pöökpuude varju kaob.
See kõik kestab vähem kui kolm minutit.
Kui aovalgus idas olnuks natuke heledam, näinuks hälliga naine ehk nõlvaku all rohus luudpõõsaste vahel vana jalgraja jälgi ja võibolla oleks ta tulnud mõttele minna neid mööda pöökpuude vahelt nõlvakust veel kord üles naabermajani, mil oli loode poole ehitatud valge fassaad.
Aga vaevalt et see oleks teda tõsisemalt muretsema pannud, sest seda maja ei paistnud ümbritsevat muu kui tihe võsa, põõsad, nõgesed ja madalale ulatuvad puuoksad. Isegi kui keegi märkaski tema saabumist, oli vahemaa üle poolesaja meetri, ja see on liiga pikk maa üksikasjade täheldamiseks või näojoonte eristamiseks.
Ainult fantaseerijad võiksid tulla mõttele, et saatus võiks kasutada oma kohalviibimise varjamiseks nii perfektset kamuflaaži ja tõusta oma taevasest voodist nii vara hommikul – ainult selleks et registreerida nii tähtsusetu sündmus.
Hetkeks tundub kõhnale naisele, et ta näeb puutüvede vahel varju. Aga võibolla oli see ainult üks end põõsastes peitev lind. Sekund hiljem näeb jälle kõik välja nii, nagu poleks selle mäeveeru all juba aastasadu mingit liikumist olnud.
II OSA
TAGAAJAMINE
* 2 *
KIRI
Minu kasvataja maailmas oli ainult üks tõeline ülesanne: kaitsta Kongslundi sattunud hädasolevaid hingi, kuni kümnemeheline adoptsioonikomisjon Kampmannsgade tänaval Vesterbro linnajaos on leidnud neile uue sobiva perekonna.
„Kongslund on nende kodu, Marie,” ütles ta ja lisas, nagu oleks tegemist mingi erilise, peaaegu et ebamaise loitsuga: „Ja pea alati meeles, et kõige parem kodu on vee lähedal.”
Kui lapsed Kongslundist lahkusid, laulis ta ühte vana laulu, mille lakkamatu jadana järgnevad värsid tundusid mitte kunagi lõppevat: üks elevant tuli marssides, kaks elevanti tuli marssides, seejärel kolm, siis neli, siis viis, siis kuus – ja lõpuks jäin ma magama, kuni elevandid rändasid minema – piki peent ämblikuniiti.
Siis valitses jälle vaikus, sest lapsed olid lahkunud, kuni ilmusid uued lapsed ja tuli uus vaikus; ja nõnda vaheldusid aastaajad ja kõik lapsed minu ümber said endale kodud ja lahkusid üksteise järel Kongslundist, kuni ma ühel päeval mõistsin, et ma olen ainus, kes peab jääma.
Taani peaminister köhis. Tema nägu oli vaid paari kuuga muutunud kitsamaks ja kahvatumaks, kui keegi oleks võimalikuks pidanud.
Paistis, nagu kõhetuks ta nägu varsti niivõrd, et näeks välja nagu kitsas paberisiil tuules, mis puhuks justkui Surma enda kergelt torus huulte vahelt. Silmapilgu istus ta kumaras ja meenutas oma kuulsa kaasmaalase Hamleti figuuri – inimene, keda on tabanud surmav taud, mis võinuks olla tuberkuloos, kui see haigus poleks juba ammu olnud kuulutatud likvideerituks selles riigis, mille peaminister ta oli juba viisteist aastat olnud.
Ainuke hing, kes veel sel hetkel Taani kõige mõjuvõimsamas kabinetis viibis, köhatas – võibolla üksnes selleks, et peletada oma ülemuse nukra kuju ja köhahoo tekitatud tõsidust.
Peaminister tõstis viimaks pilgu ja püüdis naeratada ainukesele ministrile, keda ta oli selles kõigi aegade kõige pikaaegsemas Taani valitsuses juba peaaegu usaldama hakanud. Mitte vastuvaidlematult, mitte naiivselt – sest nendes kõrgustes pole naiivsusele kohta, seal võivad isegi illusioonid ideaalidest ja põhimõtetest hävitada karjääri kiiremini, kui võtaks sellest lühiuudise ettelugemine. Ta teadis, et need olid Surma sõrmed, mis koputavad ta kõrile, ja et seekord ta enam ei pääse. Ta hoidis helesinist taskurätti suu ees ja minister ootas sellele verd ilmuvat nagu puhtale kuivatuspaberile, kuid vähemalt rätiku nähtavatest voltidest ei paistnud küll kardetavat punast värvi.
