Seitsmes laps. Erik Valeur
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Seitsmes laps - Erik Valeur страница 9
Kantsleri abi märkas oma ninajuurel just prilliraamile lähenemas paari higitilka, kuid pööras siiski paberit ja vaatas selle teist külge. See oli tühi.
Siis turtsatas ta veel kord ja selgitas prilliklaaside taga pilku. Mida peaks üks 46aastane, peagi ametliku lahutuse saav ametnik tegema seesuguse vana arvepidamisraamatuga, mis oli pealegi pooltühi? Ta aimas, et ta peaks vastust teadma, aga ei teadnud sellegipoolest.
Mitte nimi ei mõjunud rahutuks tegevalt. Ta oleks mõned päevad ehk selle nime peale mõelnud ja siis unustanud. Rahutuks tegi hoopis miski muu. Üks higitilk oli jõudnud nina otsa ja kukkus nüüd just lehe ülaservas olevale käsitsi kirjutatud nimele. Ta tupsutas selle ettevaatlikult salvrätiga ära, nagu oleks unustanud, et tegu pole originaaliga, millel tint võiks laiali joosta.
Kantsleri abi tõusis toolilt ja nägi taas vikerkaart, mis säras mao suust tõusvas veevihus. Ta pigem tunnetas kui kuulis oma rindkeres kähisevat paanikat, justkui oleks mõni elukas ta sisemusse tunginud, nagu ta ise oli olnud ükskord ammu köökus Moseni soises padrikus, kus tagaajajad heitsid teravaid valguskoonuseid teda ümbritsevasse pimedusse.
Kui keegi võinuks ta mõtteid lugeda, oleks ta märganud, et ehmunud kantsleri abil ei tõusnud esiplaanile just kõige lihtsam küsimus, ja selle oleksid esitanud kõik, kes oleksid tema asemel niisuguse kirja saanud:
Miks see üldse mulle saadeti?
Rahvusministri büroo oli pärast 2005. aasta valimisvõitu poole suuremaks ehitatud, sest valitsuse tähtsuselt teine minister oli nõudnud endale peaaegu et troonisaali tasuks hindamatu panuse eest palavikulises valimisvõitluses.
Ministri büroosse kogunes ainult eksklusiivne sisering, kelle rahvusminister oli ise hoolikalt välja valinud. Nad kõik olid ühenduse BAL liikmed. Seda liikumist oli rahvusminister juba oma karjääri algstaadiumis rahaliselt toetanud, kuid ta oli alles viimastel aastatel hakanud liikumist avalikkuses tõsiselt tunnustama.
Lühend tuli dešifreerida järgmiselt: Laste Õigus Elule.
2005. aasta parlamendivalimistel kasutati BALi regulaarselt võitlemiseks taani laste võõrandamatu õiguse eest elada – ja nõnda sugenes ka arvamus, et abort peaks olema lahenduseks ainult neil harvadel juhtudel, kui sünnitamine ohustaks tõesti ema ellujäämist, või kui oli täiesti kindel, et laps nii või teisiti sureb. Iive oli juba kaua allamäge läinud ja riigis nappis terveid taani lapsi, mis põhjustas omakorda vanemate inimeste osakaalu suurenemise ja nooremate inimeste osatähtsuse languse. Tööturul võis neid puuduvaid taani noori asendada eksootiliste sisserännanutega, ning aina rohkem ja rohkem taanlasi pooldas seda loogilist seisukohta, milles olid põimunud praktilismajanduslik ja kristlikmoraalne külg. Samas ei olnud unustatud, et taanlaste suurem iive siiski tugevdaks taani rahvust üha suureneva sisserändajate hulga vastu. Taanlased riskisid sellega, et neist saab vähemus omaenda maal. Selle arenguvõimaluse olid nii võimulolev partei kui ka opositsioon viimastel valimistel arvesse võtnud kui tuleohtliku stsenaariumi – aga võimulolijate trump oli ikkagi nende oma rahvusminister.
Ole AlmindEnevold, kelle nimi kõlab taani keeles umbes nagu Ole Tavaline, Ainuvõim, esitas koosolekul parasjagu teemat „Võtke istet – ja õnne vabastamispäeva puhul!”
Samal silmapilgul ilmus doktor Nõidus väheke hingeldades nähtavale ja libises ühele vabale toolile. Hilinemine ja hingeldamine olid juba PRülemuse imidži osaks saanud.
„Mis selle tamili poisiga on?” küsis minister ja vibutas sentimeetripaksuse rohelise mapiga. Ta heitis selle ärritunu täpsusega kantsleri enda ette. Kantsler oli saanud oma alluvatelt hüüdnime Shrek, kuna nägi välja nagu kuulus sookoll. 1952. aastal leiti ühest Taani soost üks väga hästi soovees säilinud umbes 2300 aastat vana mehe keha, ning ka see lugu sobis hästi Shreki nimega. „Milles on asi? Millega ma pean ennast kurssi viima?”
