kuluallikas ja sõltub eelkõige inimese enda vajadustest ja nõudmistest. Siinkohal infoks vaid nii palju, et kulutused öömajale ja söögipoolisele on ca 250 Austraalia dollarit nädalas. Igati kiidaks aga heaks mõtte, et vähemalt esimese kuu elamisraha oleks olemas. Edasi-tagasi piletite kohe väljaostmisel ja 10 000 krooni suuruse stardikapitali kaasamisel kujuneb miinimumeelarveks ca 32 000 krooni.
Seljakott versus kohvriralli
Kas hakata seljakotiränduriks või jääda kohvriinimeseks? Ühte pakid tõesti vaid eluks vajaliku, haarad selga ja lähed sinna, kuhu hing ihaldab. Teine mahutab aga rohkem ja veereb ratastel selgroogu pooleks venitamata. Nokk kinni – saba lahti. Ütleme siis lühidalt nii, et alguses sai linnatänavail päris hoogne kohvriralli maha peetud, siis aga soetasime seljakotid ning jätsime suurema pagasi Melbourne’i lahke sõbra juurde hoiule. Kohver on suur, kohmakas ja igal pool ees, eriti kui see on suurusjärgus 100 liitrit. Seljakott on kordades praktilisem ja asendamatu kaaslane näiteks Lääne-Austraalia outback’i liivakõrbes. Tervet Austraaliat ikka kohvriga läbi ei reisi. Võitjaks kuulutame niisiis mr Seljakoti.
Mida võtta? Mida jätta? Nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ülisalajase infona võib öelda, et poed on Austraalias ka täiesti olemas ja igati ostukõlbulikud. Enne minekut lugesime interneti vahendusel mitmete inimeste soovitusi ja pakkisime suures hirmus piltlikult öeldes terve arstikohvri koos esmaabikarbiga kaasa. Parameediku teenust ei plaaninud me kohale jõudes küll osutama hakata, kuid hoiatati, et Austraalias on kõik arstimid kordades kallimad ja ei-tea-mis-kõik-veel. Aasta jooksul läks meil käiku aga võib-olla vaid paar peavalutabletti ja mõni aspiriin. Soojas kliimas külmetushaigused nii lihtsalt ei kimbuta ja üllatus-üllatus – sealgi on apteegid olemas ja hinnad täiesti kontrolli all. Nii et ainult minimaalne kogus arstimeid kaasa! Pigem keskenduda päikesepatareide laadimisele ning tervislikule eluviisile ja kõik on igati vinks-vonks.
Et juttu jätkuks kauemaks
Viimase aja suur mood pikematel maadeavastustel viibides on blogimine ehk veebipõhise reisipäeviku kirjutamine, kuhu suuremate imenippideta saab lisada reisimuljeid ja fotoülesvõtteid, et kodustel oleks jooksvalt hea ülevaade sinu tegemistest laias maailmas. Kuigi blogi kirjutamiseks tuleb aeg-ajalt leida mõni internetipunkt või traadita leviala, nõuab üks päevikukirje tunduvalt väiksemat loomingulist pingutust kui kümnete e-kirjade saatmine kõikidele sõpradele, tuttavatele, naabritele ning töökaaslastele eraldi. Ja uskuge meid, neile meeldib väga hommikukohvi kõrvale esimeste päevauudistena teie seiklustest lugeda. Sõnas ja pildis. Üks kasutatavamaid blogisid on Blogger, mille loodud veebilehed on tuntud blogspot.com-aadressidena.
Blogger www.blogger.com
Teistmoodi segadus, sama sagedus
Nii nagu vesi jookseb maakera kuklapoolel kraanikausist alla teistpidi ja liaanid kägistavad puid vastupäeva, taevas on maa ja maa on taevas ning maapõues leidub puhast kulda, saab särtsu ka läbi harjumatult kolmekohalise augu. Kes elektrit eluks vajalikuks peab, pistab reisipauna kõige tipuks kaasa ka seltsimees Adapteri.
220–240 V 50 Hz
Teekond maakera kuklapoolele
Tallinn–Riia–Istanbul–Dubai–Singapur–Brisbane
Sihtpunkt nr 1. 5. novembri õhtul kõlas stardipauk ja hakkasime vapralt Riia lennuvälja poole vurama. Veidi peale südaööd olimegi kohal. Ees ootas esimene öö lennujaamas. Hea õnne korral võib parema une leidmiseks pugeda sealsete massaažitoolide avarustesse ja nii möödub öö suhteliselt pehmelt. Varahommikul olime taas triksis-traksis ja valmis astuma Istanbuli lennuki pardale.
