Marshall Warren Nirenberg on vahetult enne Moskvasse sõitu andnud trükki artikli, kirjeldades katseid, mille abil õnnestus esimest korda lahti muukida geneetiline kood. See avastus toob Nirenbergile hiljem, 1968. aastal, Nobeli auhinna.
Moskvas, kui Nirenberg oma tööst avalikult esimest korda publiku ees räägib, istub saalis umbes 30 inimest. Me ei saa kunagi teada, kas Artur Lind on nende väheste hulgas. Kindlasti kuuleb Lind sellest mõni päev hiljem, kui Moskvas samuti kohal olnud DNA kaksikheeliksi struktuuri avastaja James Watsoni palvel räägib Nirenberg oma avastusest märksa suuremas saalis plenaaristungil, kus kuulajaid umbes tuhat inimest. Nirenberg on Moskvas oma elu suurimat avastust esitledes kõigest 34-aastane, Lind temast neli päeva vanem.
Moskvasse suure delegatsiooniga tulnud ameeriklased ootasid, et maailm on muutumas. Nikita Hruštšovi sula tähendas teatud vabanemist, paljud ameeriklased sõitsid kohale lootusega, et Nõukogude Liit on muutunud. Biokeemia kongressiga samal ajal peeti Moskvas suurejoonelist paraadi Juri Gagarini auks, kes oli esimese inimesena kosmosesse lennutatud. Õigupoolest sealt ka eluga tagasi toodud.
Nirenberg on oma mälestustes kirjeldanud masendust, mis teda Moskvas valdas. Esimene kergendus saabus, kui ta ära lennates nägi Helsingi lennujaama kohvikulaual vaasis taas lilli.
“Hiljem on nad (Moskvas kohal olnud Ameerika teadlased) mulle rääkinud, et lennati Berliini, sealt sõideti rongiga edasi Moskvasse, sest lennukeid ei käinud või oli neid väga vähe. Kui nad tagasiteel Berliini jõudsid, oli vahepeal (Hruštšovi käsul) ehitatud (Ida- ja Lääne-Berliini eraldav) müür. Nii ei jäänud meelde mitte Nirenbergi suur avastus, vaid Berliini müür,” räägib professor Andres Metspalu.
Tema sattus Linnu õpilaseks 1970. aastal, arstiteaduskonna teise kursuse tudengina.
Samuti teise kursuse arstitudengina, ent viis aastat varem, 1965. aastal molekulaarbioloogiaga tegelema sattunud professor Richard Villemsi kirjeldus Artur Linnust Moskvas kuulamas Nirenbergi ettekannet lisab loosse detaile.
“Juba siis olid konverentsil kasutusel väikesed raadiod, millega sai kuulata, mis teises saalis toimub. Ats (Artur Linnu hüüdnimi) olla istunud tualetis ja kuulanud, et fenüülalaniini kodeerivad kolm uratsiili ahelat. See oli põhjapanev,” räägib Villems.
Kuidas see kõik täpselt oli, pole enam kedagi rääkimas, kindel on see, et Moskvas süttis Linnus suur vaimustus nukleiinhapete vastu. Tartusse tagasi tulnuna viskas ta seedimise biokeemia nurka ja asus uurima rakkudes asuvaid valguvabrikuid – ribosoome – ning valkude biosünteesi.
*
Linnu tähtsaim avastus on samuti seotud ribosoomiga. Ta eraldas esimesena maailmas ribosoomidest madalmolekulaarse RNA (5S-RNA).
Selle avastuse kohal on samuti aja pitser. Lind avaldas artikli Tartu ülikooli teadusajakirjas Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis, millel rahvusvaheline levi puudus või oli üsna vähene.
“Ilmselt ei osanud ta ära tunda, kui oluline see asi oli, ta pidas seda mingi suurema molekuli laguproduktiks,” oletab Metspalu.
Nii läks esmaavastaja au Prantsusmaa teadlastele, kes sama asja esimesena rahvusvaheliselt publitseerisid.
*
Tsiteerigem Artur Linnu elulookirjeldust: “Akadeemik Artur Lind oli Eesti molekulaarbioloogia rajaja ja enamiku Eesti molekulaarbioloogide õpetaja. Erialalt arst-kirurg, rajas Lind 1960. aastatel Tartu ülikooli juurde midagi täiesti uut – molekulaarbioloogia labori – ja pani sellega aluse esimesele molekulaarbioloogide põlvkonnale Eestis.”