Orla Berntsen oli rahul, et ta ise ei olnud selle asjaga tegelnud ja selle hoopis oma ülemusele edastanud. Too muidugi kartis, et lugu võib kontrolli alt väljuda ja ootamatu suuna võtta.
Rahvusminister vihkas raskeid teemasid ja tema suhtumine oli alati liigutavalt lihtne: lükka ebameeldivad asjad teelt kõrvale või mata need nii sügavale, et keegi neid enam kunagi ei leiaks.
Mõned ajakirjanikud (ja ametnikud) hüüdsid teda Ainuvalitsejaks, millele andis alust ka tema nimi – ning kõik pidasid tema süstemaatilisust ja tõhusust hirmuäratavaks.
Shrek lõi käega: „See on ainult sinu kurssi viimiseks. Ja ainult juhuks, kui sa peaksid päeva jooksul kogemata mõne Vaba Nädalalõpu ajakirjanikuga kohtuma. See asi huvitab seni ainult neid.”
Ta kasutas sõna ainult kolm korda, märkas Orla.
„Sa ei mõtle ju seda, et ühest 11aastasest tamili poisist võib saada mingi tõsisem asjalugu?” küsis rahvusministeeriumi valitseja.
„Võibolla,” vastas kantsler ettevaatlikult. „Temast peaks saama ministeeriumi otsusekindluse proovikivi nende maalt väljasaatmiste puhul, kui tegemist on põhjendamatute asüülitaotlustega, mille on esitanud väga noored inimesed. Sellepärast istub ta nüüd üksi kongis asüülikeskuses Nord …” Ta jättis lause üsna ebatüüpiliselt pooleli.
Ole AlmindEnevold raputas tugevalt pead: „Selles ma kahtlen.”
Rohkem seda teemat ei puudutatud. Orla Berntsen vaatas fotot, mille asüülikeskus oli ministeeriumile saatnud. Sellel oli süütu näoga väike poiss, kellel olid paksud tumedad juuksed ja pruunid küsivad silmad – nagu väike kübe suures maailmas. Orla noogutas Shrekile. Nad olid sama meelt. See asi võis millal tahes plahvatada. Osa taanlasi tundis ennast endiselt ebamugavalt nutvaid lapsi nähes. Nad pidid selle teema juurde hiljem tagasi pöörduma.
„Täna on 5. mai.” Hääl kõlas jälle reipalt, sest sõjast vabanemise päev oligi ju tegelikult esinemise teemaks. Ja selle esinemise peategelane oli Ole AlmindEnevold. Teisest maailmasõjast vabanemise päev sidus sel moel kokku rahvusministeeriumi aktuaalsuse ning Ole AlmindEnevoldi panuse kodumaa heaks teises maailmasõjas.
See oli lugu, mis ei kaotanud jõudu, vaid püsis elavana aastast aastasse. Isegi AlmindEnevoldi poliitilised vastased ei söandanud seda küsimuse alla seada. Legendi järgi oli minister sattunud sõtta 1943. aastal, kui ta oli alles varateismeline ja suutis hädavaevu tõsta lõhkeainekotte, millega ta varustas vanemaid vabadusvõitlejaid. Poisi tohutu tegevusraadius ning hiiglaslik rattasõiduja jooksuenergia oli andnud talle hüüdnime Jooksja, ja legendi järgi likvideeris ta sõjas juba 13aastaselt Svanemølle jaama lähedal raudteetammil ühe reeturi. Reetur oli ähvardanud püstoliga üht vanemaealist vastupanuliikumise tegelast, kuid selle vastupanuliikumistegelase noor abiline hüppas appi ja võttis püstolitorust kinni ega lasknud lahti. Nad kähmlesid maas, päästik läks lahti ja reetur langes surnult maha, saanud kuulitabamuse otse silmade vahele.
See lugu oli rahva hulgas tohutult populaarne. Ta jookseb endiselt rahvuslike asjade teenistuses, kõlas doktor Nõiduse tõhus loosung nii ajalehtedes kui ka plakatitel 2001. aasta novembri närvesöövas valimisvõitluses – vahetult pärast terrorirünnakut USAs –, ning 2005. aastal oli doktor Nõidus andnud eelnevale triumfeeriva jätku: Demokraatia jooksupoiss.
Ametnik Orla Berntseni maailmas polnud patriotism mingi eriti hinnatud hüve. Ta võis ühe käe sõrmedel üles lugeda oma elus ette tulnud võimalikud vaenlased, kõik tema vähesed vaenlased olid soliidse taani taustaga ja ta ema ei olnud rääkinud talle kunagi erilisest taani teesklusest, mis oli