üheskoos sisse sammusid. Kuningas oli loomulikult riietunud kuningaks, ainult teise riigi omaks. Ma ei pannud tähele, millist riiki mainiti. Kuninganna sügavsinine kleit näis peaaegu mustana ja üle selle olid paigutatud sädelevad juveelid. Ta nägi välja nagu öötaevas. Ja Maxon oli koomilisel kombel piraat. Paarist kohast rebenenud püksid, avar särk, vest ja eredavärviline pearätik sobisid igati kokku. Tõepärasust lisas paaripäevane habe ning tumeblondid udemed katsid ta näo alumist poolt nagu naeratus.
Õhtujuht palus meil ruumi teha ning kuningas ja kuninganna tantsisid oma esimese tantsu. Maxon seisis ühel pool koos Natalie ja Krissiga. Ta sosistas ja naerutas neid vaheldumisi. Viimaks nägin, et ta käib silmadega üle toa. Ma ei teadnud, kas ta otsib mind või mitte. Aga ma ei tahtnud, et ta näeks mind teda üksisilmi piidlemas. Soputasin kleidi kohevaks ja vaatasin hoopis ta vanemaid. Nad tundusid väga õnnelikud.
Mõtlesin Valikule ja sellele, kui jabur see tundus. Ent tulemuse vastu ei saanud vaielda. Kuningas Clarkson ja kuninganna Amberly sobisid kokku. Kuninga jõulisust tasakaalustas kuninganna rahustav loomus. Naine oli vaikne kuulaja ja mehel näis alati olevat midagi öelda. Kuigi kogu Valik peaks olema arhailine ja väär, töötas see siiski.
Kas nemad kasvasid ka oma Valiku ajal teineteisest mõneks ajaks lahku, nagu on juhtumas Maxoni ja minuga? Miks ta ei teinud ainsatki katset minuga kohtuda, samas kui ta käis randevuudel kõikide teiste tüdrukutega? Võib-olla sellepärast Maxon rääkiski isaga, et selgitada, miks ta peab mul minna laskma. Viisaka inimesena näis usutav, et Maxon võiks midagi sellist teha.
Uurisin rahvast ja otsisin Aspenit. Selle käigus nägin, et isa saabus lõpuks ja seisis nüüd ema käevangus toa teises servas. May oli Marlee üles leidnud ja seisis tema ees seelikuvoltide vahel. Marlee hoidis oma käsi õelikult üle May rinna ja nende valged kleidid särasid tuledes. Mind ei üllatanud sugugi, et nad said vähem kui ühe päevaga nii lähedasteks. Ohkasin. Kus on Aspen?
Otsimisest peaaegu loobudes piilusin selja taha. Seal ta seisis, täpselt mu õla taga ja ootas mind nagu alati. Kui meie pilgud kohtusid, pilgutas ta mulle korraks silma ja mu tuju muutus palju paremaks.
Kui kuningas ja kuninganna tantsu lõpetasid, kogunesime kõik tantsupõrandale. Valvurid liikusid ringi ja leidsid kerge vaevaga tantsupartnerid. Maxon seisis ikka Natalie ja Krissiga saali teises otsas. Lootsin, et ehk ta tuleb ja palub mu tantsule. Ma ise ei tahtnud seda kindlasti temalt küsida.
Julgust kokku võttes silusin oma kleiti ja kõndisin tema suunas. Otsustasin, et annan talle vähemalt võimaluse mulle see ettepanek teha. Liikusin üle saali kavatsusega nende vestlusesse lülituda. Kui neile piisavalt lähedale jõudsin, pöördus Maxon Natalie poole.
„Kas sooviksid tantsida?”
Tüdruk naeris ja kallutas oma blondi pead küljele, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Mina purjetasin neist mööda, silmad šokolaadilaual, justkui oleks see kogu aeg minu sihtmärk olnud. Seisin imemaitsvaid hõrgutisi nautides seljaga saali poole ja lootsin, et keegi ei näe mu näkku valguvat puna.
Umbes kuus pala hiljem ilmus mu kõrvale ohvitser Wood-work. Nagu Aspen, otsustas temagi oma mundri juurde jääda.
„Leedi America,” sõnas ta kummardades. „Kas saaksin ühe tantsu?”
Tema helge ja soe hääl ning entusiasm nakatasid mindki. Võtsin kõhklemata pakutud käe vastu.
„Loomulikult, söör. Aga pean teid hoiatama, et ma pole kuigi hea tantsija.”
