olles järele kaalunud, kui valus oleks näha lapsi nälga suremas, jäi ta nõusse ja heitis siis nuttes puhkama.
Pöialpoiss oli vanemate juttu pealt kuulanud. Taibanud oma voodikeses, et nad mingist plaanist räägivad, oli ta tasahilju välja roninud, isa pingi alla pugenud ja salamahti kuulatama jäänud. Pärast heitis ta uuesti asemele, ei maganud aga kogu öö, vaid pidas aru, mida ette võtta.
Ta tõusis varavalgel ja läks oja äärde, kus ta oma taskud väikesi valgeid kivikesi täis toppis ja tuli siis koju tagasi.
Asuti teele, aga Pöialpoiss ei rääkinud vendadele sõnakestki kogu loost. Nad läksid sügavasse laande, kus juba kümne sammu pealt üksteist näha ei olnud. Isa hakkas puid raiuma ja lapsed korjasid oksi, et neist haokubusid teha. Nähes lapsi tööhoos, läksid ema-isa vargsi eemale ja põgenesid siis mööda käänulist jalgrada.
Kui lapsed nägid, et nad on üksi jäänud, hakkasid nad kõigest kõrist karjuma ja nutma. Pöialpoiss laskis neil karjuda, ehk ta küll väga hästi teadis, kustkaudu nad koju saavad. Metsa tulles oli ta terve tee maha poetanud valgeid kivikesi, mis tal taskus olid. Pöialpoiss ütles nüüd vendadele:
„Vennad, ärge kartke midagi! Isa-ema jätsid meid siia maha, aga mina viin teid koju tagasi. Tulge ainult minu järel.“
Vennad läksidki Pöialpoisi järel ja ta viis nad koduni sedasama teed mööda, kustkaudu nad metsa olid tulnud.
Esiotsa ei tihanud nad sisse minna, surusid ennast ainult vastu ust, et kuulda, mida isa-ema räägivad.
Parajasti kui puuraiuja naisega koju oli jõudnud, oli mõisahärra saatnud neile kümme eküüd5, mis ta neile ammugi maksma oli pidanud ja mida nad ei lootnudki enam kätte saada. See tõi vaestesse inimestesse eluvaimu tagasi, sest nad olid nälga suremas.
Puuraiuja saatis naise kohe lihuniku juurde, ja et nad ei olnud juba hea tükk aega midagi söönud, ostis naine kolm korda nii palju liha kui kahele inimesele õhturoaks tarvis oleks läinud. Söönud oma isu täis, ütles naine:
„Oijah, kus on nüüd me vaesed lapsed. Nad saaksid tubli kõhutäie sellest, mis järele on jäänud. Sina, Guillaume6 , tahtsid nad metsa ära eksitada. Ma ütlesin kohe, et me veel kahetseme. Mida nad küll praegu seal teevad? Oh Jumal küll, võib-olla on hundid nad juba maha murdnud. Sa pole kellegi inimene, et lasksid omaenda lastel nõndaviisi hukka saada.“
Viimaks sai puuraiuja kannatus otsa, sest naine seletas oma paarkümmend korda, et mees seda veel kahetseb ja et tema, naine, oli seda kohe öelnud. Mees ähvardas naisele tappa anda, kui see vait ei jää. Võib-olla puuraiuja ei kurvastanud naisest sugugi vähem, aga ta kuulus loomult seda sorti, üsna laialt levinud meeste kilda, kellele küll meeldivad arukalt kõnelevad naised, aga kes peavad väga tüütuks neid, kellel alati õigus on.
Naine nuttis kibedasti:
„Jumaluke, kus on nüüd mu lapsed, mu vaesed lapsed?“
Ühe korra ütles ta seda nii valjusti, et lapsed ukse taga kuulsid ja hüüdsid kui ühest suust:
„Me oleme siin, oleme siin!“
Naine tõttas ust lahti tegema ja ütles siis lapsi kallistades:
„Kui hea meel mul on, et ma teid jälle näen, kallid lapsed! Olete vist väga väsinud ja näljas. Oh, sina, Pierrot7, oled ju päris mudane, tule ma teen su puhtaks.“
Pierrot oli kõige vanem poeg, teda armastas naine teistest rohkem, sest poiss oli kergelt punapea ja ka tema ise oli kergelt punapea.
Lapsed istusid lauda ja sõid isa-ema heameeleks suure isuga ning jutustasid läbisegi, kuidas nad metsas hirmu olid tundnud. Head inimesed rõõmustasid, et lapsed jälle nende juures olid, aga seda rõõmu jätkus ainult niikauaks, kuni jätkus kümnest eküüst.
