Rummo “Tuhkatriinumängu” esitamine. Tudengid protestisid Vanemuise ees “Tuhkatriinu matustega”, mida ülikooli parteikomitee hiljem taunis, kuid repressioone ei järgnenud. Ülikooli komsomolikomitee pöördus korduva arupärimisega keelustamise põhjuste kohta tollase kultuuriministri Albert Lausi, seejärel EKP keskkomitee esimese sekretäri Ivan Käbini ja ministrite nõukogu esimehe Valter Klausoni poole – mis juba iseenesest oli tolleaegses kontekstis küllalt jultunud –, kuid loomulikult ei järgnenud mingeid selgitusi.
Toimus teinegi sündmus, mille mõju oli mõõtmatult laiaulatuslikum ja tagajärjed ilmnesid üsna pea. Tšehhoslovakkias kirjutasid haritlased, kes olid frustreeritud režiimi tegelikkusest ja uskusid ikka veel inimnäolise sotsialismi võimalikkust, enneolematult julge manifesti “2000 sõna”, mis jõudis salapäraseid teid pidi ka Eestisse.
“Manifestile olid alla kirjutanud 70 Tšehhi juhtivat intelligenti, nende seas ka Václav Havel,” räägib Jaak Allik. “See oli oma aja kohta nii krehvtine tekst, et ajas Nõukogude Liidus parteijuhtidel harja lõplikult punaseks ja loomulikult seda ei avalikustatud. Mina pääsesin sellele ligi isa kaudu. Isa (Hendrik Allik – T. K.) oli ministrite nõukogu esimehe asetäitja ja temal käis Nõukogude Liidu Teadeteagentuuri (TASS) atlas, brošüüritaoline sinine raamat, mis sisaldas venekeelseid tõlkeid kogu maailmast. Neid anti välja kinniselt ja nummerdatult ning pidi pärast lugemist tagasi andma. Manifesti tekst oli avaldatud ühes brošüüris. Isa tõi selle koju. Mina tõlkisin vene keelest eesti keelde ja viisin Tartusse. Mul on see kusagil siidpaberil vist veel alles.”
Praha kevadet ei andestatud ja 21. augustil jälgis kogu läänemaailm õudusega Nõukogude Liidu tankide sissetungi Prahasse. Sõnum oli üheselt mõistetav ka kõigile teistele okupeeritud või liidu mõjuväljas riikidele.
Jaak Allikule on need päevad mällu sööbinud:
“Olime Pärnus – mina, Mati Unt, Peeter Vihalemm, Jaak Rähesoo – ja et oli kohutavalt soe ilm, 30 kraadi ringis, olime juba hommikul kell 11 rannas põlvini vees ja vahetasime rindeteateid, mida keegi oli kuskilt segajatega raadiojaamadest kuulnud. Siis tuli Sirje Endre ja ütles, et midagi tuleks ette võtta. Aga mida sa ette võtad?! Midagi me siiski tegime. Septembri algul ilmus ülikooli lehes komsomolikomitee äärmiselt terav protestiavaldus Ameerika tegutsemise vastu Vietnamis. Iga loll sai aru, et siin tuleb lihtsalt nimed ära vahetada – see lihtsalt oli piir, millega tsensuur võis avalduse veel alla neelata.”
Tšehhi sündmused olid viimane piisk karikasse ja andsid poliitilise värvingu 1968. aasta üliõpilaspäevadele, mis esimestel aastatel olid olnud apoliitilised.
“Ka üliõpilaste ehitusmaleva rühm oli neil päevil Tšehhis olnud ja kinni peetud. Nad tulid tagasi värskete mälestustega. Oktoobri lõpus oli kõigil hammas verel ja käed rusikas,” kirjeldab Allik.
“Tartu Ülikooli ajalugu III” (1982) kirjutab lakooniliselt: “1965. a sügisest hakati korraldama ulatusliku kavaga ja suuri üliõpilashulki kaasahaaravaid üliõpilaspäevi, mille kulminatsiooniks kujunes tõrvikurongkäik läbi linna. Taoliste suurürituste läbiviimine nõudis eriti hoolikat ja igati läbimõeldud ettevalmistust. 1970. aastate algusest piirduti ruumides toimuvate üritustega.”
1968. aasta üliõpilaspäevade korralduskomiteed juhtis Rein Tenson. Rongkäigule pidi esimest korda järgnema ka vabaõhukontsert Raekoja platsil. Ettevalmistustöö oli olnud põhjalik.
“Raekoja platsi oli toodud veoauto, millelt esineda, püsti olid pandud prožektorid ja võimendus,” räägib Jaak Allik. “Mõned asjad jäävad emotsionaalsesse mällu. Mäletan, kuidas me käisime enne rongkäigu algust Paul Kenkmanniga ülikooli peahoone ees piki rivi, vaatasime loosungid üle ja käskisime mõned kokku kerida. Konflikti ei tekkinud, kõik said ju aru, aga ega nad neid siis prügikasti pannud, tee peal rulliti lahti ja siis olidki väljas nii need loosungid, mis olid lubatud, kui ka need, mis olid keelatud. Kõige suuremat lärmi tekitasid hiljem “Jänkid, kasige Peipsi taha!” ja see loosung, kus oli pilt suurest Vene tankist, mis ajab taga väikest Jawaga tšehhi.”
