toodud uhked riided ta hea välimuse esile tõstsid – ta oli ilus ja kauni kehaehitusega – , oli ta kuningatütrele väga meele järele. Vaevalt sai markii de Carabas printsessile paar-kolm väga aupaklikku ja pisut õrna pilku heita, kui printsess temasse hullupööra armus.
Kuningas avaldas soovi, et noormees tõlda astuks ja nendega jalutussõidu kaasa teeks. Vaimustuses, et tema plaan hakkab õnnestuma, sibas kassi-isand ette ja aasal niitjaid kohates ütles neile:
„Tublid niitjad, kui te ei ütle kuningale, et aas, mida te niidate, kuulub härra markii de Carabas’le, tehakse teist kõigist hakkliha.“
Kuningas päriski niitjatelt, kellele kuulub aas, mida nad niidavad.
„See kuulub härra markii de Carabas’le,“ kostsid niitjad kui ühest suust, sest kassi ähvardus oli neile hirmu naha vahele ajanud.
„Teil on siin toredad maad,“ ütles kuningas markii de Carabas’le.
„Jah, Majesteet,“ vastas markii, „niit annab igal aastal head heina.“
Kassi-isand, kes kogu aeg ees jooksis, kohtas viljalõikajaid ja ütles neile:
„Tublid viljalõikajad, kui te ei ütle, et need põllud kuuluvad härra markii de Carabas’le, tehakse teist hakkliha.“
Kuningas sõitis sealt üürikese aja pärast mööda ja tahtis teada, kellele kuuluvad kõik need viljapõllud, mida ta nägi.
„Need kuuluvad härra markii de Carabas’le,“ kostsid viljalõikajad. Ja kuningas rõõmustas ühes markiiga.
Kass aga muudkui käis tõlla ees ja ütles ühte ja sedasama kõigile, keda ta kohtas. Ja kuningas imestas härra markii de Carabas’ suurte valduste üle.
Viimaks jõudis kassi-isand toreda lossi juurde, kus elas nii päratu rikas inimsööja, nagu keegi enne ei olnud näinud. Kõik need maad, kust kuningas läbi oli sõitnud, kuulusid sellele lossile. Kass oli järele uurinud, kes see inimsööja on ja mis nõiakunste ta tunneb, ning palus ennast vastu võtta, öeldes, et ta polevat tahtnud lossist mööda minna, ilma et oleks saanud peremehele oma austust avaldada. Inimsööja võttis ta vastu nii viisakalt, nagu üks inimsööja seda teha oskab, ja palus kassil jalgu puhata.
„Ma olen kuulnud,“ ütles kass, „et te võite ennast mistahes loomaks moondada, et te võite endale näiteks lõvi või elevandi kuju võtta.“
„Sulatõsi,“ vastas inimsööja järsult, „näitan teile seda kohe praegu ja moondan enese lõviks.“
Kassil tuli kabuhirm peale lõvi enda ees nähes ja ühe silmapilguga oli ta üleval räästarennil. See ei läinud küll päris ilma vaeva ja ohuta, sest saapad ei ole suuremad asjad katusekividel kõndimiseks.
Kui kass mõne aja pärast nägi, et inimsööja oli jälle endine, tuli ta alla ja tunnistas, et oli koledat hirmu tundnud.
„Ma olen veel kuulnud,“ ütles kass, „ehk ma küll ei taha seda uskuda, et te võite ennast kõige pisemaks loomaks, näiteks rotiks või hiireks moondada. Pean aga tunnistama, et minu meelest on see ilmvõimatu.“
„Ilmvõimatu!“ hüüdis inimsööja. „Kohe näete!“ Ja sealsamas moondas ta enese põrandal sibavaks hiireks. Nii kui kass seda nägi, kargas ta hiirele kallale ja pistis ta kinni.
