kes tegi ilma 1967. ja 1968. aastal.
“Praegu kõlab juba sõna “komsomoliaktiiv” võikalt,” möönab Jaak Allik, “aga meie ning ka meie eelkäijate eesmärk oli, et reaalne autoriteet ja formaalne autoriteet kattuksid. Et kursuse komsomolisekretär oleks mitte suvaline inimene, vaid kursuse liider. Neil aastail oli komsomolikomitees väljapaistev seltskond: Sirje Endre, Rein Ruutsoo, Siim Kallas, Trivimi Velliste, David Vseviov, Olev Remsujev jt. See oli nende esimene tulemine. Teine tulemine oli laulva revolutsiooni ajal, kus nad väga olulist rolli mängisid.”
“Võim hoidis kontrolli salastatuse abil, meie taktika oli avatus,” meenutab meediauuringute professor Peeter Vihalemm, kes oli 1968. aastal ajakirjandusosakonna viimase kursuse üliõpilane. “Tulised arutlused ja vaidlused poliitika ning ühiskonna üle kestsid komsomolikomitees sageli südaööni, seda meeleolu, mis siis valitses, on raske kirjeldada. Meeles on täissaaliga komsomoli üldkoosolek ülikooli klubis, mis kestis kuus tundi ja kus nõuti aru komsomoli keskkomitee sekretäridelt Aare Purgalt ning Rein Pollimannilt. Ja ülikooli leht oli siis tõeline ajaleht, mis kirjutas kõigest: oli arvustusi, oli poliitikaülevaateid. Lehte toimetas pikka aega Juhan Peegel ja mingil perioodil ka Rein Veidemann.”
Märkimisväärseid saavutusi oli mitme kandidaadiga valimiste korraldamine ajal, kui demokraatiast võis vaid unistada. Ülikooli lehes avaldati nii sekretärikandidaatide elulood kui ka valimisprogramm. EKP keskkomiteest tuli küll korraldus tiraaž kokku korjata ja hävitada, aga seda ei jõutud teha ja leht ilmus. 1968. aastal valiti komsomolisekretäriks Sirje Endre, asesekretäriks Peeter Vihalemm ning mittekoosseisulisteks sekretärideks Kalle-Erik Morna ja Jevgeni Golikov.
Mõistagi oli ajastule omaselt võimalik väljenduda vaid kodeeritult, kasutades tolleaegset parteilist retoorikat. Metakeele omandamine käis elu juurde ja kujunes omamoodi mänguks, vastase relvaks tema enese vastu.
“Komsomolikomitees tegime Švejki. Švejk mängis lolli tõsise näoga ja oli süsteemitruum kui süsteem ise,” kirjeldab Peeter Vihalemm. “Me kasutasime oma tegevuse põhjendamiseks õigeid parteilisi väljendeid kuni absurdini välja, nii et kusagilt polnud kinni hakata. See oli spiel (mäng – toim).”
Kas tolle aja tegemistel võis olla ka keelatuse võlu?
“Keelatus on alati see, mis huvi tekitab,” nõustub sotsiaalteadlane Marju Lauristin, “kuid pigem oli selles defitsiiditaju. Kui vabadus on defitsiit, siis on vabadusel suurem väärtus. Nüüd, kui vabadust on liiga palju, igatsetakse hoopis konservatiivsust ja reegleid. Ent siis oli tõepoolest lämbumise tunne: kui sa pidid ikka iga oma sõna valvama, sa ei saanud kätte kirjandust, mida sul vaja oli, sa ei saanud inimestega kokku ega reisida, oli see nagu madratsi all elamine. Suletuse, lämbumise ja valvatuse tunne. 1960. aastate efekt oli nagu hilisem laulev revolutsioon: tekkis võimalus vähemalt mingi piirini, kas või luule- või teatrivormis rääkida asjadest, mis kõik olid juba ära unustanud. See oli vabaduse magus maitse.”
Ülikool ja teater
Esimesed märgid sula lõppemisest ilmnesid Moskvas juba enne Hruštšovi tagandamist 1963. aastal, kuid perifeeriasse jõudis jäine hingus hiljem. Kuuekümnendate keskel sai Eestis oma meelsust veel ettevaatlikult avaldada ning aastaid allasurutud protest kanaliseerus teatrisse ja kirjandusse. Tudengid ahmisid allteksti, õppisid luuletusi pähe ja esitasid neid isekeskis, käisid igal võimalusel teatris ning luule- ja muusikaõhtutel ülikooli kohvikus.
Ülikooli komsomolikomitee Sirje Endre juhtimisel asutas Kristjan Jaak Petersoni kirjanduspreemia ning 1969. aastal anti see aasta parima raamatu eest Friedebert Tuglasele. Pildil kuulutab preemia pidulikult välja kirjandusteadlane, eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhataja Harald Peep. Hiljem esitas ülikooli uus rektor Arnold Koop preemia väljaandjatele omapoolseid nõudmisi ja komsomolikomitee jättis asja katki, on meenutanud Ain Kaalep.
Teater oli Tartu üliõpilaste seas populaarne.
