style="font-size:15px;"> Pajaost
Haapsalu laadal oli ühel naisel vanker ilusaid suuri maasikaid täis.
„Äi tea mette, kas soo marjad ka hästi maitsevad?” uuris Tõnisandruse Mats, kes nii suurt maiuse hulka silmadega õgis.
„Mina santi kaupa ei müü!” kõlas vastus.
„Kas tohib ka maitsta?” uuris Mats.
Eevatütre süda naeris rinnus.
„Tohib ikka!”
Mats pistis maasika suhu, kus see lausa ära sulas. Nüüd ei saanud kõhuori enam pidama – mari marja järel rändas ta suhu.
Müüja vaatas seda särasilmil pealt, sest nii sai ta kaubast lahti.
Kui kõik maasikad olid Matsi kõhus, tähendas ta: „Sa sõid keik mo maasikad ää. Ma tahan nende eest saadud raha eest paja osta.”
„Saad paja!” otsustas Mats, ent ei raatsinud oma rahapunga kergendada, vaid pani pea tööle, kuidas sellest pääseda. „Tule mooga kaasa! Vali pada välja!”
Naine otsustas suure paja osta, millesse võib viis ämbrit vett kallata.
Kaupmees näitas talle just sellist, mida nõuti.
Mats naeris.
„Ää vii seda enesele koju loguks – ma tosta ta isegid hammastega maast lahti!”
Kaupmees tõstis häält.
„Seda sa ei suuda!”
Mats vibutas rusikat oma pea kohal.
„Saad kümme rubla, kui ma äi suuda mette! Aga kui tule senega toime, annad paja muidu ää.”
Kaupmees rõõmustas, sest nii palju raha ei lootnud ta paja eest küll saada. Löödi käed kihlveoks.
Nüüd oli Matsi kord näidata, mida ta suudab. Ta võttis hammastega paja äärest kinni ja sikutas.
Pada ei kerkinud maast lahti.
Kas ma jää jänni? ehmus Mats. Hambad aa mind ikka hästi teenin. Teenige nüüd kah!
Kaupmees keksles ümber Matsi.
„Otsi raha välja, kehva isane!”
Jõumees vaatas karglevat kaupmeest ja võttis end kokku. Kas nüüd või mitte kunagi!
Ja pada kerkiski maast paar tolli lahti. Lausa pool minutit hoidis Mats seda üleval, enne kui ettevaatlikult tagasi maha pani.
Nüüd oli kaupmehel suu vett täis.
„Ma mõtlesin, et paja põlve kõrgusele tõstad. Sa kergitasid napisti paar tolli. Sina kaotasid,” putras ta natukese aja pärast.
„See äi lehe moole korda, mes sa metlesid. Ma lubasi paja hammastega maast lahti tosta ja tegi seda. Nüüd aga vii sene omaniku vankri peele!” käratas jõumees ja rabas paja sülle.
Kaupmeest ehmatas kihlveo võitja otsustav käitumine ja ta vahtis, mokk töllakil, nukral ilmel järjest kaugenevale armsale pajale järele, millest ta oli sunnitud loobuma.
Matsi toidukogus
Mõisas anti põllutöölisele nädalas kaheksateist naela leiba ja kaheksa naela silku. Selle toiduportsu sai ta korraga kätte. Ametimehed nagu sepp ja kärner said aga nädalas kakskümmend naela leiba ja kümme naela silku.
Tõnisandruse Mats oli paar päeva põllul tööd teinud ja märkas ehmatusega, et ta toidukogus oli juba poole peale kahanenud.
Ta läks mõisa peremamslile oma rasket saatust kurtma.
Peremamsel ütles: „Äi mina saa soole toitu juure anda mette. Kui opman lisab soole leiba ja kala, siss anna ma seda hää meelega.”
Opman arvas aga, kui Mats oli talle oma muret kurtnud: „Sa oled suure kerega tugev mees. Soole kulub küll rohkem toitu kut teistel. Sa söö oma koht paergu sii silku ja leiba täis.”
Opman tõi silgud ja leivad kohale. Mats sai nendega oma kõhtu täitma hakata.
Kui ta oli söömakorra lõpetanud, arvestas opman välja, kui suur ta toidukogus oli ja rehkendas selle nädala peale. Selgus, et edaspidi on Matsi leiva kogus kuuskümmend naela leiba ja nelikümmend naela silku nädalas.
„Oleks ma sene pääle tuln, et opman moo söögi kohta aru peab, oleks ma poole rohkem söön,” kurtis Mats peremamslile, kui toidu järele läks.
Tuline kivi
Tagupilli Aadu armastas hommikuti Talislaius kivimüraka peal istuda ja laulujoru ajada.
Tõnisandruse Matsile ei jäänud see tähele panemata.
Mes see Aadu istub kut saks ja joriseb, mõtles Mats ja otsustas talle vingerpussi mängida.
Varahommikul, kui Aadu alles magas, kergitas ta kivilahmaka üles, pani hagu selle alla ja süütas need põlema.
Kui kivikamakas oli kuumaks aetud, peitis Mats enese kadakate varju ja jäi Aadut ootama.
Tervelt pool tundi tuli tal aega niisama surnuks lüüa, enne kui kuulis Aadu laulujoru: „Tuli-tuli-luttu, tuli-tuliluttu!”
Kui laulumees kivimürakani jõudis, sättis ta ennast sellele istuma, aga kargas kiunudes püsti ja tormas merre.
Mats astus rahulolevana kodu poole.
Äi see kivi pole Aadu oma mette! Nüüd saa ka mina senel jalgu puhata. Taal aa kaks menusat onarat sees – ta aa ismiseks kut loodud, unistas Mats.
Aadu hoidis tõesti sellest paigast eemale, kus oli kanna tada saanud. Paraku ei valmistanud naabrimehe lemmikkivi ka Matsile rõõmu, sest oli pragunenud mitmeks tükiks.
Karistus
Tõnisandruse lehm pääses mõisa vilja sööma. Mõisahärra otsustas Matsi karistada.
„Sa maksma moole üks rubla trahvi ja sina viib oma lehm siit minema,” tegi ta oma otsuse teatavaks, kui oli viimase mõisa kutsunud.
Mats võttis oma rahakoti lahti ja ulatas sellest mõisahärrale nõutud summa.
„Olgu päälegid!”
Nüüd rabas Mats lehmal sarvedest kinni, kummardus, puges looma kõhu alla, tõusis püsti ja piimaandja lösutas ta seljas kui hunnik õnnetust.
„Ma hakka nüüd menema!”
Vaevalt sai Mats mõne sammu astuda, kui mõisahärra ta peatas.
„Minul olema lehmast kahju. Las tema oma jalgade peal kodu poole minema. Sina oma raha tagasi saama.”
„Kena keik, mes hääste lopeb,” ütles Mats, kui oli lehma oma seljast maa peale ja rubla kotti teiste rahatähtede hulka pannud.
Öine