Kui raha otsa sai, tuli vana mure jälle tagasi. Vanemad otsustasid lapsed veel kord ära eksitada, ja et asi õnnestuks, viia nad hoopis kaugemale kui esimene kord. Isa-ema ei saanud aga nii salaja arutada, et nende juttu ei oleks kuulnud Pöialpoiss, kes lootis asjaga toime tulla nagu esimene kord. Ehk ta küll tõusis koidu ajal, et minna kivikesi korjama, ei tulnud sellest midagi välja, sest uks oli kaks korda lukku keeratud. Ta ei teadnud, mida ette võtta, aga kui ema hommikusöögiks igaühele palukese leiba andis, tuli ta mõttele kasutada seda kivikeste asemel ja poetada raasukesi teele, mida mööda nad lähevad. Nii pistiski ta leivapalukese taskusse.
Isa-ema viisid lapsed kõige tihedamasse ja pimedamasse padrikusse. Kui nad olid kohale jõudnud, jätsid vanemad lapsed sinnapaika ja põgenesid ise kõrvalist metsarada mööda. Pöialpoiss iseäranis muret ei tundnud, sest ta arvas, et leiab hõlpsasti tee leiva abil, mida oli maha poetanud igale poole, kust läbi oli tulnud.
Aga suur oli tema imestus, kui ta ainsatki raasukest ei leidnud. Linnud olid tulnud ja kõik ära nokkinud.
Lapsed olid väga õnnetud. Mida rohkem nad ringi ekslesid, seda sügavamasse metsa nad sattusid.
Öö jõudis kätte, tõusis kange tuul, mis neile koleda hirmu peale ajas. Neile näis, et ümberringi uluvad hundid, kes tulevad ja söövad nad ära. Lapsed ei julgenud sõnagi öelda ega peadki pöörata. Hakkas vihma valama ja lapsed said üdini märjaks. Nad libisesid igal sammul, prantsatasid porri, ajasid ennast üleni mudastena püsti ega teadnud, mida oma poriste kätega peale hakata.
Pöialpoiss ronis puu latva, et vaadata, kas ta ehk kuskilt midagi ei märka. Ta pööras pead igasse kanti ja nägi väikest küünlatule moodi tulukest vilkumas, aga see oli kaugel metsa taga. Ta tuli puu otsast alla, ja kui ta maas oli, ei näinud ta enam midagi. See ajas ta meeleheitele. Olles siis vendadega tüki aega sinnapoole sammunud, kus ta tuld oli näinud, silmas ta seda metsast välja tulles uuesti.
Viimaks jõudsid nad maja juurde, kus vilkus küünal. Teel olid nad ühtepuhku hirmu tundnud, sest iga kord, kui nad mõnest nõost läbi läksid, kadus tuluke silmist.
Nad koputasid uksele ja üks lahke naine tegi lahti. Ta küsis lastelt, mida nad tahavad. Pöialpoiss kostis, et nad on vaesed lapsed, kes metsa ära eksinud, ja paluvad halastusest öömaja. Naine, kelle meelest nad kõik olid väga kenad, hakkas nutma ja ütles:
„Oi, vaesed lapsed, kuhu te olete tulnud! Siin majas elab inimsööja, kes sööb väikesi lapsi.“
„Oh, proua,“ kostis Pöialpoiss, kes värises kogu kehast nagu ta vennadki, „mida me peame tegema? Hundid murravad meid täna öösel metsas päris kindlasti maha, kui te ei taha meid enda juurde võtta. Et asi on nii, parem siis söögu meid see isand ära. Aga võib-olla tunneb ta meile kaasa, kui te teda ilusasti palute.“
Inimsööja naine arvas, et tal ehk õnnestub lapsi mehe eest peita järgmise hommikuni, laskis nad sisse ja juhatas mõnusa tule juurde sooja, kus praevardas küpses terve lammas inimsööjale õhturoaks. Nad hakkasid just sooja saama, kui kostis kolm-neli kõva põrakat vastu ust – inimsööja jõudis koju. Naine lükkas lapsed voodi alla peitu ja läks ust lahti tegema. Inimsööja küsis kõigepealt, kas õhtusöök on valmis ja vein kallatud, ning istus siis kohe lauda. Lammas oli veel päris verine, aga inimsööja meelest seda suupärasem. Siis ta tõmbas ninaga vasakult ja paremalt ning ütles, et tunneb toore liha lõhna.
„Küllap see on vasikast,“ kostis naine. „Sain just nülgimisega valmis.“
„Ma
vana Prantsuse kuld- või hõbemünt, mis võrdus 3 liivriga
loe: gijoom
loe: pjeroo
