professor Tarmo Kulmar, kes sai üliõpilasena just Masingult soovituse uurida indiaani kultuure.
Masinguga usuteaduse instituudis kokku puutunud inimeste ning Kasemaa, Kulmari ja Mälli õpilaste arvu kokku lugeda on sama raske kui hinnata neid, kes aastakümneid Masingu käsikirju lugesid, paljundasid ja levitasid.
Masingu ajatu luule on endiselt menukas. 21. sajandi kirjandusantoloogiate koostajad ei saa läbi tema tõlgeteta. Kuid teravapilgulise ja autoriteetidele vastu hakata armastanud Masingu müstikukalduvused on siiani paljudele arusaamatud.
Muule maailmale on ta teoloogina üsna tundmatu. Saksamaa-ajal pakuti talle tööd ka sealsetes ülikoolides, kuid Masing pöördus tagasi Eestisse, kust ta enam välja ei pääsenud. Riigipööre takistas ligipääsu uusimale teoloogilisele ja arheoloogilisele andmestikule, mis on vana testamendi uurija jaoks hädavajalikud.
Sama tundmatu on Masing ka eestlastele, sest osa tema tekstidest on veel avaldamata ja trükitut on põhjalikult lugenud üsna vähesed.
Madis Kõiv.
Kirjamehed
Tartus on tegutsenud mitu realia- ja naturalia-taustaga kirjameest, kelle ametlik side ülikooliga jäi pigem ajutiseks. Nende mõju üliõpilastele ja ülikoolilinna vaimuelule oli seda suurem.
Madis Kõiv ja Vaino Vahing tudeerisid Tartu ülikoolis. Kõiv lõpetas 1953. aastal füüsikuna, Vahing sai 1963. aastal diplomi arstiteaduskonnast. Hando Runnel õppis kodukolhoosis töötamise kõrvalt põllumajandusakadeemias agronoomiat ning hakkas luuletusi avaldama.
“Külarahva seas elades paistis agronoomiastuu- dium loomupärasema harimisviisina, kui näiteks tegelemine keele ja kirjandusega. Nõnda jäid filoloogiaharrastused, mis ka hinge köitsid, süga- vamaks südameasjaks, mitte avalikuks ettevõtmi- seks. [-] Ajakiri Looming trükkis 1963 mõned mu luuletused. Sellest hetkest alates algas avalik ülekolimine kirjanduse poolele.”
Hando Runnel.
Vaino Vahing.
Pärast stuudiumi õpetas Kõiv Tallinna polütehnilises instituudis, Vahing suunati tööle Viljandimaale Jämejala haiglasse.
Kõiv tuli Tartusse tagasi 1961. aastal ja hakkas tööle teaduste akadeemia füüsika ja astronoomia instituudis. Aasta varem oli ta saanud kandidaadikraadi. Tema kraaditöö oli esimene ainult osakesteteooriale pühendatud väitekiri Eesti füüsikas.
Vahing astus 1965. aastal psühhiaatriakliiniku ordinatuuri. 1971. aastal kaitses ta Leedus kandidaadikraadi.
“Pärast kandidaadikraadi kaitsmist pakuti mulle psühhiaatriakateedris assistendi kohta, aga ma ütlesin ära, väites, et ma ei taha neid alt vedada – minu sümpaatia ja tulevikuplaanid on seotud ikkagi kirjandusega. Ja nii see jäigi mitmeks aastaks.”
Dotsendikoha võttis Vahing vastu alles 1975. aastal. Selleks ajaks oli ta juba kirjanike liidu liige, ilmutanud jutukogusid ja esimene näidend “Suvekool” oli jõudnud sahtlist Pärnu teatri lavale. Vahing jäi kateedrisse kuueks aastaks ning pidas loenguid nii arstidele, juristidele kui ka psühholoogidele.
Runneli esimene luulekogu ilmus 1965. aastal. Maamehest luuletajaks hakanud kirjamees kolis Tartusse 1973. aastal pärast kaheaastast vabakutselise kirjaniku põlve.
Kolm meest puutusid Tartu loomevaimude seltskonnas tihedalt kokku. Nii Runnel kui ka Kõiv külastasid Vahingu Nõva tänava salongi. Kõiv aitas Vahingul viimistleda kirjanik Jaan Oksast rääkivat näidendit. Runnel kirjutas Vaino Vahingu eestvedamisel koostatud teatrialmanahhis Thespis.
“Runneli puhul on tähtis see, et ta on maapoiss, kes tuli linna. Tal pole kunagi häbi olnud olla maapoiss. Tal ei ole haridust. See, mida ta on lu- genud, on ta väga isikupäraselt meelde jätnud. Ja see, mis ta on lugenud, see kajastub väga ilusasti tema kirjatükkides.”
1978. aastal ilmus Loomingus Runneli ja Kõivu näidend “Küüni täitmine”.
1984. aastal valmis Kõivu ja Vahingu järgmine ühistöö – näidend “Faehlmann”. Ka romaan “Endspiel” (1988) valmis nende kahe koostöös.
Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Runnel tegutsenud kirjastajana ja jätkanud ka luule kirjutamist. Oluline on tema panus Uku Masingu käsikirjade avaldamisel.
Füüsikust näitekirjaniku Madis Kõivu lavatükke mängivad Eesti teatrid pidevalt. Ta on avaldanud hulga mäluteemalisi raamatuid. 1991. aastal asutas ta Tartus analüütilise filosoofia seminari, mis käib siiani koos Lossi tänava õppehoones.
1999. aastal nimetas Tartu ülikool Madis Kõivu füüsika audoktoriks.
2008. aastal manala teele läinud Vahing kippus elu lõpuaastatel pisut unustusse vajuma. Elevust tekitas tema otsekoheste päevikute ilmumine.
1. Vabade kunstide professori ametikoht on loodud Tartu Ülikooli liikmeskonna vaimsuse ja loovuse mitmekülgseks arendamiseks.
2. Vabade kunstide professor kuulub ülikooli liikmeskonda ja tema ametikoht asub filosoofiateaduskonnas.
Tartu Ülikooli vabade kunstide professori statuut
Tartu ülikooli hingekirjas on ligi 200 professorit. 1993. aastal lisandus kutsutud professori ametikoht, mis neli aastat hiljem sai vabade kunstide professori nime.
Sellesse ametisse kutsub rektor loomeinimese, kelle senat valib teaduskondade esitatud kandidaatide hulgast. Professori ametiaeg kestab ühe akadeemilise aasta. Seda võib aasta võrra pikendada, kuid sama inimest teist korda kutsuda ei saa.
Tudengite vaba vaimu on loengute ja seminaridega turgutanud kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, arhitektid ja teatriinimesed.
1993 kirjanik Hando Runnel
1994 kirjanik Madis Kõiv
1995 tõlkija ning kirjandusteadlane Jaak Rähesoo
1996 kunstnik Jüri Arrak
1997 helilooja Veljo Tormis
1998 kirjanik Jaan Kross
1999 näitleja ning lavastaja Elmo Nüganen
2000 kirjanik ja tõlkija Jaan Kaplinski
2001 kunstnik ja arhitekt Leonhard Lapin
2002 kirjanik ja tõlkija Ain Kaalep
2003 kirjanik Tõnu Õnnepalu
2004 maalikunstnik Tiit Pääsuke
2005 kirjanik ja lavastaja Mati Unt
2006 arhitekt Vilen Künnapu
2007 kirjanik ning tõlkija Andres Ehin
2008 helilooja Helena Tulve
2009 kirjanik Arvo Valton
2010/2011.
