oli tüdruk hakkamist täis ja tõigi.
„Ma ei oska! Ei saa pallile pihta ja sina hakkad naerma,” tõrjus Jaanus, aga läks ometi mänguga kaasa ja nad toksisid pool tunnikest kollast palli üle võrgu siia-sinna. Noormees õppis pallile enam-vähem pihta saama, küll vähese eduga, aga tennisematš täitis oma eesmärgi: mängides sattus ta oma kaaslasest üha enam vaimustusse. Anneli oli tõesti vahva ja osav tüdruk!
Kui nad tagasi majja läksid, laskus Vana Anton mööda vaibaga kaetud kaarjat treppi halli ja ütles:
„Jaanus, jätame nüüd naised natuke omapead! Läheme minu kabinetti ja räägime natuke meestejuttu!”
„Ega minul pole selle vastu midagi…” ütles Jaanus, heitis Annelile kahetseva pilgu ja sai tüdrukult vastu kelmika naeratuse. Kas tõesti hakkab see tore tüdruk minu vastu huvi tundma? läbis noormeest rõõmupuhang.
Vana Anton ees, Jaanus järel, astusid nad kabinetti, mille akende alla jäi väike hekiga piiratud lehtla. Ja viis, kuidas šeff kindla liigutusega kabineti ukse sulges, ütles Jaanusele, et kohe kuuleb ta midagi tähtsat ja olulist.
„Istu,” osutas Anton Valberg diivanile, võttis baarikapist kandiku konjakipudeli ja kahe klaasiga ning istus Jaanuse kõrvale. „Nüüd sa oled näinud, kuidas me elame.”
„Olen…” tunnistas külaline ja lausus siis siiralt ning häbenemata: „Piinlik öelda, aga niisugust elamist ma ei ole varem näinud. Poleks uskunudki, et ka nii saab elada!”
Vana Anton kergitas vaevumärgatavalt kulme ja valas kummassegi konjakiklaasi tubli lonksu kollakaspruuni vedelikku. Jaanusele tundus, nagu otsiks šeff sõnu ega teaks, kuidas juttu jätkata. Ja nii oligi.
„Tead, Jaanus, mina olen ärimees! Mina ei oska tühje sõnu teha ja sellepärast, võta heaks või pane pahaks, räägin sinuga otse ja avameelselt. Aga kõik see, mis me siin räägime, peab ainult meie vahele jääma. Ka oma emale ei tohi sa sellest midagi rääkida, see on küll inetu nõudmine, aga hädavajalik! Kas sa lubad, et nii jääb?”
„Jaa… Olgu! Muidugi!” kinnitas noormees, hämmingut varjamata. Tõesti, midagi suurt ja enneolematut oli kohe tulemas.
„Meie firmat Flexter tunned sina sama hästi kui mina, mõnda asja isegi paremini. Ja tead ka seda, et see firma on minu elutöö.”
„Jaa, tean.”
„Kuula nüüd hoolega, mul on sulle tõsine ettepanek! Mina olen Flexteri ainuomanik, kogu aktsiapakk on minu oma. Ja ma pakun sinule diili, kuula hoolega! Sa saad minu firma väärtusest endale kolmkümmend protsenti, peaaegu kolmandiku, ja see on ainult esialgu. Hiljem, kui ma ära kärvan, saad kõik endale.”
Jaanus oli keeletu. Kas Vana Anton on lolliks läinud? Kuidas saab mõistlik inimene niisugust segast juttu ajada?
„Imestad? Oota, ära imesta ja kuula lõpuni! Ma ütlesin, et mina olen ärimees ja mina tunnen ainult kahepoolseid tehinguid, ikka vorst vorsti või millegi muu vastu – mina sulle, sina mulle! Küllap sinagi tead, et tasuta lõunaid ei ole olemas, kogu äritegevus on ju suur ja lõputu vahetuskaup. Ja mina tahan sinult vastuteenet!” ütles Anton Valberg, aga millegipärast ei vaadanud seejuures Jaanuse poole.
„Ma… ma ei saa aru! Mida siis mina omalt poolt pean andma, raha mul ei ole?” kogeles Jaanus järjest suuremas hämmingus. Jutt oli täiesti ootamatu suuna võtnud.
„Sinu osa on lihtne, kuigi… jah, ega seda pole lihtne rääkida! Sina abiellud minu tütre Anneliga, keda sa täna nägid, ja senikaua kuni see abielu kestab, oled sina koos Anneliga Flexteri ainupärija, selle kohta koostatakse abielutunnistuse juurde eraldi notariaalne dokument. See elumaja siin saab muidugi samuti teie omaks, kui me Railiga siitilmast kaome. Ja kõik need tehingud vormistatakse juriidiliselt, et asi oleks igatpidi selge ja seaduslik. Ainuke, mida juriidilistesse dokumentidesse ei märgita, on see, et…” Vana Anton takerdus, aga jätkas siis otsustavalt: „See, et Anneli on… rase ja peab lapse sünnitama! Ja sinust peab saama selle lapse isa.”
