style="font-size:15px;"> „Mõtlesin… Põhimõtteliselt, jah… Olen nõus, aga enne kui ma seda lõplikult ütlen, peaksin ma Anneliga paremini tuttavaks saama.”
„Otse loomulikult! Mina mõtlesin sedasama ja selle kohta on mul ettepanek: sõitke nädalaks kahekesi kuskile välismaale, saate omavahel olla ja tutvuda! Lähete näiteks Šveitsi suusatama. Või muidu lõbutsema. Siis on teil aega omavahel tutvuda. Küll sa näed, Anneli on igatpidi tore tüdruk.”
„Suusahooaeg on ju möödas…”
„Šveitsis kestab suusahooaeg aasta ringi! Olen seal isegi juulikuus suusatanud, Alpides üleval on igavene talv. Aga kui sind huvitab kuskile mujale minna…” Vana Anton oli lahkus ise.
„Ei-ei, Šveitsi olen ma alati piltidelt imetlenud ja tahtnud kunagi sinna sõita, aga mis Anneli ütleb? Kas tema on nõus?” küsis Jaanus kõheldes.
„Ma arvan, et ka tema on alati tahtnud Šveitsi sõita,” ütles Vana Anton kummalise, Jaanuses kõhedust tekitava, lausa mõrtsukaliku alatooniga. See mees suutis ükskõik kelle panna tegema seda, mida tema tahtis – selles ei tohtinud kellelgi kahtlustki tekkida!
„Siis… siis on hästi!”
„Ega sa oma emale pole veel midagi rääkinud?”
„Ei-ei, veel mitte… Me peame enne Anneliga…”
„Õige, see on mõistlik jutt! Mida sul olekski praegu emale rääkida, kui oled tüdrukut vaid üks kord näinud? Kui välismaalt tagasi tulete, siis ehk juba oskad, aga eks sa ise tead. Aga enne seda pole sul muidugi vaja nimetada, kellega sõidad, ega ammugi mitte, milleks sind välismaale komandeeritakse, või nagu nüüd öeldakse – lähetatakse! Emale ütled, et lähed mingile seminarile, selle teemad oskad ise välja mõelda, kui vaja. Ja tagasi tulles võid rääkida, et näe, Vana Antoni tütar oli ka seal, mina ei teadnudki. Saime üsna lähedalt tuttavaks, eks ole?”
„Vana Antoni…?” kordas Jaanus. Ise kutsub ennast niimoodi!
„Justkui mina ei teaks, et kogu Flexteri rahvas mind niimoodi nimetab! Ja ega ma igaühele jõua seletama hakata, et pole ma nii vana veel ühtigi,” lausus boss heatujuliselt. Oli tunda, et Jaanuse nõusolek oli mehele rõõmu valmistanud. „Nii et – oleme kokku leppinud, sõidate Anneliga Šveitsi, võtate mõnes mägihotellis toa ja mis te seal teete, on teie asi. Võite seal ka mõnes linnas aega veeta, näiteks Bern on väga huvitav, omapärane ja ilus koht, aga eks linnas lõbutsemiseks kulub raha rohkem… Rahakoti ma annan sinu kätte, sest naised…” Vana Anton lõi ilmekalt käega, nagu poleks lootustki, et naised oskaksid rahaga ümber käia. Tähendab, ka Anneli… mõtles Jaanus seepeale.
Jaanus Vender tuli šefi kabinetist tagasi nii segaste tunnetega, et seda oli vist ka tema näost näha. Naaberlaua taga istuv ametivend Ranno heitis talle pika ja uuriva pilgu ning küsis kohe:
„Mis Vana tahtis? Hakkas su kallal midagi näägutama või, oled näost nii punane?”
„Ei-ei, kõik on korras,” tõrjus Jaanus napisõnaliselt. Šveitsi? kordas ta mõttes. Ja Anneliga!
„Midagi sul seal vanamehe juures juhtus, ära salga! Või kukkus sind kiitma ja pani palka juurde?”
„Mine kuu peale, hoopis ähvardas nädalaks kuskile välismaale saata, muud midagi. Jälle mingi IT-seminar.”
„Kuhu siis? Kui sa ei taha minna, ma läheks ise?”
