teda kuldmedaliga.
Struve mälestusmärk asub Tartu tähetorni ees. 1969. aastast pärineva abstraktse monumendi autorid on skulptor Olav Männi ja arhitekt Udo Ivask. Tartu linnavalgus on juba mõnda aega liiga häiriv, et siin teaduslikke taevavaatlusi teha, kuid tähetorni uksed avatakse linnarahvale näiteks kuu- ja päikesevarjutuste ajal.
Kassitoomel asub füsioloog Alexander Schmidti mälestussammas, mille autorid on Ülo Õun ja Ike Volkov.
Hermann Adolf Alexander Schmidt (27. mai 1831, Muhu – 22. aprill 1894, Tartu) töötas Tartu ülikoolis pikka aega ja oli võrdselt võimekas nii ametniku kui ka teadlasena. Peale professori- ja dekaaniameti jõudis ta aastatel 1885–1890 olla Tartu ülikooli rektor. Tänu tema pingutustele valmis uus anatoomikum. Schmidt uuris vere hüübimist.
Sel ajal oli ülikoolis mitu samanimelist professorit, seetõttu kutsuti teda saksa keeles Blut-Schmidtiks ehk Vere-Schmidtiks. Seda igati õigustatult, sest tema saavutuste hulka kuulub hüübimises osalevate ensüümide protrombiini ja trombiini avastamine.
Riigikohtu ees lamab hiigelsuur pitsat – monument ülikooli asutaja ja esimese kantsleri Johan Skytte auks. Tiiu Kirsipuu kavandatud mälestusmärgi avas 2007. aastal Rootsi kuninganna Silvia.
Liivimaa kuberneriks saades pidi Skytte (mai 1577, Nyköping – 25. märts 1645, Söderåkra) hoolitsema kohaliku noorsoo hariduse eest. Ta asutas 1630. aastal Tartusse akadeemilise gümnaasiumi. Juba järgmisel aastal esitas ta Rootsi kuningale Gustav II Adolfile palve muuta kool ülikooliks. Valitseja kirjutas Academia Dorpatensis’e asutamise ürikule alla 30. juunil 1632 Nürnbergi lähedal sõjaväelaagris.
Kuninga auks püstitatud monument asub ülikooli peahoone taga Kuningaplatsil. 1928. aastal tegi Rootsi skulptor Otto Strandman valitseja mälestuseks ausamba, mis seisis peahoone kõrval kuni 1950. aasta 15. maini. Siis võeti see kui Nõukogude vabariiki sobimatu sümbol maha. Kuju taastas 1991. aastal kipsjäljendi abil kujur Elisabeth Tebelius-Myren. Selle avasid järgmise aasta 23. aprillil Rootsi kuningas Carl XVI Gustav ja kuninganna Silvia.
Ernst Bergmann
Riigikohtu läheduses Toome nõlval paikneb kirurg Ernst Bergmanni monument.
Ernst Gustav Benjamin von Bergmann (16. detsember 1836, Riia – 25. märts 1907, Wiesbaden) oli arstiteaduskonna professor ja kirurgiakliiniku juhataja.
Bergmann oli esimesi kirurge, kes hakkas oma instrumente steriliseerima. Peale haavaravi pakkusid talle huvi halvaloomulised kasvajad ja pidalitõve ravimine.
Filoloogiaprofessorile ja ülikooli raamatukogu esimesele direktorile Johann Karl Simon Morgensternile (28. august 1770, Magdeburg – 3. september 1852, Tartu) püstitas ülikool ausamba juba tema eluajal 1851. aastal. Professor annetas ülikoolile Toomemäel asunud oma aia ja sinna rajati võimlemise ning keeglimängu plats.
Morgensterni maatükil kõrgubki liivakivist obelisk, millel on kiri Area Morgensterniana.
Karl Ernst von Baeri neljandat põlve järeltulija, Viini kaunite kunstide akadeemia filosoofiaprofessor Andreas Leo Findeisen külastas Tartut. 13. augustil 2010. aastal pesi ta EÜS-i korporantide traditsiooni järgides puhtaks Toomemäel asuva Karl Ernst von Baeri kuju pea.
Naabruses seisab Karl Ernst von Baeri mälestussammas. See avati munaraku avastanud teadlase kümnendal surma-aastapäeval. Baer (28. veebruar 1792, Piibe mõis, Järvamaa – 28. november 1876, Tartu) on Tartu ülikooli kuulsamaid kasvandikke, keda peetakse embrüoloogia rajajaks.