„Pole viga. Võtame rahulikult.” Ta kutsuv naeratus hajutas mu mure kehva tantsuoskuse pärast ning järgnesin talle rõõmuga tantsupõrandale.
Reibas tants sobis ta meeleoluga. Ta vatras pidevalt ja mul oli raske sammu pidada. Niipaljukest siis mu soovist rahulikult võtta.
„Paistab, et olete pärast seda täielikult taastunud, kui teid peaaegu jalust maha niitsin,” naljatas ta.
„Kahju, et teil ei õnnestunud mulle viga teha,” vastasin kiiresti. „Kui oleksin lahases, ei peaks ma siin jalga keerutama.”
Ta naeris. „Mul on hea meel, et olete nii vaimukas, kui kõik räägivad. Kuulsin, et olete ka printsi lemmik.” Ta ütles seda nii, justkui oleks see üldteada tõde.
„Selles ma nii kindel ei ole.” Mul oli osaliselt kõrini, et inimesed seda ütlesid. Teine pool soovis aga kogu hingest, et see oleks ikka veel tõsi.
Üle ohvitser Woodworki õla nägin Aspenit Celeste’iga tantsimas. Seda nähes tõmbus miski mu rinnus kokku.
„Tundub, et saate peaaegu kõikidega hästi läbi. Keegi rääkis koguni, et võtsite viimase rünnaku ajal oma teenijannad kuningliku perekonna pelgupaika kaasa. On see tõsi?” See näis teda hämmastavat. Tollel hetkel tundus see täiesti normaalsena, et kaitsen tüdrukuid, keda armastan. Kõikidele teistele näis see aga liiga söakas või kummaline.
„Ma ei saanud neid maha jätta,” selgitasin.
Ta vangutas aukartuses pead. „Olete tõeline daam, preili America.”
Punastasin. „Aitäh.”
Pärast loo lõppemist ahmisin pingutusest õhku ja istusin ühte paljudest saali mööda laiali puistatud laudadest. Rüüpasin apelsinipunši ja tegin endale salvrätikuga tuult, vaadates samal ajal teisi tantsimas. Leidsin Maxoni ja Elise. Nad keerutasid ringi ja näisid õnnelikud. Maxon oli nüüd Elisega juba kaks korda tantsinud ega polnud mind ikka veel üles otsinud.
Aspeni leidmiseks läks pisut aega, sest nii paljud kandsid mundrit. Viimaks märkasin teda nurgas Celeste’iga rääkimas. Vaatasin, kuidas tüdruk talle silma pilgutas ja huuled flirtivasse naeratusse sättis.
Kelleks ta ennast peab? Tõusin püsti kavatsusega minna ja ta korrale kutsuda. Samas mõistsin kohe, mida see tähendaks minu kui ka Aspeni jaoks. Istusin tagasi oma kohale ja jätkasin punšiga. Loo lõpuks tõusin aga taas jalgele ja sättisin ennast Aspenile piisavalt lähedale, et tal oleks sobilik mind tantsule paluda.
Seda ta tegigi. See oli väga hea, sest vastasel juhul oleksin kannatuse kaotanud.
„Mis põrgu päralt see veel oli?” küsisin vaikselt, hääles selge solvumine.
„Mis oli mis?”
„Celeste käperdas sind igalt poolt.”
„Keegi on armukade,” ümises ta mulle kõrva.
„Lõpeta ära. Ta ei tohi niimoodi käituda, see on reeglitevastane.” Vaatasin ringi, et keegi, eriti mu vanemad, ei näeks meie vestluse intiimsust. Nägin ema istumas ja Natalie emaga vestlemas. Isa oli taas kusagile kadunud.
„Ja seda ütled sina,” sõnas ta mänglevalt silmi pööritades. „Kui me koos pole, ei saa sa mulle vestluste osas ettekirjutusi teha.”
Tegin grimassi. „Sa tead, et asi pole selles.”
„Milles siis,” sosistas ta. „Ma ei tea, kas peaksin kinni hoidma või lahti laskma.” Ta vangutas pead. „Ma ei taha loobuda, aga kui mul mingit lootust pole, siis ütle mulle.”
Nägin, kui suurt pingutust nõudis temalt rahulikuks jäämine. Ma kuulsin ta hääles kurbust. Ka minul oli valus. Mõte sellest, et lasen sellel lõppeda, torkas noana südamesse.
Ohkasin ja tunnistasin üles. „Ta väldib mind. Ta küll teretab, kuid on viimasel