“Piletid olid odavad, üliõpilastele oli hinnaalandus ja tehti ka üliõpilaste etendusi,” meenutab Jaak Allik. “Komsomolikomitee tegeles ka teatriga, me vedasime Tartusse Tallinna Noorsooteatri ja lavaka diplomilavastusi, kutsusime spetsiaalselt kohale ja müüsime välja.”
Aastal 1961 alustas tegevust Vanemuise stuudio, kus 1960. aastate teisel poolel anti eksperimenteerimisvabadust noortele lavastajatele. Teatri kirjandusala juhatajaks sai Paul-Eerik Rummo ja seejärel Mati Unt, Tartusse tulid Jaan Tooming, Evald Hermaküla ja Tõnu Tepandi.
Populaarseks said teatrikülastajate konverentsid, kuhu oli vaba sissepääs. Vastuolulise mainega teatrijuhi Kaarel Irdi julge ja otsekohene kõnepruuk oli ametlikust kantseliidist niivõrd erinev, et tudengite silmis oli see lisapõhjus kohale tulla. Irdi püüd võita õppiva nooruse toetus sugenes ilmselt ka vajadusest saada endale poolehoidjaid ajal, mil tema suhted nii teatri sees kui ka väljaspool olid pingelised.
“Ülikooli mässumeelne komsomoliopositsioon ja mässumeelne teatriuuendus olid väga põimunud,” kinnitab Marju Lauristin. “Tartu ülikooli peahoone, kus oli ajaloo-keeleteaduskond, Vanemuise suur maja, mis oli ühel pool, ja ülikooli kohvik, mis oli teisel pool, moodustasid “kultuurikilomeetri”, kus pidevalt saaliti ja läbi käidi. Ülikooli rahvas käis teatris ja Vanemuise rahvas käis kohvikus. See oli osa tolleaegse Tartu elust. Vana Hirmus (Kaarel Ird – T. K.) soosis ülikooli ja teatri suhtlemist teadlikult. Tema huvi oli, et Vanemuine oleks ülikooli omamoodi fakulteet, nagu teaduskondi tol ajal nimetati. Ird kutsus kunstinõukokku ülikooli inimesi, nii üliõpilasi kui ka õppejõude, vaadati kontrolletendusi ja peaproove, ning pärast olid arutelud.
Meie sõpruskonnast läks Mati Unt Vanemuisesse kirjandusala juhatajaks, mis omakorda tekitas teatud sünteesi. Evald Hermaküla, kes harrastas Grotowski stiilis teatriuuendust, tegi eksperimentaalseid ööetendusi ja kutsus ka meid vaatama. Üks mälestusväärsemaid oli Jaan Toominga lavastatud Kitzbergi “Laseb käele suud anda”, mis oli spetsiaalselt mõeldud üliõpilaspäevade kõrghetkeks. Osa publikut istus laval, osa saalis, ja kõik see oli erakordselt emotsionaalne. See meeleolu jätkus hiljem veel ülikooli kohvikus, mis oli enne ümberehitust tõeline kohtumispaik.”
“Kuuekümnendate Tartu vaim toitus kolmest allikast,” arutleb Ülo Vooglaid. “Need olid ülikool, Vanemuine ja Edasi. Edasis oli omaaegse Postimehe vaimu. Minul oli õnn sattuda Edasi toimetusse, kus oli tol ajal palju huvitavaid, arukaid, ausaid, toredaid inimesi. Lugesime pidevalt üksteise lugusid ja arutasime neid, käisime mööda Tartumaad ja mujalgi ning suhtlesime väga tihedalt inimestega. Ehkki leht oli Tartu linna ja Tartu rajooni parteikomitee ning täitevkomitee häälekandja, oli toimetus selgelt rahva poolel ja avalikustas iga liiki rumaluste põhjuseid, avaldas probleemartikleid, intervjuusid ja repliike, mille kaudu oli võimalik hakata kaasa mõtlema. Umbes samasugust missioonilist rolli tunnetas ka Vanemuine, kus lavastati järjest etendusi, mis raputasid kõiki.”
Vooglaid mäletab, kuidas Edasi toimetus loobus tol ajal kogu Nõukogude Liidus kehtinud rangest reeglist, mille kohaselt pidi lehe päise all olema rasvases trükis juhtkiri: anonüümne kirjatükk, mis väljendas ametlikku seisukohta.
“Toimetus tuvastas, et neid tekste ei lugenud mitte keegi, ja asendas juhtkirja rõhutatult personifitseeritud rubriigiga “Lugejaga vestleb”. See rubriik kujunes väga populaarseks ja ka tõhusaks. Ilmus ka rubriik “Verbum habet professor”, milles kirjutasid õppejõud. Edasi kujunes vabameelse haritlaskonna leheks.
Toimetuse suur saal oli enamasti nagu staap, kust tuli päeva jooksul paar-kolm korda läbi astuda, kõige värskemaid uudiseid kuulata, tagamaid lahti harutada, plaani pidada ja prognoose teha. Juhan Peegel ja Ain Kaalep, Jüri Tuulik, Leo Metsar, Valter Heuer ees ja keskel, teised ümber, arutasime ja otsisime lahendusi,”
