öelda, kui mõni probleem lahenema hakkas.
„Sa oled ju peaga poiss – ega su ema ei pruugigi kõike teada saada, näiteks seda, et laps ei ole sinu oma. Seletad, et olete Anneliga salamahti juba ammu sebinud, aga tüdruk keelas sellest rääkida, ja ongi kõik,” arvas tulevane äi näilise rahuga ja valas kummalegi veel lonksukese konjakit. „Ega ma praegu sinu käest mingit otsust ei taha, aga pikalt sellega viivitada ei või, saad isegi aru, milles küsimus! Ma ainult kordan – mõtle hoolega, niisugust võimalust pakutakse ainult õige vähestele ja sedagi vaid üks kord elus!”
3. peatükk
Antoni sünnipäeva hilisõhtul, pärast Jaanus Venderi lahkumist, kogunes Valbergide kolmeliikmeline pere elutuppa. Kutsumata, sest kõik kolm lausa pakitsesid vajadusest neisse kogunenud pingest vabaneda. Istuti, aga üksteisest võimalikult kaugele – Anton ja Raili tugitoolidele, Anneli diivanile, nagu tahtnuks nad sellega üksteisele märku anda, et majas vahepeal valitsenud näiline rahu oli vaid külalise jaoks, aga tegelikult on nad kõik oma erinevatele seisukohtadele jäänud. Terrassile kaetud söögilaud seisis endiselt koristamata, sest mõtted olid kõigil mujal.
Raili Valberg oli esimene, kes halvaendelise vaikuse katkestas ja kärsitult mehe poole pöördus.
„Räägi siis ometi, mis ta ütles?”
„Mis tal ütelda oli? Rõõmust tantsima ei hakanud, aga lubas järele mõelda,” ühmas Anton tõrjuvalt. Tema oli oma rolli lõpuni teinud, suure osa oma ettevõttest mängu pannud ja tundis nüüd kahetsust, et oli millestki väärtuslikust ilma jäämas. Osaliselt küll, aga siiski – tervik oli rikutud.
„Issand, inimesele pakutakse miljoneid, aga tema tahab veel järele mõelda! Kuidas saab üks noor inimene nii lollilt suureline olla!” arvas pereema laitvalt ja pöördus tütre poole. „Mis mulje see poiss sulle jättis?”
Anneli näis kõigist kolmest ainsana rahulolev.
„Täitsa kihvt kutt! Lahjavõitu ja blond küll, aga tüki maad etem, kui ma kartsin,” lausus ta, aga tegi igaks juhuks siiski põlastava näo. Tahtis tõenäoliselt rõhutada, et tekkinud sundolukorras pole tal mõtetki kedagi paremat tahta, nagunii tehakse talle ülekohut. Isa aga leidis, et tema plaan läheb ilmselt korda, ja hakkas seda kohe edasi arendama.
„Olgu, nüüd on pall Jaanuse käes ja niipea, kui temalt jah-sõna tuleb, peame pulmad ära! Aga sina, plika, võta arvesse, et nüüd on sul igasugune ringitõmbamine lõppenud, nüüd sa lähed mehele, sünnitad lapse ja hakkad teda kasvatama!”
Anneli polnud harjunud sõnatult alistuma.
„Mul on hullem elu kui kuskil araabia maades! Hea, et sa veel ei käsi mul seda kotti pähe tõmmata nagu mosleminaistel, mis selle nimi oligi…” pomises tüdruk tõrksalt.
„Sina pea suu! Minul oli sinuga ilus plaan, et saate Jaanusega tuttavaks, hakkate normaalselt kurameerima ja siis oleksin teile uhked pulmad teinud. Aga sina panid selle kõik nahka, hakkasid Pariisis litsi lööma, lasid endale kõhu ette teha!”
„Anton!” hüüdis Raili keelavalt.
„Sina pea ka pool suud kinni, sina oled samuti süüdi! Kõik, mis Anneli tahab, on ta saanud, aga mis sellest kasu on? Kas meil enne seda temaga vähe muret oli, muudkui maksa kõik tembud kinni! Nüüd jälle pean ikka mina kõik lõplikult ära klaarima ja paika panema. Ja kõigepealt olgu sel lollil rahakulutamisel nüüd lõpp, mõelge, mis see Pariisi-elu meile maksma läks!”
„Ei olnud see elu seal nii hirmus kallis midagi,” torises Anneli, Raili aga istus mossis näoga ja vaikis.
„Mis sina rahast tead, sa pole ise veel sentigi teeninud! Nüüd lähed mehele ja siis hakkab Jaanus sind oma palgast ülal pidama, minult sa enam ei saa punast krossigi. Elamine siin majas saab teil prii olema, toidu suhtes peate emaga kokku leppima,” jagas Anton Valberg korraldusi, aga suur viha oli mehel lahtuma hakanud.