Kuningale hakkas jalutussõidul inimsööja uhke loss silma ja ta tahtis sinna sisse astuda. Kuuldes tõstesillal tõllamürinat, jooksis kass vastu ja ütles kuningale:
„Tere tulemast, Teie Majesteet, härra markii de Carabas’ lossi.“
„Kuidas, härra markii,“ hüüatas kuningas, „kas see loss kuulub ka teile? Ma ei ole näinud midagi toredamat kui see lossiõu ja kõik need hooned selle ümber. Vaadakem sisse, teie lahke loaga!“
Markii ulatas käe noorele printsessile ja nad sammusid kuninga järel trepist üles ning astusid suurde saali, kus ootas hiilgav pidusöök, mille inimsööja oli lasknud valmistada oma sõprade jaoks, kes pidid talle tol päeval võõrusele tulema ja ei tihanud nüüd sisse astuda, sest teadsid kuningat seal viibivat.
Kuningas oli markii de Carabas’ headest omadustest võlutud nagu ta tütargi, kes oli päris meeletu noormehe järele, ja pidades silmas markii rohket vara, ütles kuningas talle, kui oli viis-kuus peekritäit kummutanud:
„Kui te vaid soovite, härra markii, võite saada mu väimeheks.“
Sügava kummardusega võttis markii vastu au, mida osutas talle kuningas, ja ta abiellus veel samal päeval printsessiga. Kassist aga sai suur härra, kes püüdis hiiri veel ainult oma lõbuks.
PUNAMÜTSIKE
Elas kord väike külatüdruk, kes oli nii ilus, et keegi ei olnud temataolist enne näinud. Ema armastas teda hullupööra, vanaema aga veel rohkem. Hea eideke laskis talle teha punase mütsikese, mis talle nii hästi sobis, et kõik inimesed hakkasid teda Punamütsikeseks kutsuma.
Ühel päeval, kui ema oli kooke küpsetanud, ütles ta Punamütsikesele:
„Mine vaata, kuidas vanaema elab. Ma kuulsin, ta olevat haige. Vii talle kooke ja pütike võid.“
Punamütsike asuski kohe teele vanaema poole, kes elas teises külas. Läbi metsa minnes kohtas Punamütsike kriimsilm Hunti, kellel tuli kange tahtmine teda ära süüa. Aga Hunt ei julgenud, sest metsas olid puuraiujad. Hunt päris, kuhu ta läheb. Vaene laps ei teadnud, et on ohtlik Hundi juttu kuulama jääda, ja vastas talle:
„Ma lähen vanaema poole, ema saadab talle kooke ja pütikese võid.“
„Kas vanaema elab väga kaugel?“ küsis Hunt Punamütsikeselt.
„Oo jaa,“ kostis Punamütsike, „näete, seal teisel pool veskit, küla esimeses majas.“
„Ah nii,“ ütles Hunt, „ma lähen ka teda vaatama. Mina lähen siit seda teed pidi, aga sina mine sealt mööda seda teist teed. Vaatame, kumb enne pärale jõuab.“
Hunt pistis lühemat teed pidi kõigest väest punuma, tüdrukuke aga läks pikemat teed mööda, korjas teel veel rõõmsal meelel pähkleid, lippas liblikate järele ja noppis väikesi lillekesi, mis metsast leidis.
Natukese aja pärast jõudis Hunt vanaema maja juurde ja koputas kopp-kopp!
„Kes seal on?“
„See olen mina, Punamütsike,“ ütles Hunt häält moonutades, „ma toon kooke ja pütikese võid, mille ema saatis.“
Vanaemal ei olnud päris hea olla, ta lebas sängis ja hüüdis:
„Tõmba pulgast, siis tuleb kramp lahti.“
Hunt tõmbas pulgast ja uks avanes. Ta kargas eidekese kallale ja neelas ta silmapilk alla, sest ta ei olnud juba üle kolme päeva midagi söönud. Siis pani Hunt ukse kinni ja heitis vanaema sängi ning jäi ootama Punamütsikest. Mõne aja pärast tuligi Punamütsike ja koputas uksele kopp-kopp!
„Kes seal on?“
Hundi jämedat häält kuuldes lõi Punamütsike algul kartma, arvas siis aga, et vanaema on nohus, ja vastas:
„See olen mina, Punamütsike,