Linnu õpilane professor Mart Ustav rääkis Tartu ülikooli 375. aastapäeval peetud kõnes veidi mahlakamalt:
“Molekulaarbioloogiaalane uurimistöö algas keemiahoone neljanda korruse ruumis 414, tudengite praksiruumi tagumise laua seinapoolsel küljel, kus Artur ja mõned temaga liitunud tudengid hakkasid eraldama ja uurima ribonukleiinhappeid.
Üheks tudengiks seal rühmas oli Richard Villems, hiljem lisandusid Mart Saarma, Andres Metspalu ja paljud teised. Sellest väikesest grupist on välja kasvanud Eesti biokeskus, Tartu ülikooli molekulaarja rakubioloogia instituut, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut, rääkimata arvukatest biotehnoloogia firmadest.”
Toanurk, vaatega Toomemäele
Algus võis olla näiteks nii. Arstitudengina Linnu käe all tööle asunud Aili Paju on oma 2010. aastal avaldatud päevikus “Minu ülikool” kirjeldanud 1964. aasta sügist: “Täna kutsuti mind Artur Linnu laborisse, ma läksin. Ta oli üksi keemiahoone ruumis 414, rääkis, millega kavatseb tegelema hakata, milline saab olema molekulaarbioloogia tulevik meditsiinis. Ta näitas, kus mu töölaud on. Ruum meeldis mulle kohe. Vaade on täiuslik, Toomemäele.”
1965. aasta 3. jaanuaril on Paju kirja pannud: “Iga päevaga astun laboris sammu edasi, tunnen end siin imehästi. Haruldaselt ilus tasakaal, lausa kardan. Olen jõudnud maailma, kus võin tegeleda sellega, mis mind üleni huvitab. Kunagi oli aeg, mil lootsin, et päevad oleksid täidetud millegi ainulaadsega. Nüüd õpin iga päev midagi uut. See on päris elu! [-] Valkudes on mingi salapära, nad võluvad mind. Mulle näib, et olen leidnud oma õige koha.”
Mõni kuu hiljem kutsub Paju Artur Linnu palvel laborisse oma kursusekaaslase Richard Villemsi.
“Kui mina tulin, oli juba saadud ruum 414 – kolme keskse lauaga. Meil oli kolmandik tuba. See keemiahoone tiib, farmaatsiatiib oli valmis saanud enne sõda, väga ilus ehitis,” kirjeldab Villems. “Artur Lind andis meie kursusele biokeemia praktikumi. Biokeemia mulle ei imponeerinud. Teise kursuse sügisest olin Atsi rühmas, mis oli iseenesest väga väikene.”
Samas toas tegutses ka Valdek Ritslaid, hüüdnimega Tolmudotsent, kes õpetas töökaitset ja ohutustehnikat, aine oli sunduslik kõigile, välja arvatud arstiteaduskond. Ritslaiu lemmikjututeema oli, kuidas peab labidale ja kirvele vart õigesti taha panema.
Aili Paju esimene vaimustus lahtus peagi ning tema päevik kirjeldab vastuolusid, intriige ja ebakindlusest pakatavat õhkkonda. Arstistuudiumi lõpus suundus Paju Linnu käe alt edasi spordimeditsiini laborisse.
Maipäev aastal 1975. Mart Saarma saab sel aastal esimeseks eestlaseks, kellel on kandidaadikraad molekulaarbioloogias. Tema juhendaja on Artur Lind.
Villems, keda Paju kirjeldab oma päevikus hea semuna, oletab, et põhjus võis olla noorte tõusvate tähtede rohkuses sel ajal.
“Aili aga võttis kõike sportliku hingega,” märgib Villems.
Aili Paju oli sel ajal mitmekordne Eesti meister naiste odaviskes.
Sellest, kuidas Lind endale jüngreid valis ning kuidas jüngritest said need, kes paljuski määravad tänapäeva Eesti molekulaarbioloogia ja geneetika nägu, võib olla raske aru saada. Kindel on, et Linnul pidi olema mingi eelaimus leidmaks inimesi, kellest hiljem said instituutide direktorid ja professorid, oletab Metspalu.
“Tagantjärele vaadates tundub, et ta usaldas inimesi ja otsis sinna ärksamaid tüüpe,” lisab ta.
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuid on Linnu õpilaste hulgast tulnud neli: akadeemia president Villems, Saarma, Ustav ja Metspalu. Esimesena valiti akadeemikuks Mart Saarma 1990. aastal. 1975. aastal oli ta Linnu ja Villemsi juhtimisel kaitsnud esimese eestlasena kandidaadikraadi molekulaarbioloogias.
*
1967. aastal lõpetas Tartu 5. keskkoolis, praeguses