„Sa oled mulle ammu lubanud majaabilise võtta…” tuletas Raili meelde. „Lubasid küll, aga sinna see jutt jäi!” lõpetas naine etteheitvalt.
„Sellepärast ei ole võtnud, et arvasin – kaks vaba naist majas, kumbki tööl ei käi, saate ehk hakkama… Aga kui siia inimesi juurde tuleb, laps ja… eks siis vaatame,” ütles pereisa juba lepitavalt. Ta oli sellest arutelust suuremat vastuseisu ja pahandust kartnud, ent kõik näis küllaltki rahulikult sujuvat.
Sellega oligi tollele saatuslikule laupäevale joon alla tõmmatud. Anton Valberg läks oma kabinetti ja lülitas arvuti sisse, päevased äriuudised oli vaja üle vaadata. Naised hakkasid peo tagajärgi likvideerima: tõid laualt nõud, ladusid pesumasinasse, kuid polnud just jutualtid. Siis aga ütles Raili Valberg hoolitseva ema toonil:
„Mina arvan, et kui sul see aeg kätte tuleb, siis pead küll välismaale sünnitama minema. Kui sul tõesti see vereprobleem on, siis võib ju ka sünnituse ajal juhtuda, et meie arstid ei oska verejooksu seisma panna. Riskeerida ei tohi!”
„Ah, millal see veel tuleb, sellel aastal kindlasti mitte! Sinnamaani on laialt aega mõelda,” ütles Anneli ema arvates üllatavalt rahulikult.
„Sa räägid, nagu see viga oleks mõnel teisel küljes!”
„Ma mõtlen praegu rohkem selle peale, et peangi niimoodi mehele minema, et endal pole midagi öelda, sundkorras. Justkui keskajal, et vanemad määrasid ja tüdrukul endal polnud midagi kaasa rääkida. See mõte hakkab vastu, sina võiksid rohkem minu poolt olla,” leidis tütar.
„Sinu poolt olla! Püha taevas, kuidas ma saan enam sinu poolt olla, kui sa oled ise lihtsalt lollusest oma elu nahka keeranud?” läks Raili Valberg põlema. „Sina räägid keskajast – siis tehti niisuguse hukkaläinud lapsega hoopis midagi hullemat!”
„Ja-ah? Ei tea, mis temaga siis tehti?” See kõlas Anneli poolt juba väljakutsuvalt, peaaegu mõnitusena.
„Loobiti kividega surnuks, mis muud,” ütles Raili Valberg nii ükskõikselt, kui suutis. Tütar tõmbas selle peale näo mossi ja siis tegutsesid mõlemad naised vaikides edasi. Lõpuks, kui pidusöömaajast ülejäänud toit oli kausikestesse kogutud ja külmikusse pandud, tõmbas ema veel avara köögi põranda niiske mopiga üle, Anneli kadus aga ülakorruse vannituppa. Kell oli järgmist päeva juba poole tunni võrra lühemaks närinud, väljas akna taga valitses sume suveöö.
Anton Valberg istus kodukabinetis kirjutuslaua taga oma mugavas töötoolis. Mees oli internetis teda huvitanud ärileheküljed läbi lehitsenud, neist midagi olulist leidmata, õigemini millessegi süvenemata, sest mõte kiskus ikka tagasi möödunud päeva sündmustele. Vajas järelemõtlemist, miks oli Jaanus Vender tema tõeliselt väärtuslikud, lausa kuldaväärt ettepanekud niiviisi tuimalt ära kuulanud? Kas see muidu terane noormees ei taibanud tõesti kohe, milliseid võimalusi talle pakuti, või oli ta harjunud ülemuse sõnu alati rohkem käsuna võtma ja sellest tekkinud reaktsiooni endas maha suruma? Anton Valberg oleks temalt niisuguse, tõsi küll, enneolematu ettepaneku peale mingisugustki, kas või täiesti tõrjuvat reaktsiooni oodanud, aga Jaanus oli peaaegu ükskõikseks jäänud! Tulevase väimehe selline isetu olek muutis šefi rahutuks; erilisi rõõmurõkatusi poleks Anton küll oodanudki, aga ärimehena vaatas ta oma pakkumist helde andja pilguga ja nägi selles noore mehe jaoks kõigepealt tehingu majanduslikku poolt. Tegemist oli ju tohutu suure kingitusega, sellepärast oleks ta Jaanuselt tänu, vähemalt rõõmsat üllatust oodanud, aga ei midagi!
Kahtlusmõtted hakkasid Flexteri bossi aina enam vaevama. Äkki ongi nii, et see noorhärra jagab küll suurepäraselt
