Office www.ato.gov.auWork hard, play harder
Oma esimese helesinise esmaspäeva sisustasime kaheksatunnilise tööotsingute seeriaga. Aga õnneks mitte 9st 17ni. Alustuseks külastasime Brisbane’i CBD hotelle ja küsisime entusiastliku naeratusega miljoni dollari küsimust „Do you have any positions available?”. Reaktsioon oli igal pool positiivne – abivalmis administraatorid tuhnisid sahtli põhjast välja avaldusevormid. Kokku jäädvustasime oma eluloo tähtsamad seigad vist rohkem kui kümnel sooviavaldusel. Meie unistuste töö jäi valdkonda Food ja Beverage. Ja olgem ausad, eestlastest Working Holiday Maker’id (WHM) ei tekita kohalikul asjaliku töö maastikul just suurt elevust. Niisiis üritasime jalga esmalt Hiltoni või Conradi restoraniukse vahele saada. Aga siiski parimate uste vahele.
Hello, Estonia! How’s it going?
Väikese varbani väsitav tööotsingurikas päev tipnes aga sellega, et koduteel Woolworths’i supermarketist läbi astudes hüüdis keegi äkitselt kõlava häälega „Eestlased!!!” Tõeliselt vahva! Ja nii jutustasid sellel õhtul ühes Brisbane’i nurgapealses toidupoes viis eestlast oma Austraalia elust. Kogenud kaasmaalastelt saime muuseas hoiatuse hoiduda kuumarabanduse eest. Novembrikuus!
Pinnacle Hospitality ja Travel People
Teisipäeval astusime oma tööotsimisnaeratusega uljalt sisse agentuuri Pinnacle Hospitality ja Travel People, kus meie värviliste piltidega CVdest suurde vaimustusse satuti ja juba järgmiseks päevaks intervjuule kutsuti. Lumepall hakkas veerema kiiremini, kui olime osanud ette näha ka kõige värvilisemates unenägudes. Esimesed treeningud kolme taldrikuga žongleerimises killuvabalt läbitud, jäime ootama oma saatuslikku tundi.
Mis toimus aga tund aega enne kokkulepitud intervjuud? Väljas hakkas müristama, välku lööma ja meeletut paduvihma kallama. Tundus, nagu läheks orkaan Pinnacle otse üle Brisbane’i. Täiuslik ajastus. Et oma suhtumist näidata, olime aga valmis kas või läbi tule ja vee kohale minema. Tahtsime seda tööd ja kõik. Ja ühel ilusal hetkel ei visatud taevast enam ämbriga vett, vaid nõristati joana kastekannust. 32 minutit enne meie intervjuu algust jäi vihm üle ja päike piilus taas pilve vahelt.
Kliima
Brisbane’is valitseb niiske subtroopiline kliima, mida iseloomustavad kuumad ja niisked suved ning kuivad ja leebed talved. Hiliskevadest varasügiseni kõmmutavad Brisbane’is aeg-ajalt äikesetormid vihmavalingute ja rahekuulikestega. Kõrgeim temperatuur 43,2 °C mõõdeti linnas 26. jaanuaril 1940 ning kõigi aegade madalaimale tasemele langes termomeetrinäit 19. juulil 2007, kui lennujaamas mõõdeti –0,1 °C külma. Erakordne juhtum, sest miinusmärki temperatuurinäidu ees ei olnud kohalikud siiani veel kunagi kasutanud.
Intervjuu esimeses osas pidime tegema testi, mille küsimuste kohta oli esmapilgul päris raske seisukohta võtta. Kas nutta või naerda!? Ikka naerda. Nii nagu küsimus, nõnda vastus.
1. Miks peavad juuksed olema võrguga kaitstud?
„Juuksevõrk on järgmise hooaja mood ja juba varakult tuleb seda laiemale publikule tutvustada.”
2. Nimeta neli leivasorti.
„Porgandi-Pille, Seemne-Siiri, Tera-Timmu, Kaera-Kalle.”
3. Kuidas käitute, kui olete kliendile kohvi kogemata sülle valanud?
„Muigan vaikselt ja tänan õnne, et ei pea tema asemel olema. Aga küsin siiski viisakalt, kas ei soovita ehk lisa.”
