Isa ei räägiks raamatukogust mingil juhul. Kui ütleksin aga, et üks nendest salajastest raamatutest on minu toas, oleks see võib-olla liig.
„Ta isegi?”
„Ta laenas mulle ühe raamatu, lihtsalt vaatamiseks.”
„Oh, kui huvitav! Mida sa lugesid? Saad sa mulle rääkida?”
Hammustasin huulde. „See on üks Gregory Illéa isiklikest päevikutest.”
Isa suu vajus lahti enne, kui ta ennast koguda jõudis. „America, see on uskumatu. Mis selles kirjas oli?”
„Oh, ma pole lõpuni jõudnud. Peamiselt oli see selleks, et teada saada, mis on halloween.”
Ta kaalus hetke mu sõnu ja vangutas siis pead. „Miks sa muretsed, America? Ilmselgelt Maxon usaldab sind.”
Ohkasin ja tundsin end tobedalt. „Sul on vist õigus.”
„Vaimustav,” sosistas ta. „Nii et siin kuskil on peidetud ruum.” Ta vaatas seinu hoopis teise pilguga.
„Isa, see koht on hullumeelne. Igal pool asuvad uksed ja paneelid. Võin näiteks selle vaasi ümber ajada ja me kukume mõlemad läbi salaluugi alla.”
„Hmm,” lausus ta lõbustatult. „Olen siis oma tuppa minnes väga ettevaatlik.”
„Peaksidki seda varsti tegema. Pean May kuninganna teeõhtuks valmis sättima.”
„Ah jah, sina ja su teeõhtud kuningannaga,” naljatas ta. „Olgu peale, kiisu. Näeme õhtusöögil. Nii… kuidas nüüd kõige paremini salaluuke vältida,” pomises ta eemale kõndides valjusti, käed kaitsekilbina laiali sirutatud.
Trepimademele jõudes asetas ta käe kahtlevalt käsipuule. „Lihtsalt teadmiseks – see on ohutu.”
„Aitäh, isa.” Vangutasin pead ja hakkasin oma toa poole sammuma.
Mul oli raske end vaos hoida, et mitte keksima hakata. Tun-dsin nii suurt heameelt pere siinolekust. Kui Maxon mind koju ei saada, on nendest lahus olemine nüüdsest veelgi raskem.
Astusin ümber nurga ja nägin, et mu toa uks on avatud.
„Milline ta välja nägi?” kuulsin Mayd küsimas.
„Nägus. Vähemalt minu arvates. Tal olid sellised lainelised juuksed ja need ei püsinud kunagi peadligi.” May kihistas ja seda tegi ka Lucy. „Sain paar korda sõrmedega läbi nende juuste tõmmata. Mõnikord mõtlen sellele. Mitte enam nii palju kui varem.”
Hiilisin kikivarvul lähemale, tahtmata neid segada.
„Kas sa igatsed teda ikka?” küsis poisteteemadel alati uudishimulik May.
„Järjest vähem,” tunnistas Lucy väikese lootusehelinaga hääles. „Siia tulles arvasin, et see valu tapab mu. Muudkui unistasin võimalusest paleest põgeneda ja tagasi tema juurde minna, kuid tegelikult ei juhtu seda kunagi. Ma ei saa oma isa jätta. Kui pääseksin isegi väljapoole müüre, ei oska ma eluilmaski tagasiteed leida.”
Teadsin veidi Lucy minevikust. Ta perekond pakkus ennast Kolmede perekonnale teenijateks, et saada vastutasuks raha Lucy ema operatsiooni eest tasumiseks. Lucy ema suri hiljem. Kui pereema kuulis, et ta poeg on Lucysse armunud, müüdi tüdruk koos isaga paleele.
Piilusin üle ukse. Nägin neid voodil istumas. Avatud rõduukse vahelt puhus tuppa oivaline Angelese õhk. Täiuslik May sobis paleesse nii loomulikult, tema ideaalne päevakleit rippus riidepuul. Ta istus ja punus Lucy juustesse patse, jättes osa juukseid vabalt langema. Ma olin Lucyt alati harjunud nägema kõvasse krunni veetud juustega. Ta nägi niimoodi väga armas välja, noor ja muretu.
