kleiti nõuda.
Kuningas ei suutnud tütrele midagi keelata, läkitas kõige osavamate meistrite järele ja nõudis kuuvärvi kleiti nii karmilt, et kasu andmise ja kleidi kättetoimetamise vahele ei jäänud ööpäevagi.
Printsessi, keda märksa rohkem vaimustas hiilgav kleit kui oma isa, kuninga hoolitsus, valdas teenijate ja amme juurde tagasi tulles piiritu kurbus. Kõiketeadja Sirelihaldjas tuli appi kurvastavale printsessile ja ütles talle:
„Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et kui te päikesevärvi kleiti nõuate, siis teie isa, kuningas, viimaks ometi tüdib, sest ilmaski ei suudeta niisugust kleiti teha, meie aga võidame igal juhul aega.“
Printsess oli päri ja nõudis kleiti. Armunud kuningas andis kahetsuseta kõik krooniteemandid ja – rubiinid10 erakordse töö jaoks ja käskis mitte midagi kokku hoida, et aga kleit päikesetaoliseks saaks.
Kui kleit toodi, pidid kõik, kes seda enda ees nägid, silmad sulgema, nii väga pimestas kleit neid. Sellest ajast ongi pärit rohelised prillid ja mustad silmaklaasid. Veel kunagi ei olnud keegi näinud nii toredat meistritööd. Printsess sattus segadusse, ja tuues ettekäändeks, et tal hakkab silmadel valus, läks kirjeldamatut häbi tundes oma tuppa, kus teda Sirelihaldjas ootas. Asi oli päris hull, päikesevärvi kleiti nähes läks ristiema viha pärast näost punaseks.
„Aga nüüd, mu laps,“ ütles ta printsessile, „paneme teie isa häbiväärse armastuse proovile. Ilmselt on ta abielumõtte kõvasti pähe võtnud ja loodab, et see varsti teoks saab. Aga küllap teda veidi ehmatab palve, mida soovitan talle esitada. Ma mõtlen nimelt eeslit, keda ta nii pööraselt armastab ja kes kõik tema kulutused nii ohtralt kinni maksab. Minge ja öelge, et tahate just selle eesli nahka endale saada.“
Rõõmustades veel ühe võimaluse üle, millega põlastusväärset abielu ära hoida, ja arvates, et isa ei suuda ilmaski oma eeslit ohverdada, läks printsess isa juurde ja tegi teatavaks oma soovi ilusa looma nahk endale saada. Ehk küll tütre tuju kuningat imestama pani, täitis ta selle kõhklemata. Vaene loom toodi ohvriks ja nahk viidi pidulikult printsessile, kes ei näinud enam mingit võimalust õnnetuse vältimiseks ja oli sügavasse meeleheitesse langemas, kui ristiema tema juurde jõudis.
„Mida te teete, mu laps!“ hüüdis ta, nähes printsessi juukseid katkumas ja kauneid palgeid muljumas. „See on kõige õnnelikum hetk teie elus. Võtke nahk endale ümber, lahkuge paleest ja minge, kuni jalad teid kannavad. Kui kõik tuuakse ohvriks voorusele, oskavad jumalad seda tasuda. Minge, ma hoolitsen selle eest, et teie riided teiega kõikjale ühes tulevad. Kus te ka ei seisataks, kastike, milles on teie riided ja ehteasjad, peab teiega maa all sammu. Annan teile oma võlukepikese. Kui teil on vaja kastikest, koputage sellega vastu maad ja kastike tõuseb teie ette nähtavale. Aga nüüd minge ruttu teele, ärge enam viivitage.“
Printsess kallistas südamest ristiema, palus ennast mitte maha jätta, määris end siis kaminast võetud nõega kokku, tõmbas vastiku naha ümber ja lahkus uhkest paleest, ilma et keegi teda ära oleks tundnud.
Printsessi kadumine tekitas suurt kära. Ahastav kuningas, kes oli hiilgavaks peoks ettevalmistusi teinud, oli lohutamatu. Ta läkitas üle saja sandarmi ja ligi tuhat musketäri tütart otsima, aga kaitsev haldjas muutis printsessi ka kõige osavamatele otsijatele nähtamatuks. Nõnda tuligi siis sellega leppida.
Printsess aga rändas. Ta läks kaugele-kaugele, siis veel kaugemale ja otsis igal pool tööd. Aga kui talle antigi armu poolest süüa, ei tahtnud ometigi keegi teda enda juurde jätta, sest ta oli nii räpane.
Viimaks jõudis ta uhkesse linna, mille väravas asus väike karjamõis, kus pereemandal oli tarvis abitöölist nartsude pesemiseks, kalkunite eest hoolitsemiseks ja seakünade küürimiseks. Nähes kasimata rändajat, tegi naine talle ettepaneku sisse tulla. Printsess oli rõõmuga nõus, sest ta oli pikast teest väga väsinud. Talle anti paik kööginurgas, kus teda esimestel päevadel teenijad armutult pilkasid eeslinaha pärast, mis ta vastikuks ja räpaseks tegi. Lõpuks aga harjuti temaga. Pealegi tegi ta oma tööd nii usinasti, et perenaine võttis ta oma kaitse alla. Tüdruk hoidis lambaid, ajas nad õigel ajal koplisse ja karjatas kalkuneid nii nõukalt, nagu poleks ta kogu elu muud teinudki. Iga töö laabus ta ilusates kätes.
