ärkas ta une pealt üles, sest kuulis lammaste kaeblikku määgimist.
Meski aa mäda, otsustas Mats ja läks olukorraga tutvuma.
Selgus, et hunt polnud lammast mulgust kätte saanud ja tal oli süda täis.
Nüüd oli ta hänna august sisse torganud ja hirmutas niiviisi lambaid.
Mats hiilis augu juurde ja rabas sabast kinni. Susi oli aga kange – röögatas ja sikutas hända kõigest jõust. Vaata et silmamunad kargavad ta peast välja!
Järsku olid vaid saba karvad Matsi peos, aga kriimsilm ise pages metsa poole.
Hommikul näitas Mats karvu Mannile.
„Ma oleks pidan hundi enese poole tembama ja saba ümmer käsivarre keerma – siss poleks ta mette moo käest lahti pääsen.”
„Senel hundil olli änam päävi ede nähtud kut sene ööni. Äi ta änam meite lambaid hirmutama tule mette – taal aa valus mäletus selja taka,” arvas aga Mann.
Laenusoov
Tõnisandruse Mats märkas Tagupilli Aadut mööda teed vuhtimas.
„Pea kiinni, naabrimees!” hüüdis Mats.
Aadu jäigi seisma.
„Mes sa tahad?”
Mats lähenes talle kärmelt.
„Kuule, naabrimees, mool aa vääga sant aig – raha äi jätku mette. Vaja aa sukurt ja soola osta. Laina moole kümme ruublid nädalaks ajaks.”
Aadu hakkas laginal naerma.
„Äi pole ma nonda hitu külh mette, et soole raha anna. Päälegid pole mool raha.”
„Aga ma tule tena soo poole. Anna siss!” lunis Mats.
Aadu vangutas pead.
„Äi mool pole mette soole raha anda päärgu ega ka pärast.”
Mats lõi käega.
„Ah, mene aga edassi. Kuda küla moole, nonda mina külale.”
Aadu jätkas oma teekonda, aga Mats läks oma õue tagasi.
„Miks sa Aadult raha tahtsid?” uuris Mann, kes oli kõnelust pealt kuulanud.
Mats naeris.
„Ma tea, et päärgu aa Aadul raha – ta müüs mitu oma looma ee. Igal talvel ole Aadule raha laenan. Pärast aa hulk tegu, et seda tagasi saada. Viimane laen jäi tagumiseks.”
Sant jook
Tõnisandruse Mats vaatas lakas ringi ja nägi lakaluugi kõrval mõdupudelit. Ta võttis pudeli oma kätte. Paistis, et see polnudki tühi.
Kuda pudel siia sai? Kindlasti aa see Mardi töö, mõtles ta ja pani pudeli suule. Saa natune hääd jooki.
Ta võttis suure suutäie ja neelas alla.
Kuda saab modu nonda sandi mekiga olla? arutas Mats endamisi ja läks pojalt selgust saama.
Mart kohkus ära, kui talle mõdupudel nina alla torgati.
„Äi ma joo siit mette – see aa moo oma piss.”
„Miks piss pudelise sai? Sääl pole sene kuht mette!” kurjustas isa.
„Sa tead küll, kos ma maga! Ma äi viitsin öösel säält alla ronida mette ja tegi soru pudelise, mille olli enne tühjaks joon. Humigu unustasi aga öise teo ee,” seletas Mart.
Mats vangutas pead.
„See äi kolba mette, et ma soo pissi joo. See peab tagumiseks korraks jäema!”
Laadanumber
Tõnisandruse Matsil oli varss, kes oli talle loomadest eriti armas oma rahuliku ja sõbraliku loomu poolest. Teda käis Mats patsutamas, aga ka maast lahti kergitamas. Need tegevused meeldisid lõpuks noorele hobusele sedavõrd, et ta lausa ise Matsile selga kargas, kui selleks võimalus avanes.
„See aa ju laadanummer, mes te Miiraga teete. Senega saad suure hulga raha laadal kogu raapida,” arvas Mann.
Mats sügas kukalt.
„Soo jutus aa mette sees.”
Ta hakkas Miirat treenima, et see käsu peale ta selga kargaks, aga mitte kuidas juhtub. Leivaviil Matsi käes oli see võluvits, mis hobuse korraldust täitma allutas.
Mats jõudis selleni, et tarvitses tal korra jalaga vastu maad põrutada, kui Miira ta selga kargas, kus istus rahulikult ja uudistas ilmaelu.
„Kuda sa seda küll suudad?” imestas Mart.
„Hobu seisab ju jalgade pääl püsti. Äi pole muud vaja tehja mette, kui mine ta kohu alla ja tösta ta üles. Viljakotti maast tösta aa senest raskem. Hää, kui keski sopist aitab, enne kui kott selga tõuseb. Kui viljakott aa meski asja peel, siss pole muud vaja tehja, kui pööra selg vastu kotti ja sikuta see selga. Miira hüppab moole isi lausa selga – sii pole meskid tarkust tarvis,” seletas Mats.
Ta võis kõndida või isegi joosta – hobune oli kõigega rahul, sest teda ootas peale vigurit maitsev suutäis.
Kevadel, kui Haapsalus toimus laat, oli ka Mats Miiraga seal. Kes tahtis jõumehe trikki hobusega näha, pidi viis kopikat maksma. Huvilisi leidus küllaldaselt – ole vaid mees ja kogu raha enne esinemist kokku.
Aga vigur oli täiesti vaatamist väärt, sest tarvitses Matsil vaid jalaga vastu maad põrutada, kui Miira ta selga kargas. Nüüd jalutas ehk lippas Mats natuke aega mööda laata ringi. Seejärel kükitas ta maha ja hobune kõndis rahulikult oma puhkepaigast minema.
Mats pidas aru, millal ja kus jälle oma trikki korrata, piisavalt palju pealtvaatajaid leida. Järsku peatus ta kõrval keppi vibutades härrasmees.
„Sa oled tõeste suure jõuga, aga kas sa nii kange ka oled, et oma hobuse nahka pistad. Kui suudad, on viiskümmend rubla sinu jagu, ei suuda – maksad sama raha mulle.”
Mats vaatas kurjalt härrasmehele otsa.
„See jäeb sool küll nägemata, et ma oma Miiraga kohtu täida. Ta on seneks moole liiga armas!”
Seekord sai Miira leivatüki ilma trikki tegemata hammaste vahele. Ta hirnatas rõõmsalt ja nühkis oma põske vastu Matsi habet.
„Te olete tõeste sõbrad. Ajasin täitsa lolli juttu. Ära pahanda!” tähendas härrasmees.
Mats lõi käega.
„Kis see iga lolli inemise peele pahandada jäksab! Vaja aa tegusid tehja, et elu hapuks käde äi leheks mette.”
Kuri vaim
Tagupilli Aadu vantsis hilisel ajal mööda teed. Kui ta selja taha vaatas, märkas, et talle lähenes kuri vaim, kaks pead otsas: üks inimese ja teine soku oma. Inimese pea oli all, sokusarvedega kolu aga üleval.