Rongkäigus oli teisigi loosungeid, mida pealtvaatajad ahhetades kommenteerisid. “Kas Tuhkatriinu võidab prints Alberti südame?” oli teravmeelne vihje kultuuriminister Albert Lausile ja “Tuhkatriinumängu” ärakeelamisele. “Ainult Hiina taskulamp näitab teed kommunismile!”, “Viru Valge jaa, Moskva Eriline ei!”, “Alandlikkus – orjade õnn” olid need, mida hilisematel parteikoosolekutel analüüsiti ja kahtlasteks peeti. Muidugi ei puudunud plakatitelt ka lihtsalt naljakad hüüdlaused, nagu “Juust igasse kodusse!”, “Elagu stipipäev!” või “Laiendagem intrite voodikohti!”.
Marju Lauristini meelest on järjest ebatõenäolisem, et praegused või tulevased uurijad mõistavad tolleaegseid allikmaterjale.
“Kas või näiteks tõrvikurongkäigu loosung “Elagu vankumatu marksist sm L. Lentsman!”. See mees oli iseenesest liiga tähtsusetu kuju, et tema oleks saanud olla loosungil, kus ülistati suuri peasekretäre. Tookord oli selge, et see on spiel, et see on nali. Kas seda aga mõistab praegune uurija? Ta ei taju kõrvalekaldeid kohustuslikust mustrist, kuid just kõrvalekalded sisaldavad sõnumit. Toonaste olude mõistmiseks pole vaja mitte ridade vahelt lugeda, vaid osata eristada, mis on märk, mis on kood ja mis on taust. Seda reaalsust ja mitteformaalset suhtlust, mis omas ajas tekitas päristähendust, enam ei ole. Selle asemel on meil nüüd uus ideoloogia. Ja tolleaegset tegelikkust tõlgendatakse ainult tänapäevase küllaltki mustvalge ideoloogia koodi järgi, mis on nii jämedate silmustega võrk, et ei püüa midagi kinni. Siis ongi nii, et komsomol, järelikult parteilane, KGB, punane, maha lasta, ahju ajada,” arutleb Lauristin.
Ajastu hõng. Ülikooli tolleaegsed lehed annavad ametliku retoorika varjus edasi ka tudengite hulgas levinud vaimsust. “Tuhkatriinumängu” kaitseks kirjutas Joel Sang.
Ülevas meeleolus rongkäik jõudis Raekoja platsile, kus Tõnu Tepandi kitarri saatel laulis ja rahvas joovastuses hõiskas.
“Kui Tepandi oli tõrvikusäras väljakul laulnud oma käriseva häälega paar Võssotski laulu ja kutsunud üles tugitoolidest barrikaade tegema, ütles komsomoli keskkomitee sekretär Aare Purga, kes seisis Tepandi esinemise ajal veoauto varjus, et Tepandi saab selle eest küll viis aastat,” mäletab Jaak Allik.
Raekoja platsi miitingul hoomasid kohalviibijad selgelt üliõpilaste solidaarset meeleolu tšehhidega ja tuntavat rahvuslikku ühtekuuluvust. Õli valasid tulle ka Rajaca ja Peoleo esinemised. Legendaarseks on muutunud Rajaca sketš, milles Aarne Vaik pöördus rahva poole küsimusega “Kas meil on demokraatia?”. Seepeale vastas ansambli teine liige Nikolai Laanetu, et “On, on!”, paiskas Vaigu jalust maha ja ütles seejärel: “Nüüd on olukord normaliseerunud”.
Repressioonid ja tagajärjed
1968. aasta jäi vabaduspüüdluste kulminatsiooniks. Pariisi tudengite mäss sumbus, Martin Luther King mõrvati.
Kuigi Brežnev sai võimule juba 1964. aastal, jätkus värsket tuulepuhangut kuni 1969. aastani, siis aga hakati otsustavalt kruvisid kinni keerama.
“Eestis muutus olukord parteiorganitele eriliselt talumatuks just seetõttu, et vabadusepüüdlus ilmutas ennast komsomolis, mis oli ju nagu oma laps,” arutleb Ülo Vooglaid. “Ja järsku ütleb see laps, et nii see asi ei lähe ja saladuse asemel tuleb avalikkus. Leiti, et seda rida pidi edasi minna ei või. See tuleb põhjalikult ja korralikult välja juurida ning ära lõpetada. Ettekäänete leidmine selleks ei olnud ju raske.”
Tartu sündmuste jätkuks kujunesid üliõpilaspäevad Tallinnas. 28. oktoobril 1968 väljus asi lõpumiitingul Komsomoli staadionil