Sihtpunkt nr 2. Kohale jõudsime küll ilusti, kuid veidi uniselt. Istanbulis saime 10 euro eest lunastada viisa, mis andis meile võimaluse „ühe jalaga Euroopas, teisega Aasias” suurlinna veidi lähemalt uudistada. Pärast 30minutilist vuramist metroorongiga olime kesklinnas ja valmis turiste mängima. Istanbul – arhitektuuri poolest päris pilkuköitvad mošeed ja mõnusalt ajaloohõnguline linnapilt, tänavakaubitsemine ja sinna juurde kuuluv träna. Träna siin, träna seal, träna iga nurga peal. Terve linn oli nagu Keskturg. Mida kriiskavamalt seda möödakäijatele pakutakse, seda kõvem kärbes ilmselt ollakse. Seda põhjatut träna veeti igale poole laiali hiiglaslike tränakottidega – kes kandis seda kuidagimoodi ratta pakiraamile kinnitatult, kes pea peal, kes manööverdas seda lihtsalt enda järel. Tänaval tuleb ette ja taha vaadata, sest temperamentsetel Türgi sultanitel on kalduvus turistidest oma sõiduvahenditega üle vurada. Ei tea, kas kohalikust kultuurist või võimuvahekorrast tingituna, aga poed kogu linnapildis on 90 % meestele ning enam-vähem sama tendentsi on märgata ka tänavatel liikuva rahvamassi seas. Olgu, kuidas on. Elevust tekitasid kaks eestlannat, üks neist blond veel pealekauba, kohalikel tänavatel küll ja küll. Näis, et ilmataat oli ainuke, kellel sellest sooja ega külma ei olnud, sest vihma kallas ta meile krae vahele vähemalt sama suure hooga kui novembrikuises Tallinnas.
Tagasi lennujaamas oli aeg end Starbucksis taas kuumaks kütta. Türgi liiridega meil väga priisata ei olnud, nii et üritasime võtta, mis võtta andis, ehk ühe mustikamuffini kahe peale. Aga kuna kassa juures oli silt muffinist ja latte’st ühe pildi peal ning kohalikus keeles midagi kribatud, siis küsisime nagu kaks eestlast muiste, kas muffinit ostes saab latte kauba peale? Meestürklased-kohvimeistrid ei olnud meie tõlgendusest küll väga vaimustatud, aga uurisid kui detektiivid, kust me tuleme. Igatahes siirdusime esialgu lauda ainult muffiniga, aga peagi sammus meie poole üks kohvimeistritest isiklikult, käes kaks kaneelilatte’t. Kolmeaastase Starbucksi staažiga mr Vulcan leidis, et me oleme tasuta kohvid ära teeninud küll. Aitäh!
Sihtpunkt nr 3. Istanbul–Dubai. Meie esimene lend Emiratesiga. Tänu sõbralikule noormehele check-in’is saime oma valdusesse terve istmerea, nii et mis seal muud, kui istu ja naudi. Ütleme nii, et mitte just niisama kerge käega ei ole Emiratesi pardameelelahutusprogrammi pärjatud esimese kohaga maailmas. Iga reisija käsutuses on isiklik meelelahutuskeskus, kust saab vaadata filme klassikast kõige hiljutisemate esilinastusteni, muusikavideoid, seriaale, kuulata raadiot, viimati väljaantud muusikaplaate, edetabeleid, mängida arvutimänge jne, jne. Maha ei jää ka Emiratesi viiekäiguline menüü – eelroog, salat, põhiroog, magustoit, snäkid-näksid – ja joogivalik kangema kraamiga. Piiramatus koguses. Päris haripunkti jõudis Istanbuli–Dubai lend aga hetkel, mil stjuuardid lubasid meile tähed taevast alla tuua ja seda nad ka tegid – lennukilakke ilmunud helendavad täpikesed moodustasid pimedas salongis justkui päris oma tähistaeva. Sellesama tähistaeva all ennustati meile peatset meheleminekut Austraalias või õigemini juba Dubais. Tõelised Araabia oraaklid.
Istanbuli–Dubai lend möödas, ootas meid ees järjekordne öö lennujaamas. Esimene mulje Dubai lennujaamast oli võimas: poode rohkem kui üks, isegi hotell oli samas hoones ning terminalis kasvasid pesuehtsad palmipuud. Öö läbi aga poest poodi ei patseeri, nii et taas said meie suurteks sõpradeks lennujaama pingid. Peaaegu iga teine külastaja oli ennast kuhugi nurka või põrandale või kuidagimoodi pingile kerra tõmmanud. Tõeline rahvaste paabel. Meie igatahes und ei leidnud, ehkki oht selleks oli suur ning kooslus keha ja vaim andis väga selgelt häirekella, et aeg oleks silm looja lasta.
Dubai–Singapuri lend hilines ligi tund aega, aga esimestena lennukisse oma kohale saanud, olime õhkutõusmise ajaks juba raskema une ära maganud. Õhusõiduk ise oli ilmselt veidi varasema aastakäigu väljalase, sest sealne meelelahutusprogramm oli tiba madalamal pulgal
