arvas ta, et ema seisis keset põrandat ja pissis. Aga siis sai ta aru, et veed tulid ära. Kui titad on kõhus, on nad justkui koti sees, kus on ka vesi, nii et nad saavad seal mõnusalt ringi hulpida, ja kui see kott katki läheb ja vesi välja jookseb, tähendab see seda, et laps hakkab kohe varsti välja tulema.”
Sofia vaatas oma paberilt üles ja heitis kiire pilgu üle klassi, enne kui edasi luges.
„Kui isa seda taipas, ehmus ta veel rohkem. Ta ei olnud ju last enne kahte kuud oodanudki. Ja kuigi ema ja isa ei olnud jõudnud sünnitusfilmi vaadata, olid nad õnneks lugenud laste sündimise kohta raamatuid, ja ühes neist oli kirjas, et kui laps liiga vara välja tahab tulla, tuleb põrandale pikali heita ja rahulikult lebada, kuni kiirabi kohale jõuab. Vastasel korral võib pisitillukesele beebile nabanöör ümber kaela keerduda, nii et ta lämbub.”
Kui Sofia luges, istus terve klass vaiksemalt kui kõige vaiksem hiir. Mulle ei meenugi tegelikult, et kunagi varem oleks meie klassis nii vaikne olnud.
Bashar istus ja kuulas, suu ammuli. Salima silmad olid nii suured, et tundus, justkui võiksid need iga hetk peast välja karata ja põrandale kukkuda. Lukas näris oma pliiatsi otsa Sofialt pilku pööramata, ja Julia istus, käed silmadel, justkui vaataks õudusfilmi. Ja mina?
Kui ma oma käsi vaatasin, avastasin, et olin oma küüned nii tugevasti peopessa pigistanud, et nendest olid jäänud sinna sügavad punased jäljed.
„Isa karjus, et ema ruttu põrandale pikali heidaks, ja helistas kohe kiirabisse,” luges Sofia. „Ja kuigi emal ei olnud mingit tahtmist märjale põrandale pikali heita, tegi ta seda siiski, ja kui ta käed kõhule pani, tundis ta, kuidas laps kõhus tugevasti siputas, aga siis ei teadnud ta veel, et see olen mina.”
Õnneks tuli kiirabi kiiresti ning vilkurite ja sireenide saatel viidi Sofia ema haiglasse. Isa sõitis oma autoga talle järele ja oli nii närvis, et oleks äärepealt jalust niitnud ühe kepiga kõndiva vanadaami, kes teokiirusel üle ülekäiguraja kõpsis. Aga õnneks vaid äärepealt ja lõpuks läks kõik siiski hästi.
Tita tuli välja ja osutus Sofiaks, ja kuigi ta oli terve kui purikas, pidi ta ikkagi kuus nädalat haiglas olema, sest nii lihtsalt on, kui sünnid peaaegu kolm kuud enne õiget aega ja kaalud vähem kui kilo.
Kõik plaksutasid hästi valjusti, kui Sofia lugemise lõpetas.
„See oli küll üks väga vahva lugu!” ütles Hilde.
Sofia naeratas. Mina mõtlesin tema isa peale, kes tegi alati nalja ja tembutas. Ma püüdsin teda autoroolis ette kujutada, kui ta tookord nii kiiresti Sofia ja ema kiirabi järel sõitis, nii kiiresti, et higi voolas ojadena, nii kiiresti, et ta oleks äärepealt ühe kepiga vanadaami alla ajanud.
„Mul on pilt ka!” ütles Sofia.
Ta pööras rohelise paberilehe ümber. Teksti alla oli kinnitatud pilt temast vastsündinuna. Tibatilluke inimene, kes lamas krõnksutõmbunult külili ja magas, pikk voolik ninas, sest nii väikesed titad ei oska veel imeda, nemad said piima just niimoodi, nina kaudu.
Kui kõik olid pilti vaadata saanud ja kui Sofia oli rohelise lehe klassi tagaseinal puu ühe oksa külge kinnitanud, võttis ta kotist välja võipaki. See oli ühekilone ja niisiis sama raske kui Sofia vastsündinuna, ja kui me võipakki käes hoidsime, üritasime endale ette kujutada, kui kerge ta oli olnud.
