hoidmise võimalus aitab kaasa, et illegaalse abordi asemel valitakse adopteerimine. Räägitakse, et ka kuulsad taanlased, kelle nimi ja kuulsus võiks muidu avaliku uudishimu ohvriks sattuda, on usaldanud Emade Abistamise Seltsi ettevõtmise diskreetsust. Niisugustel juhtudel on bioloogiliste vanemate nimede saladuses hoidmine olulise tähtsusega.
Kantsleri abi tajus Kärbse uudishimu oma parema õla taga.
„Ah, mingi tühiasi,” ütles abi, ilma et temalt oleks veel midagi küsitud, ja kattis fotod käsivarrega. „Ma saan ise hakkama.”
Kantsleri abi märkas Kärbse pettumust. Kärbes kaugenes seina äärt pidi ukse poole ja peatus veel korraks pahuralt, nagu tal kombeks oli.
„See pole kuigi tähtis asi,” kordas kantsleri abi pisut valjemalt. „Saan ise hakkama.”
Kärbes ehk Fanny, nagu oli tema nimi tegelikult, peatus silmapilguks ukseavas nagu veidi kühmus isepäisus ise, kuid tegi siis vastumeelselt minekut. Ainult kerge õhuvirve jäi temast ruumi, kui uks tema selja taga kinni langes.
Kantsleri abi hingas sügavalt sisse ja kinnitas pilgu taas kirjale. Kui Lucilla olnuks seal, hoiatanuks naine teda selle hirmu eest, mis temas võimust võttis.
Kuigi pildid ei reetnud midagi – välja arvatud see, mis oli lugeda olemasolevas lühikeses tekstis –, teadis ta kohe, kust need pärinesid. Ta teadis, mida need kujutasid, ja ta teadis ka, mis selle koha nimi oli – ta tundis selle suure pruuni villa ilma vähimagi vaevata ära.
Ta hingas sügavalt välja ja võttis ette teise paberitüki. See oli eelmisest paksem, valge ja tihe ning krudises, kui ta selle lahti voltis. Ta oli juba enamvähem oodanud, et sellest ilmub nähtavale veel üks foto, kuid see, mida ta käes hoidis, oli ilma igasuguste illustratsioonideta fotokoopia, mis oli võetud mingist blanketist või nimekirjast, mida ametivõimud kasutasid niiöelda Gutenbergi aegu.
Kopeeritud paberi vasakus servas võis märgata ümmargusi auke ja ta järeldas sellest, et originaalpaber oli enne koopiamasinasse panemist olnud augurauaga augustatud.
Ta kummardus paberi kohale ja luges. Ülemises vasakus nurgas polnud rohkemat kui aastaarv 1961, kuid ta hoidis sellest hoolimata hinge kinni.
Kantsleri abi silmad libisesid pool lehekülge allapoole. Kitsad nimetulbad, mille eesmärk oli lihtne: tuvastada isikute identiteet. Nimi. Sünniaeg. Sünnikoht. Praegune elukoht.
Seejärel järgnes rida lahtreid igasuguste ebatraditsiooniliste isiklike andmetega: Bioloogiline ema. Nimi. Praegune elukoht – ja allpool taas: Bioloogiline isa. Nimi. Praegune elukoht.
Ja päris lehe allossa oli tundmatu ametnik teinud ruumika lahtri pealkirjaga: Adopteerijate nimi ja elukoht.
See oli adoptsiooniblankett lastetutele peredele, kes taotlesid luba mõne tolleaegse soovimatu lapse üleskasvatamiseks. Ta oli selliseid blankette näinud. Muidugi oli ta selliseid blankette ennegi näinud.
Ainult üks originaalblanketi lahter oli täidetud – kõige esimene. Hariliku pliiatsi või siis pastakaga oli keegi kirjutanud, ilmselt juba ammu, kenas kursiivis üheainsa nime. See oli endiselt täiesti selges kirjas, nii et seda võis ilma mingi