Jaanus luksatas. Muidugi, mingi eriline ja ränk põhjus pidigi kogu sellel ettepanekul olema, see teadmine oli temas juba algusest peale maad võtnud. Ta oli isegi mingi füüsilise või koguni vaimse puude peale mõelnud, aga nüüd oli asi selge – tüdruk on rase… Vaid rase, muud midagi, igatpidi loomulik seisund, mingit puuet või ebanormaalsust ei ole… Tähendab – Anneli saab lapse, kes ei ole minu oma. Minu naise laps ei ole minu laps!
Anton Valberg oli enda kõrval istuvat noormeest silmanurgast jälginud ja hakkas justkui vabandavalt seletama.
„Minu arvates peaks see sulle küll igatpidi kuldne pakkumine olema, see tõstab su hoobilt asjalike ärimeeste ringi ja paneb kogu elule kindla põhja alla. Anneliga abiellumist pole sul mõtet karta, nägid ise, et tema on mõistlik tüdruk. Tütred lähevad isasse ja mind sa ju tunned, nii et midagi hirmsat sul tema poolt oodata ei ole. Ja kindlasti tead, et paljud mehed abielluvad naistega, kellel on juba lapsed, selles pole midagi imelikku. Sinul aga on võimalus juba enne sündi selle lapse seaduslikuks isaks saada ja keegi võõras ei saa kunagi teada, et see pole sinu laps, eks ole? Aga mina arvan, et sa teed hea diili – mõtle oma naise kaasavara peale: terve edukas firma ja maja, mida sa täna esimest korda seestpoolt nägid, kõik see saab tulevikus sinu omaks!”
„Aga Anneli? Kuidas tema saab sellega nõus olla, kui ta mind üldse ei tunnegi?”
Anton Valberg oli oma jutus murdekoha ületanud ja oleks selle peale justkui teadjalt muianud, aga see võis Jaanusele vaid niiviisi tunduda. Siis pilgutas Vana Anton Jaanusele vandeseltslaslikult silma ja seletas:
„Temal ei ole valikut, tema on end juba nurka mänginud. Ja kui sina tema ja kogu meie pere au ära päästad, on ta sulle elu lõpuni tänulik.”
Au… Lapsega tüdruk pole tänapäeval enam mingi haruldus, isegi mitte häbiasi, oleks Jaanus tahtnud vaielda, aga teda vallanud läbisegi tormavate mõtete tulv ähvardas kaine mõistuse täielikult lämmatada. Noor mees istus sõnagi lausumata ja tundis vaid, et on enneolematult ebareaalsesse maailma sattunud. Firma ja supermaja omanikuks saamise teema settisid siiski kohe kaalu plusspoolele, aga veel võõra Anneli, sunnitud naisevõtu ja lapse isaks saamise ümber keerlevad mõtted tundusid hetkel teravamad. Ja need tekitasid ka küsimuse.
„Kas Anneli vallaslaps… kas kõik on ainult sellepärast, et see käib sinu au pihta, et…?”
Vana Anton ei lasknud tal lõpetada, vaid lausa röögatas:
„Jaa! Just! Käib! Väga!” Mees tõmbas hinge, rahunes hetkega ja ütles peaaegu paluval toonil: „Mitte ainult see, ma tahaksin sind endale pojaks saada. Ametlikult küll väimeheks, aga tegelikult pojaks.”
„Anneli võiks ju lasta raseduse tohtritel katkestada, kui…”
Šefilikult tõrjuv käeviibe pani Jaanuse vaikima.
„Ei saa! Anneli on muidu täiesti terve, aga temal avastati mõned probleemid, targad tohtrid ütlesid, et nemad niisugust riski enda peale ei võta. Arvasid, et ta peab tingimata sünnitama, ja seda erilise valve all, parem ehk isegi välismaal… Tead, Jaanus, see Anneliga juhtunu oli minule niisugune pauk, et ma põen seda surmani! Sest ma olin ammu sinu kui tulevase väimehe peale mõelnud, poega mul ju ei ole ja sina mulle meeldid, ma tõesti hindan sinu teadmisi ja oskusi. Tule mulle pojaks, ah…?”
Jaanus kuulas, silmi Vana Antoni peale tõstmata. Mõtles pikalt ja küsis siis üsna lapsikult:
„Jah, aga… mismoodi
