lahti? Sa oled ju kuningannaga kohtumise pärast põnevil, eks?” küsisin.
„Olen. Lihtsalt…”
„Mida?”
Ta ohkas. „Kuidas ma peaksin pärast kõike seda uuesti pruuni ürbi selga ajama?”
Elevil tüdrukud pulbitsesid energiast. Natalie õde Lacey oli Mayga umbes sama vana ja nad istusid nurka vestlema. Lacey sarnanes oma õega. Välimuselt mõlemad saledad, blondid ja armsad. Ent kui minu ja May iseloomud vastandusid, siis Natalie ja Lacey olid nii sarnased. Kirjeldaksin Laceyt kui natuke vähem pentsikut, mitte päris nii abitut kui ta õde.
Kuninganna käis ringi ja vestles emadega, esitades talle omasel armsal moel küsimusi. Seisin väikeses grupis ja kuulasin Elise ema juttu oma perekonnast Uus-Aasias, kui May mind kleidist tirides eemale sikutas.
„May,” sisistasin. „Mida sa ometi teed? Sa ei saa niimoodi käituda, eriti kuninganna juuresolekul.”
„Sa pead seda nägema,” käis ta peale.
Jumal tänatud, et Silviat siin polnud. Ma ei imestaks, kui ta Mayd millegi niisuguse eest noomiks, kuigi tüdruk ei teadnud käitumisreeglitest mõhkugi.
Astusime akna juurde ja May osutas välja. „Vaata ise!”
Piidlesin põõsastiku ja purskkaevude vahelt läbi ning silmasin kahte kuju. Esimene oli mu isa. Ta vehkis hoogsalt kätega, justkui selgitaks või küsiks midagi. Teine oli Maxon, kes enne vastamist pikki mõttepause võttis. Nad jalutasid aeglaselt. Mõnikord pani isa käed taskusse ja Maxon asetas enda omad seljale. Millest iganes nad vestlesid, näis see olevat pingeline.
Heitsin pilgu ümberringi. Elamusest ja kuninganna jutust lummatud naised ei paistnud meid märkavat.
Maxon peatus, seisis mu isa ette ja kõneles kaalutletult. Mingit ründamist ega viha ei olnud, aga ta näis otsusekindel. Pärast pausi sirutas isa käe välja. Maxon naeratas ja raputas seda innukalt. Sekund hiljem tõmbasid mõlemad pisut rõõmsamalt hinge ning isa patsutas Maxonit omamehelikult seljale. Maxon näis sellest pisut pingesse tõmbuvat, sest polnud selliste puudutustega harjunud. Ent siis pani isa oma käe ümber Maxoni õla, nii nagu ta tegi minu ja Kotaga, kõikide oma lastega. Ja Maxon paistis seda väga nautivat.
„Mis see veel oli?” küsisin kõva häälega.
May kehitas õlgu. „Igal juhul tundus see oluline.”
„Paistab jah.”
Ootasime, kas Maxon vestleb veel kellegi isaga, aga kui ta seda tegi, siis mitte aias.
8. PEATÜKK
Halloween oli just nii imeline, kui Maxon tõotas. Koos Mayga Suurde saali astudes rabas avanev ilu mu jalust. Kõik sillerdas kuldselt. Ornamendid seintel, sätendavad juveelid lühtritel, karikad, liuad, isegi toit – kõiges leidus kuldseid toone. See oli läbinisti suurejooneline.
Kõlaritest kostis popmuusika, kuid nurgas ootas väike ansambel, et mängida tantsudele taustaks traditsioonilisemaid palu. Ruum oli täis foto- ja videokaameraid. Polnud kahtlustki, et meist saab homse Illéa telepäeva tippsündmus. Sellisele pidustusele polnud võrdväärset. Mõtlesin korraks, millised võiks olla veel siinsed jõulud.
Kõik kandsid imeilusaid kostüüme. Ingliks riietunud Marlee tantsis ohvitser Woodworkiga. Jooksin sellele valvurile ükskord kogemata sülle. Marlee selja taga hõljusid isegi tiivad. Need nägid välja, nagu oleks tehtud erivärvilisest paberist. Celeste’i lühike kleit koosnes sulgedest. Tema pea taga kõrguv suur lehvik viitas paabulinnule.
