Lugu sellest, kuidas mina olin sündides veel väiksem kui Sofia. Ainult poolekilone! Mina võiksin kaasa võtta vatipaki ja selle klassis ringi käima saata ja öelda, et täpselt nii kerge ma olingi, vohh!
Aga just siis, kui see lugu hakkas sõnadena kuju võtma, mõtlesin ma pildi peale. Minul ei olnud ju pilti. Kõikidel minust tehtud beebipiltidel oli lihtsalt üks reievoltide ja vähemalt kolme lõualotiga paksuke. Sest vastupidiselt Sofiale ei olnud minul siia ilma tulekuga üldsegi kiire.
„Te peaksitegi seda tahtma,” ütlesin mina, „aga ma ei kirjuta sellest ajast, kui ma tita olin.”
„Millest sina siis kirjutad?” küsis Jonas.
„See on esialgu veel saladus,” vastasin mina, „aga see lugu võib päris julmaks minna.”
Jonas ajas silmad suureks. Julia plõksutas oma pikkade ripsmetega.
„Julmaks? Mis mõttes julmaks?” uuris Bashar.
„Igatahes tuleb sellest üks igavesti põnev lugu! Ja naljakas ja natuke kurb.”
Sofia vaatas mind ja naeratas.
Tema sinisilmad sädelesid, ja isegi kui ma väga püüdsin, ei suutnud ma korralikult vastu naeratada.
4
Segadusest, monstermastidest ja külmkirstus PEAAEGU surma saamisest
Võib-olla nuputad sa parajasti, miks ma ei taha kirjutada minu perega päriselt juhtunud loost.
Ja võib-olla mõtled sa, et kuna ma seda teha ei taha, tähendab see ilmselt, et mu perekond on eriliselt jube ja kohutav.
Aga tegelikult ei ole mu isa kriminaal ega joo palju õlut. (Olgu, ta norskab nii jubedalt, et ema nimetab seda kriminaalseks, aga vaevalt et norskamist saab kuriteoks nimetada?!)
Ka ei istu mu õde vangis. Ja mu ema ei peksa meid. Ja minu vend ei ole mõrtsukas. (Kuigi ükskord, kui ma kolmeaastane olin, lükkas ta mu külmkirstu, et välja uurida, kas seda saab seestpoolt avada – selgus, et ei saa, ja see avastus oleks peaaegu viinud selleni, et ma oleks nii lämbunud kui surnuks külmunud.)
Nii et miks ma oma perest kirjutada ei tahtnud?
Just see küsimus tiirutas mu pea kohal nagu tüütu parm, kui ma tol päeval koolist koju kõndisin. Ja kuigi ma mõtlesin nii kõvasti, et mu pea peaaegu et ragises, ei olnud ma leidnud ühtki head vastust, kui ma koduukse avasin.
Esimene asi, mida ma esikus nägin, oli segadus.
Sanna koolikott, Sigmundi spordikott, isa mantel, mis oli nagist alla kukkunud ja vedeles hunnikus Sanna vettinud saabaste peal. Nendesamade saabaste peal, mis olid jube palju raha maksnud ja mille saamise nimel oli ta nutnud ja tõotanud, et hoiab neid väga hoolikalt.
Ja siis see riidenagi. Tundus, et keegi pereliikmetest ei mõelnud sellele, et nagi ei suuda ka lõpmatuseni kanda. Me muudkui kuhjasime sinna kraami juurde. Ja iga jumala päev vajus sealt midagi maha. Kõige kummalisem oli, et suutsime selle üle ikka ja jälle üllatuda.
„Kas minu sall on põrandal?” küsis vahel ema, ise samal ajal ülekoormuse all ägavat riidenagi vahtides.
Ma lükkasin kingad jalast ja kuulsin ema köögis askeldamas.
Sanna toast kostis muusikat. Ta kuulas alati muusikat, ükskõik, kas ta kirjutas parasjagu blogi (iga päev) või oli duši all (kaks korda päevas) või tegi koolitöid (harva).
„Halloo!” hüüdsin ma ja tirisin jopi seljast. „Ma olen kodus!”
Viskasin jopi nagi otsa. See hakkas kõikuma ja ähvardavalt edasi-tagasi õõtsuma, enne kui otsustas õnneks siiski maha rahuneda.
Isa tuli vannitoast välja, ajaleht kaenlas. Ta naeratas, kui mind märkas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
