joonistub sillale (2006/2007 Coathanger ehk riidepuu sillakaare kuju järgi ja Diamond ehk teemant silla avamise 75. aastapäeva teemantpulmadeks).
Uuel aastal uus töö
Kakskümmend neli uusaastatundi on ei rohkem ega vähem kui piisavad, et leida töö või isegi kaks, katsetada, ja kui ei meeldi, siis end ise töölt vabastada, saata ära vana ja võtta vastu uus. Elu läheb edasi – uuel aastal uue hooga. Juba mõnda aega oli Pinnacle’i töömaastikul tunda jõuluaegset rahuperioodi, mida aeg-ajalt „häirisid” üksikud üritused siin ja seal: aasta šikimate moeauhindade jagamine NRA Fashion Awards ning jõulupeod Kullaranniku suuremates golfikeskustes ja hotellides. Suhteliselt ebakorrapärane graafik vajas pikemas perspektiivis mõningaid muutusi ja nii kadus agentuuri vahelüli järk-järgult meie elust. Väiksemates linnakestes näkkab tööotsinguil paremini just ukselt uksele koputades ja püsivamad töösuhted on lihtsamad tekkima. Uuteks tööandjateks said Surfersi restoranid Toscani’s ja Barnie’s in Paradise, mis oma itaalia sugemetega meie seiklusi veelgi temperamentsemalt vürtsitasid. Eriti sageli juhtus see Barnie’ses, mille itaalia sisserändajatest omanikud Onu Sam ja Super Mario pitsaahju taga kohati lausa tuld purskasid, siis aga laulu jälle üles võtsid. Ülejäänud Surfersi bande lahkudes täitis tühjaks jäänud koha järgnevatel kuudel tegus tööperiood, sest lisaks restoranidele lõime jala ukse vahele ka üle tee asuvasse hotelli Crowne Plaza.
Crowne Plaza seiklused
Nelja ja poole tärniga Crowne Plaza kuulub rahvusvahelisse hotelligruppi InterContinental Hotels Group. Tärnid tärnideks, töö on töö oma võlude ja valudega. Üle ega umber ei saa aga lõbusatest vahejuhtumistest, mis sageli juhtuma kippusid. Crowne Plaza restoranis Terrace Café ootas meid ees tore tiim: hotelliboss mr Brown, kes alati juba kaugelt tervitas, ristides meid Eesti kaksikuteks; kõikidest kõige karmima käega juhataja Tamminator (passi järgi Tammy) ja ülienergiline Manish katusekorruse pöörlevast restoranist Four Winds. Ühel vaiksemal pühapäeval tuli Manishile geniaalne idee lülitada restorani territooriumil välja kõik võimalikud tuled, et maailma elektrit säästa. Nii tegutseti Terrace Café telgitagustes sel päeval peaaegu küünlavalgel ja palju ei puudunud, et kokad oleks elektriahju asemel lõkke köögipõrandale püsti pannud. Tööpostil oli Manishi soovitus kõikidele baari- ja restoranitöötajatele lihtne: „Valva oma maastikku!”. Kui keegi neist püüdis Manishi valitsuspiiridesse kuidagi sisse sõita, tuli kärme küsimus: „Kes juhib minu autot?” Kõike seda saatis lai naeratus. Naljahammas.
Manishi õpetussõnad
„Valva oma maastikku!”
„Kes juhib minu autot?”
Eriti altid olid koomilisi vahejuhtumeid tekitama asiaadid, kelle ristisime ühise hüüdnimega Nii-haod („Ni hao!” – „Tere!” mandariini hiina k). Nii-haod olid visad tulesüütajad. Hoiatavast sildist hoolimata õnnestus neil hommikusöögi ajal järjepidevalt croissant’e röstrisse sokutada, tagajärjeks leegitsevad sarvesaiad ja ulatuslikud tulekustutustööd. Küll püüdsime neile hommikuvõimlemist tehes käte ja jalgadega selgitustööd teha, kuid aru ei saanud nad mõhkugi ja nii mitu hommikut järjest. Röstrid põlevad ja hiinlaste viimase rahvaloendusi tulemusi arvestades kestavad kustutustööd tänapäevani. Samasugune kohmetus tabab Nii-haosid siis, kui neil kohvi- ja teetermosega laua ees seista ning „Coffee or tea?” küsida. Lõpuks süttib lambike pea kohal põlema ja siis tuleb „kofiii” ja „tii” hääldusvariante igasuguseid. Kui üritada neilt tühja taldrikut eest ära korjata, tuleb kiire pearaputus ja kätevehkimine. Vabandust, mõni riisitera oli vist siiski söömata.