„Ah, see pole veel sugugi kindel,” pomises Jaanus vastuseks ja selle peale kostis Ranno poolt rahulolematu mühatus. Oli ilmselge, et Jaanus tahtis tema eest midagi varjata, sest mis tahes tööprobleeme oli nende toas alati kombeks ühiselt arutada. Omavahelisest heast läbisaamisest hoolimata olid Jaanus ja Ranno siiski konkurendid, kes teineteise tegemisi ning edusamme kiivalt jälgisid ja püüdsid ka pisiasjades bossi ees silma paista. Viimasel ajal oli Ranno vahel kibedusega märganud, et Jaanus selles omavahelises konkurentsis tikub aina enam peremehe silmis kõrgemale tõusma, kuigi nad olid Jaanusega igatpidi võrdse hariduse saanud ja ülikoolis osalt ka koos õppinud.
Jaanus oli pikalt omaette istunud ja millegi üle juurelnud, kulm kipras. Vaatas siis Ranno poole ja küsis ootamatult aasival toonil:
„Mis sa arvad, kui võtaks äkki naise? Prooviks, mis see paljukiidetud ja kirutud abielu endast tegelikult kujutab?”
„Mis sa… Lolliks oled läinud või?”
„Ega päriselt vist ei ole, aga aastad lähevad, eks varsti on aeg… Igasugu mõtted käivad, peab otsustama,” väitis Jaanus.
„Lollid mõtted! Endal sul pole õiget pruutigi, aga äkki – võtaks naise!”
„Mis sina minu pruutidest tead? Nendega ma oskan ise hakkama saada ega tiku kõigile kuulutama, kellega ma käin!” Algselt aasimisena mõeldud mõttevahetus muutus äkki tärganud idee mõjul enese testimiseks, kas ja kuidas ta oskaks oma eelseisvat abiellumist usutavalt põhjendada. Kõigepealt tuleb muidugi leida õige viis, kuidas asjast emale rääkida, ja Jaanusel tekkis sedamaid soov oma improviseerimisoskust kolleeg Ranno peal katsetada – muidugi selleks, et võimalikud komistuskivid ja ebakohad välja tuleksid ning et ta sama juttu emale ette kandes vigu ei teeks.
„Ma mõtlen päris tõsiselt! Oma naine, see võiks päris huvitav olla, kas sina pole selle mõtte peale tulnud?” küsis Jaanus.
Ranno ajas huuled pettunult torru ja vaatas Jaanust kahtlevalt.
„Mis see siis on? Kust sul äkki niisugune mõte tuli, sa pole oma pruudist mulle sõnagu rääkinud!” See kõlas juba etteheitvalt. „Muidu oled sa igatpidi asjalik sell ja nüüd korraga – jumalaga, ilus noorusaeg! Sa enam ei mõtlegi, mis sa teed – annad oma vabaduse ära, seda sa ei saa enam kunagi tagasi. Mis sinuga juhtus, tegid mõnele plikale tite või?” püüdis Ranno põhjust leida.
Jaanus oli vastuväiteks juba suu avanud, aga pani selle nüüd klõpsti kinni. Muidugi, Rannole oleks võinud selle peale jaatavalt vastata, ja olekski kogu lugu, mäng on mäng, aga kui ema sedasama küsib…? Või minnagi veel kaugemale?
„Näe, sa tabasid kohe asja tuuma ära! Öeldi, et vist midagi niisugust olevat juhtunud tõesti.”
„Vaene mees, vahele jäid… Polnud just raske arvata! Aga tead, mina olen võtnud põhimõtteks, et kondoom on siiski odavam kui lapse kasvatamine. Omal ajal tulevad need mured nagunii, aga kiirustada pole mõtet. Ainult imelik, et see sinu plika niiviisi… kus ta ise sel ajal oli? Igasugu vahendid on ju olemas! Kas ta aborti ei taha teha või?”
„Ei saa! Hilja juba!” pani Jaanus umbes vastu.
„Sa pagan! Oled sa kindel, et see on üldse sinu laps, kui ta nii lahke anniga oli?”
Oi, kui valusalt see ütlemine Jaanust riivas! Igatahes kadus tal igasugune isu sellel teemal edasi rääkida.
„Stopp, nüüd aitab! Ära siis iga lori kohe uskuma hakka, ma tahtsin sind vaid natuke lollitada. Tegelikult pole mul midagi niisugust juhtunud, see kõik oli vaid jamajutt, fiktsioon, saad aru? Ma tahtsin näha, mis näo sa teed,” ütles ta, ja tundes, et see sõnade loopimine tal rabedalt, isegi võltsilt välja kukkus, hakkas kähku midagi arvutist otsima.
„Ei, noh… Kõvaks jutumeheks oled hakanud! Sinust ei saa enam ükski mõistlik inimene aru, oled justkui täitsa ära pööranud,” sõnas Ranno pettunult, tõusis ja marssis tagasi vaatamata
