style="font-size:15px;"> „Mes sa tormad?” küsis Hansu Juhan. „Kustuta janu, kui so sees poleb!”
Aadu vahtis selja taha. Kedagi polnud näha.
„Sedakerda veel pääsesi, aga kas järgmisel korral nenda hästi leheb, äi tea mette.”
Juhan lükkas kõrtsiukse lahti.
„Tule! Räägime suud puhtaks! Mes sa pudrutad?”
Ikka selja taha vahtides järgnes Aadu naabrimehele.
„Oma paar virsta jooksi ee. Paistab, et ta jähi moost maahha.”
„Kis?” uuris Juhan.
„Kis? Kis? Kuri vaim, noh, inemise pää olli all ja soku oma üleval,” seletas Aadu.
„Kos taa siss olli?” imestas Juhan.
„Ma tulli mööda teed, ta tulli mo järel, kahe pääga kuri vaim.”
Juhan muigas.
„Mes sa valetad!”
„Äi pole see vale jutt mette! Millas ma enne valetan ole!”
„No, küll sa varrsi isi näed ka, et sa valetad nonda, et suu suitseb.”
Natukese aja pärast lükkas Tõnisandruse Mats kõrtsiukse lahti, enesel sokk seljas.
„Näed kos so tunt aa!” hüüatas Juhan Aadule, aga pöördus kohe ka Matsi poole: „Aadu arvas, et sa oled oma sokuga kuri vaim.”
Mats pani soku ettevaatlikult maha.
„Mann tahtis sokku ja ma sai sene, aga sokk aa nonda aiglane, et mool tulli teda tassida. Kui Aadu mind nägi, pani ta nonda rutto lagama, et kaos moo silmist kut välk. Veta inne kojumenekut ühe kannu modu.”
„Kuda ma sind küll äi tund mette?” imestas Aadu.
Mats võttis rahapunga taskust välja.
„Ma olli ju kahe pääga. Tee ka soole modukannu välja. Ähk siss saad öösel magada ja kurjad vaimud äi tule sind kembotama mette?!”
Raha võim
„Rahal aa suur voim inemise üle ja senepärast peab senega tasa ja targu ümmer keima,” seletas Tõnisandruse Mats Mardile. „Kord toimetasid rehetoas isa, ema ja kaks last: isa raius liha veikesteks tükkideks, ema pesi titte, aga pisine poiss leikas kääridega meskid katki.
Isa vaadas, kuda pojal leheb. Suur olli ta ehmatus, kui nägi, et kogu ta paberraha aa juba katki tehet.
Aru jättis ta maha. Ta rabas poisi kiinni ja kirve hoobiga olid lapse käed lühemad kut enne. Ema ehmatas ja pillas tite keevaveekatlase.
Kui isa aru sai, mes olli juhtun, läks ta kuuri ja poos enese üles. Ema kaudas laste surma pärast aru, jäi kiduma ja varsti olli ka tema teises ilmas.
Raha peab inemisel olema, aga lolliks äi maksa ta pärast mette menna.”
„Ma usu, et sool pole kahest kopkast kahju mette, et ma saaks modu juua,” lunis Mart.
Mats muheles.
„Äi pole mette! Modu veid küll kurgust alla lasta! Anna soole neli kopkad – sene eest saad paraja portsu!”
Nüüd sekkus Mann meeste kõnelusse.
„Aitab kahest kopkast Mardile küll. Modu aa kääritud raam – jäeb järsku purju.”
Mats muheles.
„Modu äi tee inemise purju mette, aga olgu peelegid.”
Nõiutud lehm
Hansu pere jäi hätta – nende lehm ei jätnud oma piima inimestele, sest imes seda ise oma udaratest.
Külh Kirjak juba teab, mes hää aa, mõtles Juhan nukralt ja läks Tõnisandrusele Matsilt abi saama.
„Sii aa tego noidusega,” oli Matsil kohe selge pilt olukorrast. „Nüüd tuleb noidus Kirjaku pealt ee vetta.”
„Palun tee seda!” lunis Juhan.
Mats sügas lõuga.
„Kas soo laudas aa vueras inime käin? Oma lauta äi tohi vueraid lasta mette! Mettel ja sonal aa suur jöud ja nendega saab palju paha loomadele tehja.”
„Meitel äi käi vuerad laudas mette.” Juhan kratsis kukalt. „Aga oot-oot, üks kaupmees käis. Tahtis mo loomi nähja. Ma ostsi ta kääst Katale siidist rätiku. Sai sene suure kauplemise pääle veikese rahaga käde.”
„Senna aa see kuer maetud. Kaupmees olli soo pääle vihane, et äi saan hääd hinda ja noidus soo Kirjaku ee. Kirjak aa ilus lehm ja taal aa suur udaras all. Isigid palju kiita ja kade olla äi tohi vuera looma pärast – ka see veib taale paha tehja,” seletas Mats.
„Kui hästi aru pidada, siss ta kiitis mo Kirjakud küll.”
„See aa kena külh, et taalt rätiku vetsid. See leheb nüüd tulese. Hää, et sa sene eest vähä raha välja käisid.”
Juhani nägu läks tõsiseks.
„Kas ma pea Kata armsa rätiku ää poletama?”
„Seda pead sa tegema, sest nii kaob noiduse jöud Kirjaku pealt ää. Meskid kaupmehe asjadest pead sa ää poletama – muudo sa noidusest lahti äi saa mette. Natune raputa ka soola peho pääle ja keeda senest joogi, mes Kirjaku sesse annad,” õpetas Mats naabrimeest.
„Mes ma Katale ütle, kui ta uue rätiku ää poleta? Kata arvab, et ole moistuse ää kaotan,” oli Juhan segaduses.
Mats kirtsutas nina.
„Ma arva, et Kirjak aa Katale armsam kut rätik. Lehmaga, mes piima äi anna mette, pole meskid tehja. Sa äi metle ommeti teda ee tappa.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