Kui ühe Amway õhtusöögi ajal oli meil au võõrustada 175 Nii-haod, muutus Crowne Plaza tõeliseks Chinatowniks ning meie teadmised Nii-haode kohta täienesid oluliselt. Buffet’le lendavad nad peale korraga. Vett nad ei joo. Leiba nad ei söö. Kihisevatest limonaadidest käivad suure kaarega mööda. Süües on vaja enda ees hoida vähemalt kolme taldrikut, igaühel natukene kapsaid ja riisi. Samas sobib üks kauss ideaalselt soolase ja magusa transportimiseks, nii et šokolaadiglasuuriga profiteroolid segunevad maitsvalt kapsaga. Suuri praetaldrikuid nad ei tunnista, parem väikesed ja mitu. Nuga nad kasutada ei oska. Ka kahvliga on raske riisiterasid mööda kaussi taga ajada. Parem ikka lusikas. Kiivisid ja viinamarju meeldib neile hävitada nii, et koor ja seemned imepisikeste tükikestena hiljem lauda kaunistaksid. Tänusõnadega ei priisata, vaid mõni üksik polüglott pobiseb midagi vastuseks. Osa palub mõned kapsad karbiga kaasa pakkida. Hea pärast hotellitoas nosida. Kui nad lahkuvad, oleks nagu tsüklon Nii-Hao üle käinud.
Kõigele vaatamata on Nii-haod vahvad tegelased, kes omas elemendis tõrgeteta eksisteerivad, aga seitse maa ja mere taga seitsmel juhul kümnest täbarasse olukorda satuvad.
Vaade nelja tuulde
Four Winds on 360° vaatega restoran hotelli Crowne Plaza kõige kõrgemal, 26. korrusel, mille teeb eriliseks pöörlev põrand. Nii saab iga restoranikülaline mõnetunnise õhtusöögi ajal Kullaranniku vaadet nautida kõigis neljas ilmakaares lauast lahkumata. Sellest ka nimi: Four Winds ehk Neli Tuult. Eksootilise aasiapärase buffet’ õhtusöögiga restorani peetakse parimaks mereande serveerivaks toitlustusasutuseks Kullarannikul. Buffet’ hind ühele: ~ $60 + joogid.
Currumbin Wildlife Sanctuary
Tööst vaba aja sisustasime tihedalt, eesmärgiks näha ja kogeda võimalikult palju. Kolm kuud Austraalia pinnal on ka viimane aeg koaalad ja kängurud oma silmaga üle vaadata. Kullarannikul kohtab Aussie põlisasukaid Currumbin Wildlife Sanctuary loomapargis, mis asub Coolangattas. Pargikülastus on üles ehitatud eksponaatide söötmisele ja demonstreerimisele show’del. Piletiostuga antakse kaasa ajakava ja orienteerumiskaart. Loomi, kellega Currumbinis lähemat tutvust saab teha, on omajagu. Kõikide pargiasukate liigitunnuseid selgitav taustainfo on jäädvustatud sõnas ja pildis nende kodukeste kõrvale.
Koaala. Esmamulje on otsustav. Nii armsad. Hea meelega oleks mõne koaalajuntsu koju kaasa võtnud, aga meil ei kasva kodus eukalüpti ja ilma selle kraamita koaalapoisid kahjuks hakkama ei saa. Nad on erilised elunautlejad: päevad läbi põõnavad, üles ärkavad kas kergeks eukalüptiannuseks või mugavama asendi leidmiseks. Kui te ise päevad läbi eukalüpti näriks, hõljuksite samamoodi pilvedes.
Lorikeet. Neid metsikuid aara papagoisid meelitavad loomapargi töötajad kaks korda päevas magusa meevedelikuga. Nii saab nad kõige paremini kaadrisse. Papagoid elavad vabas looduses ja käivad loomapargis kellaajalise täpsusega söömas.
Phascolarctos cinereus ehk lihtsalt koaala
Koaala on Austraalia päritolu herbivoor, kes magab 18–20 tundi ööpäevas ja toitub madala energiasisaldusega eukalüptilehtedest. Koaalad võivad elada kuni 18 aasta vanuseks ja koguvad eluajal oma taimetoidudieediga (500 g päevas) kaalu 5–14 kg, sõltuvalt soost ja liigist. Kohev kasukas, väikesed nööpsilmad, kikkis kõrvad, nöbinina. 20. sajandi algus oli koaaladele peaaegu saatuslik – väärtuslikule kasukale peetud jaht viis liigi väljasuremisohu äärele. Nüüd on koaaladel oma kaitsealad ja reservaadid, ainsaks vaenlaseks endiselt inimene. Autoga inimene.
Vombat. Need metsanotsu moodi pontsud tegelased elavad Austraalia kaguosa looduses ja Tasmaanias. Igahommikune ärkamine on neile justkui talveunest virgumine bataati jälitades. Päeva peale tuleb veidi priskem suutäis ilmselt ka, vombati ümarast figuurist võib seda vähemalt eeldada.
Dingo. Neid võsavillemi geneetikaga Rebase Reinu moodi metsikuid koeri kohtab Austraalia vabas looduses kõige sagedamini Fraser Islandi liivasaarel, kus metsakutsadele meeldib turiste