Võipakk käis klassis ringi, kõigepealt aknaalust pingirida pidi ja edasi klassiukse poole. Ei tule just sageli ette, et kõik oleks nii huvitatud ühe võipaki käeshoidmisest!
Kõik võtsid selle ettevaatlikult vastu, otsekui oleks sinna pakitud midagi hinnalist, või nagu olnukski see ühekilone laps. Kordamööda kaaluti seda käes, ettevaatlikult pakki õhus üles-alla kõigutades, mõned sulgesid isegi silmad, kujutades samal ajal ilmselt ette, et hoiavad käes pisikest vastsündinud titat.
„No kuulge! Saatke ometi edasi!” ütles Hilde.
Viimaks ometi jõudis järg ka minuni.
Salima minu tagant ulatas mulle paki. Võtsin selle ettevaatlikult vastu, ja samal ajal kui ma selle ilma igasuguse vaevata üles tõstsin, vaatasin Sofia poole.
Oli tõepoolest täiesti võimatu endale ette kujutada, et ta oli kunagi olnud sama kerge! Sofia, kellel olid meie klassis kõige pikemad juuksed. Sofia, kes oskas ühe käega hundiratast visata ja kes jooksis kiiremini isegi kui paljud meie klassi poisid.
Kui kõik olid võipakki katsuda saanud ja Sofia selle oma kotti tagasi pani, küsis Hilde:
„Kes tahab järgmine olla?”
Ja kõik käed, mis just äsja olid ettevaatlikult võipakki tõstnud ja enne seda aplausiks plaksutanud, kerkisid korraga õhku.
Kätemeri, mõtlesin ma imestusega. Sada tuhat kätt, mis kõik võitlevad selle nimel, et neid märgataks.
Olgu peale, ehk ei olnud neid sada tuhat. Meid ei olnud klassis rohkem kui kakskümmend seitse ja Syver oli tol päeval haige, niisiis oli meid vaid kakskümmend kuus. Pealegi pidin maha arvama Sofia, kes oli just oma loo ette lugenud, ja iseenda, sest mina ei tõstnud mitte kui midagi üles. See teeb kokku kakskümmend neli õpilast, ja nüüdseks oled sa ilmselt juba ammu välja rehkendanud, et kui ka kõik kakskümmend neli õpilast oleks mõlemad käed üles tõstnud, ei saaks ikkagi kokku rohkem kui nelikümmend kaheksa kätt. Ja isegi kui nelikümmend kaheksa kätt on palju, on seda ikkagi vähem kui sada tuhat, tegelikult on seda palju vähem.
Aga mitte see ei ole asja iva!
Iva on selles, et sellel hetkel ei olnud mingi eriline kunst nähtamatuks jääda. Õigupoolest olin ma ju uskumatult lahke, sest istusin täiesti vagusi, käed pingil, ja lasin kõik teised järjekorras ette.
„Rahulikult!” naeris Hilde. „Kõik saavad oma lugu lugeda!”
Ta vaatas klassis ringi, käed venisid muudkui pikemaks, nii et ulatusid viimaks lausa laeni.
„Mina, mina!” ütles Julia.
„Please, ah, Hilde!” ütles Jonas. „Please!”
„Lukas,” ütles Hilde. „Esmaspäeval kuulame Lukase lugu.”
Vahetunnis jäid kõik joogikraani juures Sofia ümber ringis seisma. Kõik tahtsid talle võimalikult lähedale pääseda ja me silmitsesime teda varbaotstest pealaeni, justkui oleks raske uskuda, et ta päriselt olemas on.
„Mõelda vaid, et sa olid nii pisike!” ütles Bashar.
„Mõelda vaid, et sul oli nii igav, et tahtsid nii hirmsasti välja saada,” ütles Eline.
„Kas oli väga rõve tunne, kui see toru sul ninas oli?” küsisin mina.
Sofia kehitas õlgu.
„Mina ei mäleta sellest kõigest ju midagi.”
„Ei mäleta või?” küsisin mina.
„Muidugi mitte,” ütles Sofia. „Kas sina siis mäletad midagi sellest ajast, kui sa tita olid?”
„Jah, mina mäletan kõike,” vastasin ma.
Teised hakkasid naerma.
„Ma tahan juba sinu