„Mis tunne on armunud olla?” uuris May.
Osake minust tundis valu. Miks ta seda kunagi minu käest ei küsinud? Siis meenus mulle, et May arvates polnud ma kunagi armunud olnudki.
Lucy naeratus oli kurb. „See on kõige imelisem ja kohutavam asi, mis võib sinuga kunagi juhtuda,” vastas ta lihtsalt. „Sa tead, et oled leidnud midagi uskumatut ja tahad sellest igavesti kinni hoida. Ja iga hetk pärast selle kättesaamist pelgad hetke, mil võid selle kaotada.”
Ohkasin õrnalt. Tal oli täiesti õigus.
Armastus on kaunis hirm.
Ma ei tohtinud lasta endal tähtsate asjade kaotamisest liiga palju mõelda, seega kõndisin tuppa.
„Lucy, vaata vaid!”
„Kas sulle meeldib?” Ta küünitas tahapoole ja puudutas õrnu patse.
„See on imekena. May punus mulle ka alatasa palmikuid. Ta on väga andekas.”
May kehitas õlgu. „Mis mul muud teha oli. Me ei saanud endale nukke lubada, nii et kasutasin nende asemel Amesi.”
„Noh,” ütles Lucy näoga May poole pöörates, „siin elades oled sina meie väike pupe. Anne, Mary ja mina teeme su sama ilusaks kui kuninganna.”
May kallutas pead. „Keegi ei ole nii ilus kui tema.” Siis pöör-dus ta kähku minu poole. „Ära emale räägi, et ma nii ütlesin.”
Itsitasin. „Ei ütle. Aga nüüd peame ennast küll valmis seadma. Teeaeg on peaaegu käes.”
May lõi õhinaga käsi kokku ja läks ennast peegli ette sättima. Lucy pani juuksed tagasi üles. Ta suutis krunni tehes oma patse säästa ning peitis suurema osa neist peakatte alla. Ma ei saanud tema soovi pahaks panna neid veel pisut kauem alles hoida.
„Oh, teile tuli kiri, preili,” ütles Lucy mulle ümbrikku ulatades.
„Aitäh,” vastasin. Ma ei suutnud ehmatust varjata. Suurem osa inimestest, kellest lootsin midagi kuulda, viibisid praegu minu juures. Rebisin ümbriku lahti ja lugesin nappi, väga tuttavalt ja tahtlikult teravat teadet.
America,
sain hilinenult teada, et Eliidi perekonnad kutsuti paleesse ning isa, ema ja May sõitsid sulle külla. Tean, et Kenna on reisimiseks liiga rase ja Gerad liiga noor. Püüan mõista, miks see kutse mulle ei laienenud. Olen su vend, America.
Saan vaid oletada, et isa otsustas mind nimelt välja jätta. Loodan väga, et see polnud sina. Meie sinuga oleme suurte asjade lävel. Meie positsioonid võivad teineteisele väga kasulikud olla. Kui su perele pakutakse kunagi veel erilisi privileege, peaksid ka mind meeles pidama, America. Saame teineteist aidata.
Oled sa mind printsile maininud? Niisama uudishimust küsin.
Kirjuta varsti.
Kota
Kaalusin, kas peaksin kirja kokku kägardama ja prügikasti viskama. Lootsin salamisi, et Kota hakkab oma kastikarjäärist üle saama ja oskab end saatnud eduga elada. Paistab, et polnud lootustki. Viskasin kirja sahtlinurka ja otsustasin selle täielikult unustada. Tema kadedus ei tohi seda külaskäiku varjutada.
Lucy kutsus Anne ja Mary appi ning meil oli ennast valmis seades väga lõbus. May pulbitsev iseloom hoidis kõigil tuju üleval ja ma avastasin end riietumisel laulmas. Peagi astus läbi ema ja palus meil kõikidel kontrollida, kas ta
