„Nii me siin vaikselt elame,” ütles Tiit tookord kohaliku elustiili iseloomustamiseks. „Varavalges tõuseme, surfame, mõne tunni töötame, surfame, sööme ja siis, nagu ikka – surfame.”
Peagi järgnes lõbusale tänavakohtingule veiniõhtu, millest sai alguse üks Austraalia-aja toredamaid bandesid. Headel aegadel oli Surfersis koos enam kui kümnepealine kohalike eestlaste kommuun, eesotsas Sunrise bulevardi surfipesa residentide Tiidu, Pafi, Meli ja Clifiga. Veiniaurud, tantsuhoos purunenud klaasid, naermisest valusad kõhulihased, õhtujuhiks Bob Marley. „Sun Is Shining” oli, on ja jääb kõikide Buffalo sõdalaste hümniks. Ja päike paistis südames edasi ka siis, kui kojumineku ajaks oli ilmataat otsustanud meile selja keerata ja surfiparadiisi vallutas kõmisev tormitaevas.
Omasid on tore kohata. Eriti veel siis, kui nad kihutavad jõulupühadeks külla mandri vastaskalda Metsikust Läänest, ainsaks liiklusvahendiks läbi Nullarbori kõrbe ustav 80ndate Mazda Molly. Jällenägemisrõõm oli suur, kui ühel õhtul istusid kodutrepil isandad Jarz ja Tiit nagu Potsataja ja Gena kunagi. Hea töö!
Sun Is Shining
Sun is shining, the weather is sweet, yeah Make you wanna move your dancing feet now
Jõulud Surfers Paradise’i moodi
Jõuluostlemine oli aukartustäratav. Ostukäru sai kõikvõimalikku väärt kraami täis laotud ja truu sõbra Molly põhi kriipis koju sõites nurruvalt vastu maad. Alustades kolmekilosest sealihakäntsakast ja saksa hapukapsapurgist, lõpetades kartulisalatitooraine ja šokolaadiga kaetud mudakoogiga (mud cake). Ees ootas kolmekäiguline jõululaud, millega sai selgeks ammutuntud moraal: pole tähtsust, kus maailma nurgas parajasti viibid, seapraad kartulite ja hapukapsaga olgu jõululaual nagu kord ja kohus olemas.
Üksteist eestlast (Annuška ja Kairts, Paff ja Tiit, Jarz ja Tiit, Härms ja Anni, Mel, Kalju aka Cliff ja Henn) kuumast küdeva surfiresidentsi kuulsas elutoas esiisade tava naljalt ei unustanud. Seapraad tiksus viimaseid minuteid, ahjukartulid võtsid viimaseid pruunistumisseansse, saksa hapukapsas podises viimaseid tuure potikaane all ja nii meie jõuluõhtu põhikäik lõpuks valmis saigi. Kiidusõnadega ei oldud kitsi. Olgugi, et südasuvine seapraad ajas eestlased austraallasest naabri basseini salaja jahutust otsima. Ei tea, kas samal põhjusel, aga hiljem märkasime ka Secret Santa seljas rannakostüümi ja peas sombreerokübarat. Jõuluvanale kostunud etüüdid olid muidugi klass omaette ja kingivalikki lõunamandrile kohane. Kuidas muidu saaks jõululaupäevale järgneval raskel hommikul kõhuli kingiks saadud boogieboard’il lainetes hullata. Nii möödusid jõulud 2006 üheteistkümne Aussie-eestlase jaoks. Teisiti kui tavaliselt. Soojemalt kui tavaliselt. Kodust kaugemal kui tavaliselt. On asju, mida võtame sageli iseenesestmõistetavalt, kuigi ei tohiks. Kõige kallimad inimesed jäid seekord liiga kaugele.
Kuidas austraallased ise jõule tähistavad, kui pehme valge lumi sulaks minutiga, ehtne kuusepuu kaotaks okkad päevaga ja jõuluvana saanisõit jookseks varem või hiljem liiva? Nii nagu põhjapoolkeral, on ka lõunas jõulud armastuse, andeksandmise ja südamerahu aeg, mis veedetakse enamasti oma kõige lähedasemate pereliikmete seltsis. Kuna suurel osal austraallastest kattub südasuvine jõuluaeg pikema puhkusega töölt või koolist, siis nauditakse koos rannamõnusid ning kõikvõimalikke jahutavaid vaba aja tegevusi nagu ujumine, surfamine, kalapüük ja piknikud. Et niigi kõrgete termomeetrinäitude juures (kohati kuni 40 °C) kuumarabandusest vähegi hoiduda, asendavad ahjusooja seapraadi maakera kuklapoolel jahedad mereannid, külm kana-, kalkuni-, lamba- või loomaliha, pasta ja värske salativalik, mida magustoiduna kroonivad Pavlova, jäätisepallid ja erinevad troopilised puuviljad. Kuuma hõõgveini asendab liitrite viisi külma vahutavat õlut. Ja põhjapõtradelt võtavad juhtimisõiguse üle kuus valget känguru (six white boomers).