Ühel päeval selge allika ääres istudes, kus ta sagedasti oma kurba elusaatust kurtmas käis, tuli tal mõte ennast allikast vaadata. Hirmus eeslinahk, mis ta pead ja keha kattis, kohutas teda. Tundes häbi oma välimuse pärast, pesi ta näo ja käed mustusest puhtaks – need muutusid valgemaks kui elevandiluu ja tema kaunis jume sai tagasi oma loomuliku värskuse. Nähes ennast nii kaunina, läks tal meel rõõmsaks ja tal tekkis tahtmine supelda. Seda ta allikas tegigi. Aga siis tuli kole nahk jälle ümber tõmmata, et karjamõisa tagasi minna. Õnneks oli järgnev päev püha ja tal oli küllalt aega, et oma kastike välja võtta, riideid korraldada, kauneid juukseid puuderdada ja ilmavärvi kleit selga panna. Tema tuba oli aga nii väike, et kleidi saba ei saanudki laiali laotada. Printsess vaatas ja imetles ennast õigusega ja otsustas, et hakkab igavuse peletamiseks pühadel ja puhkepäevadel kordamööda oma ilusaid kleite kandma, ja seda ta täpipealt tegigi. Ta kaunistas oma ilusaid juukseid teemantide ja lilleõitega, ise aga ohkas seejuures sagedasti, et tema ilu ainsateks tunnistajateks on vaid lambad ja kalkunid, kes teda armastasid samavõrra tema hirmsas eeslinahas, mille järgi teda mõisas kutsuti.
Ühel pidupäeval, kus Eeslinahk oli oma päikesevärvi kleidi selga pannud, tuli kuningapoeg jahilkäigult puhkama sellesse karjamõisa, mis tema isale, kuningale kuulus. Prints oli noor ja kaunis, imetoreda kehaehitusega. Tema vanemad, kuningas ja kuninganna, armastasid teda palavalt ja rahvas jumaldas teda.
Printsile pakuti kehakinnituseks talutoitu ja prints laskis sellel hea maitsta. Seejärel käis ta läbi kõik karjaõued ja muud kohad. Nõnda paigast paika kõndides juhtus ta hämarale alleele, mille lõpus silmas suletud ust. Uudishimu tõukas teda läbi lukuaugu piiluma. Ta jahmatas ilusalt ja uhkelt rõivastatud printsessi nähes nii väga, et ta neiut tema ülla ja tagasihoidliku ilme tõttu mõneks jumalannaks pidas. Printsi valdasid nii keevalised tundmused, et ta oleks ukse maha murdnud, kui teda poleks tagasi hoidnud aukartus, mida vaimustav olend temas äratas.
Suurivaevu sai ta süngelt ja hämaralt alleelt tulema ning hakkas sedamaid teateid nõutama inimese kohta, kes selles pisikeses kambris elas. Talle vastati, et seal elavat tüdruk, keda kutsutakse Eeslinahaks, sest tal on alati eeslinahk ümber, ja et ta olevat nii must ja räpane, et ükski hing ei tahtvat teda näha ega temaga kõnelda ja et ta olevat ainult armu poolest majja võetud lambaid ja kalkuneid karjatama.
Kuningapoeg ei jäänud nende seletustega sugugi rahule, aga ta nägi, et need tahumatud inimesed midagi pikemalt ei tea ja et on kasutu nende käest pärida. Ta tuli isa juurde kuningalossi tagasi nii armununa, et seda on võimatu kirjeldada. Ühtepuhku nägi ta oma vaimusilma ees kauni jumalanna kuju, keda oli läbi lukuaugu silmanud. Ta kahetses, et ei olnud uksele koputanud, ja tõotas endale, et teine kord ei jäta seda tegemata.
Armulõõm küttis printsi vere sedavõrd kuumaks, et ta veel samal ööl hirmsa palaviku sai ja peagi hinge vaakumas oli. Tema ema, kuninganna, kelle ainus laps ta oli, oli päris meeleheitel, et ükski rohi ei aidanud. Asjata pakkus kuninganna arstidele ülirohket tasu. Arstid panid kõik oma kunstid mängu, aga miski ei teinud printsi terveks.
Viimaks said arstid aru, et laastava tõve põhjuseks on surmav kurbus, ja teatasid sellest kuningannale. Kuninganna tuli poja juurde, oli tema vastu hell ja keelitas teda, et ta oma haiguse põhjuse talle ära räägiks. Kui küsimus peaks olema kroonis, siis tema isa, kuningas, loobub kahetsuseta troonist ja paneb poja troonile, või kui ta peaks mõnda printsessi ihaldama, isegi sel juhul kui printsessi isaga vaenujalal ollakse ja on tõsist põhjust tema käitumise üle nuriseda, tuuakse kõik ohvriks, et vaid printsi soovi täita. Kuninganna vannutas
rubiin – punane läbipaistev vääriskivi
