alt="image" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000290.jpg"/>Õhus on adrenaliini. 1968. aasta tudengipäevade rongkäik Tartus kujunes üle aastakümnete esimeseks avalikuks meeleavalduseks.
Kuumad kuuekümnendad: Tartu kevad
“Arvad, et maailm ja sina on kaks ise asja? Et kui ise eemale hoiad, siis lähebki kõik sinust mööda? Ära arva! Kes vastu ei pane, tehakse peeneks, enne kui ta märkabki, ja millise tüki külge suu jääb, see ütleb…”
Sellist vaatepilti polnud tartlased näinud aastakümneid. Tõrvikud lõõmasid õhtuhämaruses ja õhus oli adrenaliini. Raekoja platsi poole voogas loosungitega rahvahulk. “Meie aeg lööb auku müüri”, “Jänkid, kasige Peipsi taha!”, “Elagu vankumatu marksist sm L. Lentsman!”, “Minevik on meie teha!” – tänavaid palistavad linlased lugesid kirju transparentidel ahnelt ja erutusega. Tõnu Tepandi, konservatooriumi üliõpilane, seisis bardina veoauto kastis, kitarr käes, ja hõikas mikrofoni:
“Meie vanemad on barrikaadidest teinud endale tugitoolid – meie teeme tugitoolid barrikaadideks!”
Oli 19. oktoober 1968.
Rektor peab kõnet. TRÜ rektor Feodor Klement oli oma liberaalsuse tõttu parteile pinnuks silmas. Ta tagandati 1969. aastal ning paljud õppejõud sattusid partei ebasoosingusse.
*
Tartu sündmuste mõistmiseks tasub heita pilk kaugemale. Kuuekümnendad olid erakordsed, vaimselt erksad aastad kogu maailmas. Sõjakahjustustest toibunud läänes oli välja kujunenud heaoluühiskond, mille umbne tarbijamentaliteet tekitas mässumeelt. Tudengid protestisid kodanluse ja jäiga akadeemilise süsteemi vastu Pariisis, rahvas tuli Vietnami sõja vastu tänavaile USA-s. Martin Luther King pidas rassilise diskrimineerimise vastu oma kuulsa kõne “I believe…” (“Ma usun…” – toim) – oli aasta 1964. Hoogu kogus naiste vabastusliikumine, Vietnami sõja taustal levisid hipiliikumise ideed: “Make love, not war!” (“Armatsege, ärge sõdige!” – toim).
Õhus oleks levinud nagu nähtamatu protesti- ja vabaduseviirus, mis jõudis isegi siiapoole raudset eesriiet. Selleks avanes ka võimalus. 1950. aastate hirmuõhkkond, mil Marju Lauristini sõnul “hiir ka ei jooksnud, ilma et tal punast lippu seljas ei olnud”, hakkas taanduma. Stalini surmaga alanud ja Hruštšovi ametisse asumisega hoogu saanud sula mõjus nagu kevad võililleidudele, mis hakkavad asfaldipragude vahelt välja tungima. Haritlaste hulgas liikusid vargsi käest kätte keelatud tekstid; kirjanduses ja teatris katsetati uusi, modernistlikke vorme; tasapisi elavnes suhtlus väljapoole Nõukogude Liidu piire; tudengid, kes polnud eelmise kümnendi algupoole terrorit oma silmaga näinud, hakkasid nõudma sõnaõigust, et rääkida kaasa ülikooli asjades. Alma mater’isse oli jõudnud pärast sõda sündinute põlvkond.
Tartu ülikool muutus väikeseks vabaduse oaasiks tänu paljude asjaolude kokkulangemisele. Aastal 1951 määrati rektoriks Leningradi ülikoolist tulnud füüsiku haridusega Feodor Klement, kes hoidis suhteliselt liberaalset joont. Tema kutsel oli tulnud 1950. aastate algul Tartusse pakku hulk silmapaistvaid õppejõude, keda nende juudi rahvuse pärast Leningradi ülikoolis taga kiusati: Rem Blum, Juri Lotman, Leonid Stolovitš, Mihhail Bronštein jt. Koos Eesti Vabariigi aegsete õppejõududega, kes olid elanud üle stalinistliku aja, moodustasid nad vaimse tuumiku, mis oli üliõpilastele justkui salajane ilmutus ühest teisest, väärikuse ja vaba mõtlemise maailmast.
Ka üldisemalt polnud täielik infosulg enam võimalik, sest raadio ja televisiooni kaudu imbus raudse eesriide taha teateid vabast maailmast. Ergastavaid impulsse ei tulnud kaugeltki ainult väljastpoolt. Tegutsesid rahvusvaheliste suhete ring, BIT-klubi, meediaklubi ja ajalooring. Aeg-ajalt toimus ka igapäevases akadeemilises elus väikesi raputusi, mis lõhkusid ametlikku loiult loksuvat rutiini, näiteks astus mõnelt loengult läbi luuletaja Artur Alliksaar.
