Ta hääl kõlas solvavalt ja umbusklikult.
Kriss säilitas külma närvi. „Ei, minust pole sõdurit.” Aga ta jätkas Gavrili poole pöördudes: „Kui olen Valikus osalemisest üldse midagi õppinud, siis seda, et mõnel tüdrukul on hirmuäratav tapjainstinkt. Ärge laske ballikleitidel ennast petta,” lõpetas ta naeratades.
Oma tuppa jõudes lasin teenijannadel tavapärasest pisut kauemaks jääda, et nad aitaks mu soengust juuksenõelu välja noppida.
„Mulle meeldis teie vabatahtliku armee mõte,” ütles Mary, väledad sõrmed usinasti töötamas.
„Mulle ka,” poetas Lucy. „Mäletan, kuidas mu naabrid vaeva nägid, kui nende vanimad pojad minema viidi. See oli peaaegu talumatu, kui sedavõrd paljud enam koju tagasi ei tulnud.” Nägin, kuidas ta silme eest tormasid läbi tosinad mälestused. Mul oli ka endal mõni.
Miriam Carrier lesestus noorelt, kuid sai oma poja Aideniga kahekesi kenasti hakkama. Kui sõdurid kirja, lipu ja õõnsate kaastundeavaldustega ta uksele ilmusid, varises ta seesmiselt kokku. Ta ei suutnud üksinda hakkama saada. Isegi kui tal oli võimekust, polnud temas enam südikust.
Nägin teda mõnikord Kaheksana samal väljakul kerjamas, mil Carolinaga hüvasti jätsin. Ent mul polnud talle midagi anda.
„Ma tean,” ütlesin Lucy peegelpildile.
„Minu arvates läks Kriss natuke liiale,” märkis Anne. „Naised lahingus ei ole küll üldse hea mõte.”
Naeratasin ta pepsile näolapile, samal ajal kui ta ise pinevalt mu juustele keskendus. „Mu isa rääkis ikka, et vanasti naised…”
Meid kõiki ehmatas kiire ja lühike koputus uksele.
„Mul tekkis mõte,” kuulutas Maxon vastust ootamata sisse jalutades. Näis, nagu oleks meil reede õhtuti pärast „Reporterit” püsiv kohting.
„Tema Majesteet,” sõnasid teenijannad üheskoos ja Mary pillas kniksu tehes juuksenõelad käest.
„Las ma aitan,” pakkus Maxon Maryle appi tõtates.
„Pole midagi,” kinnitas teenijanna näost punasena toast välja taganedes. Kindlasti palju silmatorkavamalt, kui ta plaanis, tegi ta Lucyle ja Anne’ile silmi, et nood temaga kaasa tuleks.
„Eh, eem, head ööd, preili,” pomises Lucy Anne’i hõlmast sikutades, et too talle järgneks.
Kui nad lahkusid, puhkesime Maxoniga mõlemad naerma. Pöördusin tagasi peegli poole ja jätkasin juustenõelte noppimist.
„Naljakas punt,” kommenteeris Maxon.
„Nad lihtsalt imetlevad sind nii väga.”
Ta rehmas komplimendi peale tagasihoidlikult käega. „Vabandust, et segasin,” ütles ta mu peegelpildile.
„Pole viga,” vastasin viimast juuksenõela välja tõmmates. Kammisin sõrmedega läbi juuste ja heitsin need üle õla. „Kas näen normaalne välja?”
Maxon noogutas ja piidles mind üksisilmi pisut kauem kui tarvis. Siis tuli ta tagasi mõistusele ja hakkas rääkima. „Igatahes, see idee…”
„Räägi.”
„Mäletad seda halloween’i asja?”
„Jah. Oh, ma pole ikka veel päevikut lugeda jõudnud. Aga see on kindlas peidukohas.”
„Kõik on korras. Keegi ei otsi seda. Igal juhul ma mõtlesin. Kõikides raamatutes öeldi, et see toimus oktoobris, eks ole?”
