ei jääks, ja hoiatas, et kui ta siis ballil silmapilgugi kauem viibib, muutub tõld uuesti kõrvitsaks, hobused hiirteks ja tema riided saavad jällegi endisteks. Tuhkatriinu tõotas ristiemale, et ta tingimata enne südaööd ära tuleb.
Tuhkatriinu asus teele, suurest rõõmust nagu meelest ära.
Kuningapojale anti teada, et on tulnud tähtis printsess, keda keegi ei tunne, ja kuningapoeg tõttas teda vastu võtma. Ta ulatas Tuhkatriinule tõllast mahaastumiseks käe ja juhatas ta piduliste juurde saali.
Ümberringi tekkis sügav vaikus, tantsijad jäid seisma ja viiulid vakka, suure tähelepanuga silmitseti tundmatu neiu säravat ilu. Kostis ainult imestusepominat:
„Oo, kui ilus ta on!“
Isegi kuningas, kes oli juba päris vana, ei saanud Tuhkatriinult silmi ära ja lausus tasakesi kuningannale, et ta ei ole juba ammugi nii ilusat ja armsat neidu näinud. Naised uurisid hoolega tema soengut ja rõivaid, et juba hommepäev endale samasuguseid saada, oleks vaid küllalt kauneid kangaid ja küllalt osavaid meistrimehi leida.
Kuningapoeg juhatas Tuhkatriinu aukohale ja palus ta hiljem tantsima. Tuhkatriinu tantsis nii nõtkelt, et imetlus aina kasvas. Toodi uhke piduroog, aga noor prints ei söönud sugugi, vaid ainult vaatas üksisilmi Tuhkatriinut. Siis Tuhkatriinu läks ja võttis õdede juures istet, oli nende vastu väga viisakas ja lahke. Ta pakkus neile sidruneid ja apelsine, mis ta printsilt oli saanud, ja õed panid seda väga imeks, sest nad ei tundnud teda ära. Kui nad seal nõnda juttu vestsid, kuulis Tuhkatriinu, kuidas kell kolmveerand kaksteist lõi. Kohe tegi ta sügava kummarduse pidulistele ja kiirustas minema nii kärmesti kui jalad võtsid.
Kui ta koju jõudis, rääkis ta kohe kõigest ristiemale, tänas teda ja ütles, et ta tahaks kangesti ka teisel päeval peole minna, sest kuningapoeg oli palunud teda tulla. Parajasti kui ta ristiemale jutustas kõigest, mis peol oli sündinud, koputasid õed uksele. Tuhkatriinu läks ust lahti tegema.
„Küll te jäite kauaks!“ haigutas Tuhkatriinu silmi hõõrudes ja ringutades, just nagu oleks ta alles praegu unest virgunud. Ometi ei olnud tal magamise tahtmist sest ajast peale, kui ta neist lahkunud oli.
„Oleksid sa ballile tulnud,“ ütles üks õde, „ei oleks sa seal igavust tundnud. Sinna tuli üks ütlemata ilus printsess, kõige ilusam, keda kunagi nähtud. Ta oli meie vastu nii lahke, pakkus meile sidruneid ja apelsine.“
Tuhkatriinu oli suurest rõõmust nagu meelest ära. Ta küsis õdedelt, kuidas oli printsessi nimi, aga nad ütlesid, et keegi teda ei tundnud ja et kuningapoeg on sellepärast suures hingevaevas ja et ta annaks kõik siin ilmas, kui ainult teada saaks, kes see printsess on. Tuhkatriinu naeratas ja ütles:
„Ta oli vist väga ilus?.. Jumal, kui õnnelikud te olete! Kas mina ei saaks teda näha? Kallis Javotte, laenake mulle oma kollane kleit, mida te iga päev kannate!“
„Või veel! Ei tule mõttessegi!“ ütles Javotte. „Peaksin püstihull olema, kui laenaksin oma kleidi räpasele Tuhalsitsijale.“
Tuhkatriinu seda ootaski, et õde keeldub, ja tal oli hea meel, sest ta oleks olnud tõsises kimbatuses, kui õde oleks valmis olnud talle oma kleiti laenama.
Teisel päeval olid õed jälle ballil ja Tuhkatriinu samuti, veel uhkemini ehitud kui esimene kord. Kuningapoeg ei astunud sammugi tema kõrvalt ja rääkis talle vahetpidamata õrnusi. Noor neiu ei tundnud sugugi igavust ja unustas ristiema manitsused. Nii kostis ta kõrvu südaöö esimene kellalöök, kui tema meelest kell ei olnud veel üksteistki saanud. Tuhkatriinu tõusis püsti ja pages välejalgselt kui hirv. Kuningapoeg ruttas talle järele, aga ei saanud teda kätte. Tuhkatriinul libises jalast kristallkingake, mille prints õrnalt maast üles võttis. Tuhkatriinu jõudis lõõtsutades koju, ilma tõllata, ilma teenriteta, oma viletsates hilpudes. Kogu toredusest ei olnud talle jäänud muud kui üks king, samasugune kui see, mis tal jalast oli libisenud.