4. Kui klient ostab $2.20 eest kohvi ja $1.10 maksva muffini ning annab $5, siis palju talle tagastate?
„Küsin raha juurde, sest $1.70 jootrahaks on ikka üüratult vähe.”
5. Kuidas puhastate viilutusmasinat?
„Viilutan nõudepesuvahendi ja ühe lapi.”
Intervjuu teine osa oli neljasilmavestlus ühe Pinnacle’i töötajaga. Dialoog oli, kuidas nüüd öelda, päris huvitav.
Kas sul toitlustamise kogemust on?
„Ei.”
„No worries!”
Kas sul Austraalias töökogemust on?
„Ei veel.”
„No worries!”
Värske austraallane?
„Jah.”
„No worries!” Jne.
Nii saime selgeks Austraalia põhiväljendi no worries ja 2006. aasta jõulupreemiana tuli töö ka. Täpselt nädal peale Austraaliasse jõudmist olime tagasi tööinimeste ridades. Tegelikult käisid töö ja puhkus ikka käsikäes. Just nii, kuis peab.
Ja šampanja voolab ojadena…
Esimese töövahetuse saime Pinnacle’ist Gold Coast Convention ja Exhibition Centre’isse (GCCEC) filmimaailma suurüritusele Inside Film Awards. Punane vaip. Austraalia Oscarid. Ilma Pittita, ilma Clooneyta, ilma Los Angeleseta, aga ikkagi Kullarannikul ja väga peen. Meie transpordivahend Gold Coastile oli sakslastest kolleegide mikrobuss. Kohati tundus, et meie mikrobussil võivad tekkida teatavad komplikatsioonid sihtpunkti jõudmisel, sest iga veidigi kõrgema kiirtee kaldega kaasnes ähvardav mootoriundamine, mida saatsid justkui viimsed hingetõmbed. Õnneks aga ühtki vedrut välja ei visatud ja pärale me jõudsime. Check-in’is töökostüümiks saadud sinine pikkade varrukatega pluus ja 90ndatest vapralt vastu pidanud must vest ei olnud just kõige teravamad pliiatsid karbis, kuid nii eristusime külalistest vägagi selgelt. Nagu Tuhkatriinud enne ja pärast maagilist kesköötundi.
Pärast lühikest infotundi sai iga sinisärk-mustvest enda valdusesse kõikvõimalike jookidega koormatud kandiku ja rivistati peaukse juurde üles nagu väikesed sõdalased, ehkki ühtki külalist silm kinni ei püüdnud ja ürituse alguseni oli ka piisavalt aega. Eelsoojendus oli ilmselgelt liiga pikk, sest käemusklid hakkasid raske joogilaadungi all ühel hetkel lihtsalt ära väsima. Osa usinatest töösipelgatest õõtsus oma jookide all lookas kandikutega ka väljas tuule käes. Üks meist kahest nende seas.
„Üks külaline isegi otsustas mu kandikut veidi kergendada ja sirutas käe šampanjapokaali järele, aga see oli ka kõik. Ülejäänud tuhisesid mööda. Ja siis ei-tea-kuidas leidis üks kristallklaasike mu kandikul, et on õige aeg ümber kukkuda ja otsustas ka teised kaaslased endaga kaasa tõmmata. Tekkis üks suuremat sorti doominoefekt. Püsti jäid vaid kaks kõige vapramat klaasi. Šampanja voolas ojadena. Suurt skandaali ja esikaaneuudist sellest õnneks ei tehtud, et üks kümnetest sinipluus-mustvestidest oma kandami uperkuuti kallas. No worries. Ja pealegi toovad killud õnne. Sain lihtsalt järgmise kümne aasta õnne ühekorraga.“ Annuška
Päeva moraal: Iga kogemus on midagi väärt.
Joogivoorule järgnesid kausikesed kõiksugu hea ja parema kraamiga: sushi, kanatiivad, kevadrullid, peekoniga mereannid. Tõepoolest, milline kentsakas komme mässida mereannid seakintsu, aga uskuge või mitte, austraallased lähevad neid väikeseid rasvapalle