„Jah.”
„Praegu on oktoober. Teeks õige halloween’i-peo?”
Pöörasin ennast ümber. „Tõsiselt? Oh, Maxon, kas võiksime seda endile lubada?”
„Meeldiks see sulle?”
„Kohutavalt!”
„Mõtlesin, et kõik Valiku tüdrukud võiks kostüüme kanda. Töölt vabad valvurid võiks mängu tulla tagavaratantsupartneritena, sest mind on ainult üks. Ja see poleks aus, kui kõik peaksid niisama seisma ja oma korda ootama. Järgmise paari nädala jooksul võime korraldada tantsutunde. Ise ütlesid mulle, et mõnikord pole päevasel ajal eriti midagi teha. Ja kommid! Laseme valmistada ja importida parimaid kompvekke Sina, mu kallis, oled õhtu lõpuks kõriauguni maiustusi täis. Peame su minema veeretama.”
Olin lummatud.
„Ja väljastame teadaande kogu riigile, et on aeg tähistamiseks. Las lapsed panevad ennast uhkelt riidesse ja käivad trikke tehes ukselt uksele nagu vanasti. See meeldiks su õele väga.”
„Loomulikult! Kõigile meeldiks!”
Ta kaalus hetke huuli torutades. „Kuidas talle meeldiks palees tähistada?”
Olin rabatud. „Mida?”
„Mingil võistluse hetkel pean kohtuma Eliidi vanematega. Võime siis samahästi kutsuda ka õed-vennad ja teha seda pühade ajal…”
Katkestasin Maxoni poolelt sõnalt ja tormasin ta käte vahele. Olin nii õnnelik võimaluse üle Mayd ja vanemaid näha, et ei suutnud oma entusiasmi vaos hoida. Ta põimis käed ümber mu piha ja vaatas mulle ainiti silma, pilk heameelest säramas. Kuidas leidis see inimene, keda pidasin oma täielikuks vastandiks, alati üles just selle, mis mu kõige õnnelikumaks teeb?
„Mõtled sa seda tõsiselt? Nad võivad tõesti tulla?”
„Muidugi,” vastas ta. „Olen nendega kohtumist oodanud, ja see on võistluse osa. Teile kõikidele teeb perekonna nägemine head.”
Kui olin kindel, et ei hakka vesistama, sosistasin vastuseks: „Aitäh.”
„Pole tänu väärt… Tean, et armastad neid väga.”
„Jah.”
Ta muigas. „Ja on ka selge, et teeksid nende heaks peaaegu kõike. Lõppude lõpuks jäid nende nimel Valikusse.”
Hüppasin tahapoole, et ma ta silmi näeks. Nendes polnud mingit hukkamõistu, ainult ehmatus mu kiire liigutuse pärast. Ma ei saanud lasta sellel niisama jääda. Pidin kõik täiesti selgeks tegema.
„Maxon, nad olid osaliselt põhjus, miks ma alguses jäin. Ma ei ole siin aga enam seetõttu. Sa ju tead ikka seda, eks? Ma olen siin, sest…”
„Sest?”
Vaatasin Maxonit ja tema lootusrikast jumaldavat nägu. Ütle seda, America. Lihtsalt ütle.
„Sest?” küsis ta uuesti, seekord üleannetu naeratusega, mis pani mu veelgi enam sulama.
Mõtlesin vestlusest Marleega ja sellest, kuidas ma end sel päeval tundsin, mil temaga Valikust rääkisime. Maxonist oli raske mõelda kui mu kallimast, kui temaga käisid kohtamas ka teised tüdrukud. Ent ta oli midagi enamat kui lihtsalt sõber. Mind tabas jälle lootusrikas tunne, et meie vahel võib juhtuda midagi erilist. Maxon tähendas mulle enamat, kui lasin endal uskuda.
Naeratasin flirtivalt
