kui mina õhtuti firmas tööd rabasin!”
„Valmar? Issand, tema oli ju Anneli klaveriõpetaja, käis meie kümneaastast tüdrukut õpetamas! Ära aja lollusi!”
„Jaa, Annelile õpetas Valmar klaverit, aga mida ta sulle õpetas, kui tüdrukut kodus ei olnud?”
„Ole vait, ära mängi lolli!” käratas Raili mehele ja siis äkki oli püssirohi otsa saanud, mõlemad vaikisid üsna pikka aega ning mõtlesid oma mõtteid, näod mossis. Küllap igas perekonnas on aastate jooksul mõndagi juhtunud, mis asjaosalistele meelepärane ei ole, aga aeg on juhtunu teravuse ammugi ära kulutanud, selle nagu hambutuks teinud, et paras teist tüli ajal sihukesega ohutult visata. Küll vihaga, aga ette teades, et see liiga suurt viga ei tee.
Sellega sai ka Valbergide peres seekord süüdistusmaterjal otsa ja tüli vaibus tõeliseks riiuks tõusmata. Tekkinud vaikus andis hingetõmberuumi ja võimaldas mõlemal otsustada, kas edasi tülitseda või… või lihtsalt ära leppida, nagu siiamaani oli harjutud tegema.
Kui Anton oli tavapäraselt tunnikese arvuti ees istunud ja virtuaalmaailmas oma igapäevase pika ekskursiooni teinud, jalutas ta kööki ja küsis naiselt päris tavalise häälega, nagu polekski nende vahel äsja mingit pahandust olnud:
„Kas sa oled kõik läbi mõelnud, kuidas me oma elamise ära jagame, kui noored ennast siia asutavad? Kahte kööki meil majas ei ole, eks sööki peate ikka koos vaaritama ja hakkame ühes lauas sööma.”
Samal teemal olid nad ka eelmisel nädalal mõtteid vahetanud, siis oli jutt pooleli jäänud. Raili oli hakanud nõudma majaabilist, kes võiks ka süüa teha, ja Anton arvas paremaks see jututeema tulevikku lükata. Nüüd aga polnud naise tusatuju veel üle läinud ning ta hakkas üsna riiakalt seletama:
„Sööma ja sööma! Räägid, nagu sind oleks kogu aeg näljas peetud! Aga elamise kohta pole siin midagi arutada, elamisega on asi selge – nemad lähevad üles ja meie toome oma magamistoa alla, teine vannituba on meil õnneks all olemas. Sa seletasid alguses küll, et see on külaliste jaoks, aga näe, nüüd läheb endal vaja. Ega siin rohkem variante ei olegi!”
„Ahah, asi selge…” Anton seisatas naise ees ja küsis siis ootamatult heatahtlikul toonil: „Tuju on sul ikka viletsavõitu, jah?”
„Millal sina oled minu tujust hoolinud!” See etteheide tuli Raili poolt juba üsna alistunult, naine tõstis korraks isegi pilgu, et mehe ilmet tabada.
„Noh, ma arvasin, et sina oled ka ehk huvitatud…” Anton muigas paljutähendavalt ja Raili pööras näo ära, aga algne põlglik ilme pehmenes.
„See on sulle muidugi kõige tähtsam,” torises ta siis, aga tõusis tugitoolist ja kõndis ees magamistuppa.
On üsna tavaline, et paljudes peredes on just magamistuba see koht, kus mitmed perekondlikud probleemid lahenduse leiavad ja tülid lõpevad, ning Valbergide pere polnud sugugi erand. Igas abielus tekib abikaasade vahel alatasa erimeelsusi, olenevalt iseloomudest võivad nendest üsnagi käremeelsed tülid tõusta, ja ka Antoni ning Raili vahel päris ägedaks paisuv sõnavahetus tikkus nii mõnigi kord sündsuse piire ületama ja vastastikuste solvangutega lõppema. Selles peres oli aga juba peaaegu algusest peale olnud niiviisi, et pärast suuremat tüli muutus abikaasade vahekord jälle endiseks alles üksmeeles magamistoas käimise järel. See käik oli obligatoorne nagu pitsatijälg protokolli all, mis kinnitas, et solvangud on vastastikku andeks antud ja kavatsetakse üksmeeles edasi elada. Muidugi kuni järgmise tülini, kus kõik jälle kordub, aga sel hetkel nii muidugi ei mõelda.