Aastatel 1810–1814 õppis ta Tartus arstiteadust. Seejärel täiendas end Saksamaal ning asus 1817. aastal tööle Königsbergi ülikooli. Teadlase huvid olid väga mitmekülgsed, imetajate lootelist arengut hakkas ta uurima alles 1825. aastal, kaks aastat hiljem avastas ta imetaja munaraku.
Seejärel töötas Baer Peterburi teaduste akadeemias. Ta uuris füsioloogiat, tegutses poliitikas ja raamatukogunduses ning korraldas Venemaa geograafia uurimist. Baer suhtles tihedalt Eestis tegutsenud teadlastega ning korraldas uurimisreise Peipsi rannikule ja Põhja-Eestisse.
Viimased eluaastad veetis ta Tartus.
Õpingute ja vanaduspõlve aegne kodulinn nimetas 1975. aastal Baeri auks jupikese kunagisest Kroonuaia tänavast, mis siis kandis Komsomoli tänava nime.
Baeri kujuga on seotud Tartu volbriöö efektsemaid sündmusi. Kui tudengiseltside ja – korporatsioonide rongkäik on 30. aprillil linnapea käest üheks ööks võimu endale saanud ning ka rektor on tervitatud, ronitakse Toomele vanahärra kuju juurde. Siin pesevad Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikmed Baeri pea vahuveiniga puhtaks ja seovad talle lipsu kaela.
Inglisilla Toomemäe-poolses küljes on näha sinna 1913. aastal kinnitatud mälestusmedal George Frederic Parrotile (5. juuli 1767, Montbéliard – 20. juuli 1852, Helsingi).
Parrot õppis Stuttgardis matemaatikat ja füüsikat. Pärast naisevõttu sattus ta paremat teenistust otsides Riiga ja sealt Tartusse. Füüsikaprofessoriks saamise järel valiti Parrot keiserliku Tartu ülikooli rektoriks. Valgustusmeelne ja energiline rektor suutis hakkama saada rahaasjadega ning säilitada rüütelkonna surve all ülikooli iseseisvuse.
Ülikooli peahoone tagumisel küljel meenutab mälestustahvel keemik Wilhelm Friedrich Ostwaldi (2. september 1853, Riia – 4. aprill 1932, Leipzig).
Ostwald asus Tartusse õppima 1872. aastal. Ta kuulus korporatsiooni Fraternitas Rigensis ning osales esimesel ülikoolisemestril üsna tormiliselt seltsielus. Oma mälestustes meenutas ta seda aega nii: “… kõik uus, mille läbi elasin, tõrjus vana armastuse keemia vastu tagaplaanile. Tegelikult ma ei mäletagi, kas ma esimesel semestril üldse mõnd loengut kuulamas käisin.”
Rebasest värvikandjaks saanud nooruk suutis end siiski tööle sundida ja asus usinalt katseid tegema. Ostwaldi innustasid tema õpetaja professor Carl Schmidt ja tolle assistent Johann Lemberg. Ostwaldi meenutusel olid ülikooli laborid “tagasihoidlikud ja kitsad”. Kuid “vaatamata vahendite nappusele oli õpetus suurepärane”.
Ostwald lõpetas Tartu ülikooli keemiaosakonna 1857. aastal. Seejärel õppis ta samas füüsikat ja oli füüsikainstituudi assistent. Töö seisnes vaid loengute jaoks näitlike katsete ettevalmistamises, seetõttu jäi Ostwaldil piisavalt aega oma uurimistöö jaoks. 1878. aastal kaitses ta doktoritöö. Tartus jõudis Ostwald olla veel ülikooli eradotsent ja õpetada keemiat ka reaalkoolis.
1882. aastal kolis ta Riiga ja sealt 1887. aastal Leipzigisse, kus rajas füüsikalise keemia koolkonna. Tema uurimistöö keskendus elektrolüütide lahustele ja katalüüsile.
1909. aastal sai Ostwald katalüüsiuuringute eest Nobeli keemiaauhinna.
Ülikooli botaanikaaed Emajõe ääres mäletab oma kunagist direktorit professor Teodor Lippmaad (aastani 1935 Lipman; 17. november 1892, Riia – 27. jaanuar 1943, Tartu).
