style="font-size:15px;"> Mats muheles ja katkestas töö, kui uue toiduportsu oli pilguga ära hinnanud.
„Ma söö natune ja härg saab kah puhata.”
Mehine pirakas
Tagupilli Aadu oli oina laadal maha müünud ja selle asemel enesele eest laetava püssi ostnud. Ta tuli seda Tõnisandruse Matsile näitama.
Mats võttis püssi enda kätte ja uuris seda igapidi.
„See aa hää suur püss. Küllap teeb mehise piraka.”
„Sa laadi ta eige ää! Mool pole püssi enne oln – vaja soolt seda kunssi õppida!” torkis Aadu Matsi tagant.
„Neneh, teeme päälegid sene timbu ee!”
Mats täitiski naabrimehe soovi, kes aga otsustas: „Mes sa koonerdad – üsna vähäne aa rohu hulk püssi sees! Senest äi saa midagid! Pane toru kenaste täis!”
Mats lõi käega.
„No hää külh! Ma tee, naagu sa tahad! Ma pane pool toru püssirohtu täis!”
Nii ta ka tegi, ent Aadu paristas kärsitult: „Pane aga roppi kah kenaste toruse, siis aa eieti laaditud!”
Mats muheles habemesse.
„Neneh!”
Ta peksis haamriga tropid püssirohule ette.
„Lähme aga nüüd mere ääre! Sii äi maksa mette pauku tehja! Äi taha pahandust mette!”
„See aa tosi, et pauk aa vaja ää tehja, kui püss aa seneks laaditud,” seletas Aadu peaga mitmel korral noogutades.
Mehed lontsisidki mere äärde, Aadu tähtsalt püssiga ees, Mats taga. Seal päästiski Aadu Matsi juhendamisel püssist paugu lahti.
Käis ilmatu suur kõmakas. Aadu kukkus pikali, püssipära jäi küll pihku, kuid toru oli minema lennanud.
„Kas kuulsid? See olli nonda suur pirakas, et ju ta käis üle maailma,” tõdes Aadu kõrvatagust sügades.
„Neneh,” oli Mats kaaslasega nõus. „Oina eest said nonda suure piraka, et kostis üle maailma.”
„Sa panid mo püssi liiga suure laengu,” otsustas Aadu.
„Sa äi leppin vähemaga mette!” kaitses Mats ennast.
„Olli hitu!” oli Aadu enese peale pahane. „Ma äi tuln sene peele, et toro katki leheb.”
„Tarkus tuleb tasapisi,” lohutas Mats naabrimeest, ise mõtles: see aa kena, et Aadul änam püssi pole. Sene riistaga veib ta keigile viga tehja – laseb meid keiki maha!
Paastuaeg
Talumehed olid nädalaks heinamaale heina tegema läinud, nende hulgas ka Tõnisandruse Mats ja Hansu Juhan.
„Ma söö oma toidu täna ää, teised päävad äi söö ma mette,” seletas Mats naabrimehele.
„Kas tööd kah teed?”
„Tee ikka!”
„Ma äi usu seda mette, et seda suudad?”
„Suuda!”
Mehed otsustasid kihla vedada. Kaotaja pidi võitjale kaks toopi mõdu kõrtsis välja tegema.
Mats asus oma toidukotti ja hapupiimalähkrit tühjendama. Nende sisu oli varsti ta kõhus.
Tõesti ei söönud ta järgnevatel päevadel heinamaal, ent tööd vihtus teha nagu tavaliselt.
Juhan oli sellest väga üllatunud. Oma lubaduse ta loomulikult täitis.
„Kuule, Mats, meks sa nonda pikka aiga nälgida tahtsid?” uuris ta, ka ise mõdu juues.
„Tead, Juhan, mool napib päärgu rugist. Enne heinamaale tulekut parkisi kohu kõvaste täis, sai isegid senepärast Manni käest riielda. Nenda tuligid mette, et tee nädalase paastuaja ja äi söö mette. Eks koht taha kah vahest puhata – ole taale vahel niigid liiga tein,” seletas Mats ja rüüpas mõnuga mõdu.
Seakraapija
Opman kippus pahameelest kõiki sõimuga üle valama. Sellest ei pääsenud ka Tõnisandruse Mats, kes vihastas ja andis ta vallakohtu küüsi.
Mõlemad asjaosalised kutsuti kohtumajja, et tekkinud vastasseis lahendada.
Kohtunik pöördus esmalt Matsi poole.
„Kas opman sõimas sind? Kas ta ütles, et sa oled seakraapija?”
Mats noogutas.
„Neneh!”
Nüüd pöördus kohtunik opmani poole.
„Kas see on tõsi?”
Opman lõi kartma ja otsustas juhtunut salata.
„Vale puha.”
„Ära salga! Sinul on hüvad lõuad ja sellepärast tuleb Matsi uskuda,” otsustas kohtunik.
Mats tundis huvi, kas opman nägi teda siga kraapimas.
Kohtunik pöörduski selle küsimusega süüdistatava poole.
Pärast vaikust kõlas vastus: „Äi pole mette!”
„Kuidas tohid sina teisele inimesele seesuguse nime panna, mida ise oma lõugadega oled teind. See ei tähenda miskit, et sa opman oled!” kurjustas kohtunik süüalusega.
Opman põrnitses enese ette maha ega ütelnud midagi.
Nüüd pöördus kohtunik Matsi poole.
„Kuidas lepid seesuguse sõna pärast?”
„Andke taale hüva keretäis peksa!” nõudis Mats ja osutas pöidlaga opmani suunas.
Opman aimas, et lugu läheb halvaks ja hakkas Matsi paluma: „Ega mina sedaverd sandiste soost arva, kut sina asjast moistad. Ütlesi vaid moka otsast sene sona.”
„Palu moo otsust täita,” oli Mats järjekindel.
Opmani olukord muutus palavaks. Tol ajal võis vallakohus süüaluseid ihunuhtlusega karistada. Ka opman võis nende hulka kuuluda, kui süüpinki sattus.
Opman tõi palved esile: „Ärge rookige mo tagumikku sene sandi sona pärast. Ilmaskid äi taha ma keskid inemist änam soimata. Mats, sina pole enam seakraapija mette, vaid keikse parem inemine maailmas.”
Kohtunik leebus nende sõnade peale: „No olgu pealegi. Su tagumiku jätame terveks, aga tõsta kolm korda oma käsi kohtukulli poole ja ütle, et lubad sõimu maha jätta.”
Ka Mats taganes oma nõudest.
„Olgu peelegid.”
Opman