Six White Boomers
Six white boomers, snow white boomers
Racing Santa Claus through the blazing sun
Six white boomers, snow white boomers
On his Aus-tra-lian run
Suurem jõulusööming pere keskis peetakse inglispäraselt esimesel jõulupühal ehk 25. detsembril. Jõulupüha eelõhtul käiakse kirikus kesköisel missal, millele järgneb unetu öö nii mõnegi kingiootuses väikese pereliikme jaoks, et juba varavalges pakikesed kuuse alt lagedale tirida. Teine jõulupüha kannab samuti briti traditsioonide kohaselt Boxing Day nime, ja kuigi sel päeval harrastatakse rohkelt spordimänge, ei ole neil võitluskunstidega mingit pistmist. Nagu austraallastele kohane, võetakse sel päeval kätte hoopis kriketikurikad ja avapaugu saab Sydney-Hobarti vaheline jahisõit.
Lisaks vanaema jõululauale on üks osa austraallasi aga sisse harjutanud veidi teistmoodi kombe, millega meil õnnestus tööalaselt kokku puutuda hotellis Sheraton Mirage. Kuuekümne ümmarguse lauaga täidetud ballisaalis jagasid üüratult suurt buffet’ jõulurooga sajad pidulised, kes ühel või teisel põhjusel eelistasid veidi elavamat meelelahutust kodusele jõulurahule. Olgu selle veidi harjumatu jõulutavaga, kuidas on, mõned asjad ei muutu. Põue poeb tuttav jõulurõõm, kui perekonnad ja põlvkonnad jõululaua taga kokku saavad, kui vanavanemad lastelastega mängivad, kui kõige pisemad päkapikud oma esimesi jõule tervitavad. Paljude maailma rahvaste sulatusahjus Austraalias on südantsoojendaval jõulutundel lihtsalt kordades rohkem kultuuriliselt erinevaid tahke.
Häid jõule! Merry Christmas! Frohe Weihnachten! Buon Natale! Feliz Navidad! Kala Christouyenna! Kung His Hsin Nien bing Chu Shen Tan!
Aasta uus on 2007
Crash! Boom! Bang! Aastavahetus 2006/2007 möödus juba tuttavate Aussie-eestlaste jaoks surfiparadiisi rannal, kuhu kambajõmmid Paff ja Tiit olid end viimaseks Surfersi nädalaks mugavalt sisse seadnud. Täpsemalt küll esplanaadil asuvasse Pacific Plaza luksuskorterisse, kust avanes igal täistunnil supervaade juba kella üheksast täristavatele rakettidele.
Šampanja ja muu kesvamärjuke kaenlas, paiknes lõbus seltskond kesköise vaatemängu saabudes ümber Plaza-esisele rannaliivale, kus südasuvine uusaastajämm jätkus veteranide triatloniga hoota kaugushüppes, pendelteatejooksus ja pudelimängus. Ärgem unustagem, et peale laulurahva oleme ka spordirahvas ja need kõige vägevamad tulemused saavutataksegi üheskoos. Mis sellest, et hoota kaugushüppes vajab maandumine lihvimist, sest mitmel järjestikusel katsel selili liiva sisse prantsatamine ei olnud kõige stiilipuhtam. Kindlasti olid vormilanguse üheks süüdlaseks tühjad šampanjapudelid, mis nüüd sobisid kui valatult pudelimängu keerukujuks või jooksuvõistluse teetähisteks rannaplätudest teatepulkade kõrvale. Oh neid loova intellekti leidlikke vilju.
Nii kõlas „Head uut aastat!” Kullaranniku plaažil nagu ühest kõrist ja see hüüd oli mitme astme võrra erilisem kui tavaliselt. Hommikuvalguses soojalt paitavate päikesekiirte saatel koju jalutades uitasid mõtted kordaläinud viimasele aastale. Me lõpetasime edukalt ülikooli, meil olid alustuseks head töökohad. Me reisisime sinna, kuhu hing ihkas. Me kolisime päikesele lähemale. Me nautisime igat minutit. Meie sõprade hulgas oli palju õnnelikke inimesi: kes lõpetas tasemel ülikooli, kes suurest armastusest abiellus, kes sai ilusa terve pisipere, kes pürgis kõrgete tähtede poole ja kes oli niisama edukas. Me olime ühed nende õnnelike seas ja see tunne oli superhea.
Every Hour on the Hour
Austraallaste