“Alliksaart kartsid ajaloo-osakonna õppejõud eriti seepärast, et ta esitas alati selliseid selgeid küsimusi, millele õppejõud oleksid pidanud vastama, aga ei osanud või ei julgenud,” meenutab Ülo Vooglaid. “Alliksaart ei tahetud auditooriumi lasta, aga enamasti imbus ta kuidagi ikka sisse.”
Ka Tartu linna ja ülikooli parteiorganisatsioonides levisid vastuhakumeeleolud. 1967. aasta oktoobris toimus ülikooli aulas parteikoosolek, kus esitati teravaid küsimusi Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) juhtidele ja ideoloogiasekretär Leonid Lentsmanilt päriti aru tema tegevuse kohta 1950. aastatel. Saal oli elektrit täis ja parteikoosolek venis üle südaöö. Ülo Vooglaid, sotsioloogiakabineti juhataja ja partei liige, mäletab toonase aja õhustikku väga hästi:
“Vaimustus oli. Tekkis usk ja lootus, et muutus on võimalik. Aga see usk ja lootus oli ühtlasi ka režiimi eitus. See, mis tookord Tartus ja ülikoolis toimus, oli ikka protestiliikumine.”
Komsomoliopositsioon Tartu ülikoolis
Just ülikooli komsomolikomitees kujunes mässuline seltskond, kes, olles tihedas läbikäimises teatri- ja kirjandusrahvaga, asus kompama keelatu ja lubatu piire.
“Ees olid meil õppejõud Ülo Vooglaid, Viktor Palm, professor Rem Blum, seetõttu nägime, et kui nemad ei karda – neil on ju rohkem kaotada –, mis siis meiegi,” meenutab Jaak Allik. “Meil oli parteiline kaitse siiski ees, kuigi need olid tol ajal väga julgelt käitunud õppejõud.”
“Tartu Ülikooli ajalugu III, 1918–1982” kirjutab: “1960. aastate teisel poolel juhtisid TRÜ (Tartu Riiklik Ülikool – toim) komsomoliorganisatsiooni komitee sekretärina Jaak Kaarma, Toomas Sutt, Sirje Endre ja Laur Karu. Sel perioodil hoogustas tegevust ideoloogiasektor, kes hakkas läbi viima aktiivi informatsioonikoosolekuid, välja andma informatsioonibülletääne ja korraldama NB-lektooriume.”
1982. aastal välja antud ajalookogumiku kantseliitlikku sõnastust lugedes peab teadma tausta: “ideoloogiasektori hoogustunud tegevus” tähendas rõhuasetust infovabadusele, avatusele ja diskussioonile, mis oli ennekuulmatu.
Muutused algasid Karl Adamsoni saamisega ülikooli komsomolijuhiks 1962. aastal ja Tartust levis komsomoli iseseisvuse suurendamise püüdlus üle Eesti. Ette võeti suuri tegusid: 1964. aastal käivitati Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE), 1966. aastal alustas tegevust Eesti Õpilasmalev (EÕM); komsomoli XIII kongress 1966. aastal aga pälvis tähelepanu kogu Nõukogude Liidus, sest Tartu ülikooli delegatsiooni eestvedamisel hääletati maha tollane Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ – toim) II sekretär, kes oli traditsiooniliselt Moskva esindaja.
Olulist rolli kohtumispaigana mängis Kääriku õppebaas.
“Kuuekümnendate aastate keskpaigaks oli kujunenud välja nii, et esimese kursuse sügisel, septembris-oktoobris, korjati aktiivsemad inimesed kokku komsomoliaktiivi laagrisse Käärikul,” meenutab poliitik, lavastaja ja teatrikriitik Jaak Allik, toona ajaloo- ja sotsioloogiatudeng ning 1968. aastal ülikooli komsomolikomitee ideoloogiasektori juhataja. “Mille järgi nad leiti? Korraldasime vestlusi, nagu praegu tehakse ajakirjandusosakonda astujatega, et teada saada uute tulijate huvid ja silmaring.”
Kääriku-seminaridel elasid tudengid seltsielu, õhtuti lauldi, tantsiti ja pidutseti, kuid tipphetked olid kohtumised tolleaegsete arvamusliidrite, kultuuriinimeste ning teadlastega.
“Mäletan, et suutsime sinna vedada nii akadeemik Gustav Naani kui ka Nigol Andreseni, Hando Runneli, Ain Kaalepi ja mitmesugust teatrirahvast, nii et oluline osa Eesti ühiskondliku ja kultuurielu tähtedest