Palee väravavahtidelt päriti järele, kas nad ei olnud näinud ühte printsessi lahkumas. Vahid kostsid vastu, et nad ei olnud näinud lahkumas kedagi peale üsna viletsates riietes noore tüdruku, kes oli rohkem talutüdruku kui preili moodi.
Kui õed peolt koju jõudsid, küsis Tuhkatriinu, kas nad olid hästi lõbutsenud ja kas too kaunitar ka seal oli olnud. Õed vastasid, et jah, aga et ta oli põgenenud, kui kell südaöötundi lõi, ja et kiirustamisega oli tal maailma ilusaim kristallkingake jalast libisenud ja et kuningapoeg oli selle üles võtnud ja et pärastpoole oli ta peol ainult seda vaadanud ja et kindlasti oli ta kõrvuni armunud ilusasse neiusse, kellele väike kingake kuulus.
Nad rääkisid sulatõtt, sest mõni päev hiljem laskis kuningapoeg igal pool kuulutada, et ta võtab naiseks selle, kellele king täpselt jalga sobib. Esiti prooviti kinga jalga printsessidele, hertsoginnadele ja teistele õukondlastele, aga ilmaasjata. King toodi kahele õele, kes püüdsid kõigest väest oma jalga kingakesse pitsitada, aga see ei läinud korda. Tuhkatriinu vaatas pealt, tundis oma kingakese ära ja ütles naerdes:
„Peaksin proovima, kas ta mulle õige ei passi.“
Õed hakkasid naerma ja teda pilkama. Aadlimees, kes kingapassitamist toimetas, silmitses Tuhkatriinut tähelepanelikult ja leidis ta väga ilusa olevat, ütles, et see on väga õige ja et temal on käsk kõikidele neidudele kinga jalga proovida. Ta pani Tuhkatriinu istuma ja kinga tema väikesesse jalga lükates nägi, et see läks sinna lipsti ja sobis talle nagu valatult. Õdede imestus oli suur, aga see kasvas veelgi, kui Tuhkatriinu taskust teise kinga võttis ja selle ka jalga pani. Siis tuli kohale ristiema, puudutas võlukepikesega Tuhkatriinu riideid ja muutis need veel uhkemaks, kui eelmised olid olnud.
Nüüd tundsid õed Tuhkatriinus peol nähtud kaunitari ära. Nad langesid ta jalge ette ja palusid andestust halva kohtlemise pärast, mida ta oli pidanud nende poolt kannatama. Tuhkatriinu aitas nad püsti ja ütles neid kaisutades, et ta annab hea meelega andeks, ja palus neid teda ikka armastada.
Ehituna, nagu ta oli, viidi ta noore printsi ette. Printsi meelest oli ta veel ilusam kui enne, ja mõni päev hiljem abielluski ta Tuhkatriinuga. Tuhkatriinu aga, kes oli samavõrra hea kui ilus, laskis oma õed kuningalossi tuua ja pani nad veel samal päeval kahele tähtsale õukondlasele mehele.
PÖIALPOISS
Elas kord puuraiuja oma naisega. Neil oli seitse last – kõik poisid. Kõige vanem oli kümme aastat vana, kõige noorem seitse. Paneb imestama, et puuraiuja sai nii palju lapsi nõnda lühikese aja jooksul, aga tema naine oli tragi ja toimekas ja nii sündis tal iga kord vähemasti kaks last.
Nad olid väga vaesed ja nende seitse last olid neile suureks koormaks, sest mitte ükski neist ei saanud veel ise endale leiba teenida. Muret tegi vanematele seegi, et kõige noorem oli väga vagane ja sõnagi ei rääkinud. Vanemad panid selle rumaluse arvele, pigem aga andis see tunnistust tema heast loomusest. Ta oli imeväike, ilmale tulles ainult pöidlapikkune, ja seepärast hakati teda Pöialpoisiks kutsuma. Vaene laps oli kogu pere patuoinas ja jäi alati süüdlase ossa. Ometigi oli ta vendadest kõige targem ja terasem, ta rääkis küll vähe, aga kuulas see-eest palju.
Oli väga raske aasta. Näljahäda oli nii suur, et vaesed inimesed võtsid nõuks lastest lahti saada.
Ühel õhtul, kui lapsed juba asemel olid ja puuraiuja naisega kolde ees istus, ütles mees suure südamevaluga:
„Sa näed isegi, et me ei jõua oma lapsi toita. Mina ei või vaadata, kuidas nad mu oma silma all nälga surevad. Otsustasin nad homme metsa viia ja ära eksitada. Seda pole raske teha – me lihtsalt põgeneme nende nägemata, kui nad lõbusasti haokubusid teevad.“
„Heldeke,“