Vähehaaval lakkas köha ja jutt sai jätkuda:
„Arvatakse, et ma pean vastu vähemalt aasta,” ütles peaminister üllatavalt tugeva häälega.
Kirjutuslaud, mille ääres ta istus, ei mõjunud ainult oma suurusega, vaid oli pärandaare riigiisa lapsepõlvekodust. Laud oli tehtud saksa päritolu suitsutatud tammest ja kirjutusplaati kaunistasid tumedad uuristatud ornamendid. Peaministri ees oli Vaba Nädalalõpu nimelise ajalehe värske number ja ta luges üht esileheartiklit kuiva ja kriipiva hääletooniga ette:
„Riigikantselei allikad ütlevad, et peaminister astub tagasi aasta jooksul. Peaministri tagasiastumine võidakse ametlikult välja kuulutada juba partei tuleval üleriigilisel kongressil. Tervislikel põhjustel otsivad peaminister ja tema nõunikud riigipeale peatset asendajat.”
Riigiisa aktsepteeris teadaannet omaenese peatsest surmast silmagi pilgutama. Ta püüdis isegi naerda – ja hakkas jälle köhima. Ta vajus köha käes oma polsterdatud tooli küljeli, kuni ta külaline arvas juba, et peaminister toolilt kukub.
Viimaks köhahoog vaibus ja riigipea jätkas lugemist: „Parteikongressil pole võimuvõitlust oodata, kuna asemik paistab olevat juba leitud. Oma ea tõttu saab selleks kogenud siseminister ja ustav isamaalane Ole AlmindEnevold, kes on rahva hulgas populaarne ka väljaspool oma parteid.”
Peaminister vaatas oma sõpra ja kolleegi, kellega ta oli palju aastaid koos olnud. „Sa oled juba välja valitud,” ütles ta.
Tema vestluskaaslane ei teadnud päris täpselt, kuidas hääletooni tõlgendada. Kõik teadsid, et peaminister oli eraklik ja tugev ülemus, kes ei andestanud oma kolleegidele poliitikas tehtud vigu. Paljud olid ta sõbralikku naeratust valesti mõistnud ning vastasid liigse usaldusega, mõistes siis äkilisel hirmuhetkel, kuidas selle inimese välimus võib petta. Ja seda võis see ilmselt nüüdki, pärgamenthaprast seisukorrast hoolimata.
„Kui sa milleski eksid, võib kõik valesti minna.” Seejärel peaminister vaikis. „Aga sa ei eksi, ega ju?”
Oleks olnud sama hea küsida: „Kas sul on kapis mõni luukere, millest ma ei tea?”
Peaministrile ei meeldinud anda valitsuskeppi mehele, kes oleks seda häbistanud. See hakanuks teisel pool head ja kurja ta hauarahu rikkuma, selles pole kahtlustki.
Vastuseks tuli rahustav naeratus, millest pidi piisama.
„Sul pole ju lapsi?” Küsimus oli formuleeritud kui konstateering, aga pärast seda jäi õhku seesama tagamõte: kas sul on ehk mõni skandaal?
Kallim, salaarmuke?
Vastuseks oli naeratus.
„Te ei hakka ju adopteerima – kuigi on mitmeid, kes seda teevad?” Peaminister teadis juba, mida selle peale vastatakse, kuid jätkas: „Jah, ma saan aru, et su naise jaoks pole see mõte kunagi meeldinud – ja … nojah – jäägu see siis.” Järeldus oli selge absurd. Riigiisa poleks ise kunagi ühelegi naisele järele andnud, ja tema valitsuses oligi ainult neli naist. Nad kannatati kuidagi välja, arvasid ajakirjanikud, ning selle väljakannatamise puhul võis olla tänulik üksnes valijatele.
Peaminister heitis ajalehe lauale ja surus taas ühe köhahoo alla. „Minu ametis – ja sinu vanuses – on see kindlasti ainult eelis …” Ta hääl muutus sosinaks. „Sa pead hakkama tegelikku asendajat kohale manööverdama … järgmist põlvkonda! Sellest saab sinu ülesanne. Sul tuleb viia partei järgmise suure võiduni.”
Rohkem polnud midagi lisada.
Kaks