Kriss seisis Natalie kõrval. Nemad olid nähtavasti omavahel riietuse läbi mõelnud. Natalie kleidi kehaosal õitsesid lilled ja tema lopsakas seelik oli õmmeldud lehvivast sinisest tüllist. Krissi kuldset kleiti katsid kosena voogavad lehed. Oletasin, et nad on kevad ja sügis. Väga armas idee.
Elise kasutas oma Aasia päritolu täielikult ära. Tema siidkleit oli liialdatud versioon talle omastest tagasihoidlikest kleitidest. Vabalt alla langevad varrukad lisasid uskumatut dramaatilisust ja tema oskus külluslikult kaunistatud peaehtega ringi kõndida tekitas minus aukartust. Tavaliselt ei paistnud Elise silma, kuid täna oli ta imearmas, peaaegu kuninglik.
Ruumis viibivad sugulased ja sõbrad kandsid samuti kostüüme ning ka valvurid rabasid pealtvaatajaid jalust. Nägin pesapallurit, kauboid, ülikonnas meest nimesildiga GAVRIL FADAYE. Pilk püüdis kinni ka kleidis hõljuva julge valvuri. Tema läheduses seisvad tüdrukud ei suutnud lõkerdamist jätta. Ent paljud valvurid riietusid oma tavapärase mundri pidulikumasse versiooni – viigitud valged püksid ja sinised jakid. Nad kandsid kindaid, kuid mitte peakatteid ning see aitas neid eristada tööl olevatest valvuritest.
„Kuidas tundub?” küsisin Maylt. Kui ümber pöörasin, oli ta rahvamassi sulandunud ja uuris kõike juba omal käel. Naersin omaette ja vaatasin otsivalt ümberringi, et väikest puhvkleiti leida. Kui ta ütles, et soovib peole tulla pruudina, pidasin seda naljaks. Ent ta nägi looriga imearmas välja.
„Tere, leedi America,” sosistas keegi mulle kõrva.
Kohkusin ja pöörasin ümber. Minu ees seisis pidulikus mundris Aspen.
„Sa ehmatasid mind!” Panin käe südamele, nagu aitaks see pulssi aeglustada. Aspen vaid muigas.
„Mulle meeldib su kostüüm,” sõnas ta lustlikult.
„Aitäh. Mulle endale ka.” Anne moondas mu liblikaks. Mu kleiti kattis tagant ettepoole lehviv mustaservaline materjal. Mu silmadel olev väike tiibadekujuline mask tekitas salapära.
„Miks sa kostüümi ei kanna?” küsisin. „Ei tulnud ühtegi mõtet?”
Ta kehitas õlgu. „Eelistan mundrit.”
„Aa.” Mulle tundus, nagu laseks see raisku oivaliselt hea võimaluse olla ekstravagantne. Aspenil oli selles vallas minust isegi vähem võimalusi. Miks mitte seda kasutada?
„Tahtsin lihtsalt tervitada ja näha, kuidas sul läheb.”
„Hästi,” vastasin kiiresti. Tundsin ennast nii imelikult.
„Aa.” Aspen tundus rahulolematu. „Olgu siis peale.”
Võib-olla ootas ta oma paari päeva tagusele väikesele kõnele sisukamat vastust, kuid ma polnud veel valmis midagi ütlema. Ta kummardas mulle ja läks teise valvuri juurde. Nad embasid üksteist nagu vennad. Mõtlesin isekeskis, kas valvuriks olemine andis talle samasuguse perekonnatunde kui minule Valikusse kuulumine.
Paar minutit hiljem leidsid mu Marlee ja Elise ning tirisid tantsupõrandale. Seal õõtsudes ja püüdes mitte kellelegi pihta saada tabasin Aspeni tantsupõranda servas ema ja Mayga rääkimas. Ema libistas käega üle Aspeni varruka nagu seda sirgendades, ja May lausa kiirgas. Kujutasin ette, kuidas nad räägivad, kui kena ta oma mundris välja näeb ja kui uhke ta ema võib olla. Ta naeratas vastu. Nägin, et temalgi on väga hea meel. Aspen ja mina olime haruldustena oma monotoonsetest eludest välja tõmmatud ning paleesse toodud Viis ja Kuus. Valik oli olnud nii elumuutev, et mõnikord unustasin seda kogemust tõeliselt väärtustada.
Tantsisin paari teise tüdruku ja valvuriga ringis, kuni muusika jäi vakka ning DJ võttis sõna.
„Valiku