Seekordne sõnavahetus oli lühike olnud, tüliks seda nimetada polnuks isegi õiglane, aga Antoni ja Raili vahel oli abielu jooksul küllaga olnud ka pikemaid, kaks-kolm päeva või rohkemgi kestnud perioode, kus kolmest pereliikmest vähemalt üks oma leppimatult tigedat poolt näitas, ja see oli enamasti Raili. Anneli oli alati küll ema poole hoidnud, aga tema teadis liigagi hästi, et rahakott on isa käes ja sellepärast ei või temale liiga tigedat või eriti põlastavat nägu näidata, ka mitte ema kaitseks välja astuda. Pealegi olid niisugused kolmiktülid enamasti just Anneli tõttu tekkinud, põhjuseks tavaliselt mõni koolis toimunud intsident – oli tütar siis õpetajale midagi ebasobivat öelnud, koolipeol koos poistega salamahti suutäie veini rüübanud või koguni eksamil läbi kukkunud, mille puhul vanemad omavahel kokkuleppele ei jõudnud, kumb neist läheb kooli asja siluma või korduseksami asjus läbi rääkima.
Seekord polnud aga tegemist enam Anneli üleannetu koolitembuga, tüdruku kooliaeg oli juba kaugele seljataha jäänud. Nüüd oli tütar omapead elukooli astunud ja seal eriti tähtsal eksamil rängalt läbi põrunud. Jälle pidid vanemad mängu tulema ning ta hädast välja aitama, aga enam polnud võimalik minna kellegi juurde õiendama või talle kergemat karistust paluma. Eelseisvad pöördelised muutused ähvardasid elu selles möödakäijate poolt kadestamisväärseks peetud elamus sootuks teistele rööbastele pöörata, ja Raili tunnetas õhus mingit senitundmatut ohtu, mille eest pole võimalik mitte kuskile põgeneda. Antonil oli lihtsam, tema mõtles rohkem oma firma tulevikule, sest igasugustes uudistes oli hakatud aina enam rääkima järjekordse ülemaailmse majanduskriisi lähenemisest.
6. peatükk
Oma teise reisipäeva õhtupoolikul jalutasid Jaanus ja Anneli Berni vanalinnas. Omapäraselt range ja arhailine, keskajal rajatud massiivne kivilinn, maja majas kindlalt kinni, algsed sisehoovid aegade jooksul sedavõrd tihedalt täis ehitatud, et järelejäänud õuelapikesteni päikesevalgus enam kunagi ei ulatunud. Siin oli kõik kivist, alates tänavasillutisest kuni katusteni, tänavaid palistavad kõnniteedki kulgesid kivises ümbrises majade esiserva all omapäraste, võimsatele kivisammastele toetuvate võlvitud galeriidena. Kõik see jättis Šveitsi pealinna vanimast osast raskepärase, aga millegipärast ometi usaldatava, kindlustunnet sisendava mulje. Sajandite vältel polnud ükski sõda ega looduskatastroof seda igivana harmooniat rikkunud, ja see tekitas julgustava teadmise, et tänapäeva kiirelt tormavas maailmas leidub ka midagi tõeliselt püsivat ning muutumatut.
„Kui kaugele me läheme? Siin on ju kõik ainult ühtmoodi majad, vaid üks suur kiviküla!” kaebas Anneli, kes hakkas pikast jalutuskäigust väsima.
„Me peame jõeni minema ja oru vastaskaldale välja jõudma, sealt pidi linnale kõige parem vaade olema!” ergutas Jaanus tüdrukut, aga erilise eduta. Anneli oli tõesti väsinud ning Jaanus oma kogenematuses ei osanud sellele põhjust leida, nad polnud ju veel eriti pikalt kõndinud.
„Ma tahan vahepeal istuda ja puhata! Sa pead arvestama, et… et mina pole päris… terve inimene, kes jaksab sinuga igale poole kaasa joosta!” hakkas tüdruk lõpuks protesteerima, ja siis oli Jaanus väikese õuekohviku leidnud, kus nad tõesti pool tunnikest jalgu puhkasid, jõid klaasi mahla ja seejärel kõndisid edasi. Kitsas ja kivine tänav hakkas ootamatult laskuma, majad selle ääres muutusid madalamaks ja paljastasid vaate jõeorule, mille järsk vastaskallas oli üleni puudesse kasvanud. Kohe ilmus nähtavale ka helesinise veega jõgi ning nad jõudsid sillale.
„Ja näe, seal ongi need tõesti elusad karud, kellest sa mulle rääkisid!” imestas Anneli sillal seisatades ja oru kaenlas voolava jõe vastaskallast uurides. Justkui eestipäraselt koduse nimega Aare jõgi tegi siin vanalinna piirates uhke looke; jõge ületava kõrge, kividest laotud võlvsilla äärsed majad olid otse veepiirile ehitatud.
„Karu on nii Berliini kui ka Berni vapiloom, selleks see karude aed siia rajatigi,” teadis Jaanus. „Karu on saksa keeles der Bär, sellest ongi mõlema pealinna nimed tuletatud.”
„Tark poiss! Istu, saad viie,” avaldas Anneli tunnustust. „Berliinis ma olen mitu korda käinud, minu arust on Berliin liiga suur ja igav. Aga Bern tundub mulle huvitavam!
