preili America, on üks Gregory Illéa isiklikest päevikutest.”
„Mida?” hüüatasin. „Kas tohin seda puudutada?”
„Las ma otsin kõigepealt vajaliku lehekülje. Vaata, siin on isegi pilt!”
Ja seal see püsis nagu ilmutis, pilt tundmatust minevikust – laitmatus ülikonnas sirge hoiakuga rangeilmeline Gregory Illéa. Kummaline, kui palju kuningat ja Maxonit ma tema hoiakus nägin. Tema kõrval naeratas kaamerale leigelt üks naine. Miski tema näos tekitas tunde, et ta oli kunagi olnud väga armas, kuid sära ta silmades enam polnud. Ta näis väsinud.
Paari ümbritses kolm inimest. Esimene oli krooni ning satsilist kleiti kandev laialt naeratav teismeline tüdruk, kaunis ja särav. Kui naljakas. Ta oli riietunud printsessiks. Ja siis seisis seal veel kaks poissi, üks neist pisut pikem, mõlemad riietunud tegelasteks, keda ma ei tundnud. Nad nägid välja, nagu kavatseksid kohe pahandust teha. Pildi all seisis ootuspäraselt Gregory Illéa enda käega tehtud sissekanne.
LAPSED TÄHISTASID SELLE AASTA HALLOWEEN’I PEOGA. EKS SEE VIST OLE VIIS UNUSTADA, MIS NENDE ÜMBER TOI-MUB, KUID MINU JAOKS TUNDUB SEE TÜHINE. OLEME ÜKS VÄHESTEST ALLESJÄÄNUD PEREDEST, KELLEL ON VEEL RAHA, ET MIDAGI PIDULIKKU KORRALDADA. ENT SEE LAPSEMÄNG NÄIB LARISTAMISENA.
„Mis sina arvad, kas sellepärast me seda enam ei tähistagi? Sest see on laristamine?” küsisin.
„Võimalik. Kuupäeva järgi otsustades juhtus see kohe pärast seda, kui Ameerika osariik Hiina hakkas vastupanu osutama. Vahetult enne IV maailmasõda. Sellel ajal polnud inimestel midagi – kujuta ette, et kogu rahvas on Seitsmed ja Kahtesid elab vaid käputäis.”
„Vau.” Proovisin meie riigi maastikku niiviisi ette kujutada, sõjast lõhki rebitud. Ja siis võitlemas, et kõike taas üles ehitada. Imekspandav.
„Kui palju selliseid päevikuid on?” küsisin.
Maxon viipas riiulile, kus seisid reas samasugused päevikud kui see, mida just lappasime. „Umbes tosinkond.”
Ma ei suutnud seda uskuda. Kogu see ajalugu koos ühesainsas ruumis.
„Aitäh,” ütlesin. „Ma poleks kunagi osanud unistada, et midagi sellist näen. Ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtub päriselt.”
Ta kiirgas rahulolu. „Kas soovid ka ülejäänut lugeda?” Ta viipas päeviku suunas.
„Jah, loomulikult.” Ma peaaegu hüüdsin seda, enne kui mu kohustused mulle taas meenusid. „Aga ma ei saa jääda, pean selle jubeda raporti läbi töötama. Ja sina pead tagasi tööle minema.”
„Tõsi. Aga kui teeks nii, et võtad raamatu paariks päevaks enda kätte.”
„Kas tohin seda siis laenata?” küsisin aukartusega.
„Ei.” Ta naeratas.
Kõhklesin, kartes seda, mida käes hoidsin. Mis siis, kui ma selle ära kaotan. Või ära rikun. Kindlasti mõtles tema sedasama. Ent mul ei avaneks enam kunagi sellist võimalust. Selle kingi saamise nimel võin lihtsalt väga hoolikas olla.
„Olgu. Üheks või kaheks õhtuks, ja siis annan selle kohe sulle tagasi.”
„Peida see hoolikalt ära.”
Seda ma tegin. See oli midagi enamat kui vaid raamat – see näitas Maxoni usaldust. Pistsin selle klaveritooli sisse noodilehtede alla – seda paika ei koristanud teenijannad kunagi. Ainsad käed, mis seda puudutavad, on minu omad.
4. PEATÜKK
„Ma olen lootusetu!” kurtis Marlee.
„Ei-ei, sul läheb väga hästi,” valetasin.
Olin Marleele enam kui nädal aega peaaegu iga päev klaveritunde andnud, ja asi kõlas tõesti nii, nagu läheks tal üha hullemini. Taeva pärast, pusisime ikka alles heliredeli kallal. Ta tabas valet klahvi ja ma krimpsutasin tahtmatult nägu.
„Oh, vaata, milline nägu sul ees on! Ma olen kohutav. Võiksin samahästi küünarnukkidega mängida.”
„Võiksime proovida. Äkki su küünarnukid on täpsemad.”
Ta ohkas. „Annan alla. Vabanda, America, sa oled nii kannatlik olnud, kuid ma ei suuda ennast mängimas kuulata. See kõlab, nagu oleks klaver haige.”
„Tegelikult rohkem nagu suremas.”
Marlee tõmbus naerust kõverasse ja seda tegin minagi. Kui ta klaveritunde palus, ei osanud ma arvata, et mu kõrvad peavad taluma nii valusat kui ka lõbusat piina.
„Äkki läheks sul viiuliga paremini? Viiulid teevad väga kaunist muusikat,” pakkusin välja.
„Ei usu. Minu õnne arvestades lõhuksin selle ära.” Marlee tõusis püsti ja läks lauakese juurde. Lugemist ootavad paberid seisid ühele poole lükatuna ja mu armsad teenijannad olid sinna jätnud teed ja küpsiseid.
„Oh, sellest poleks midagi. Siin olev kuulub nagunii paleele. Kui tahad, võid selle kas või vastu Celeste’i pead visata.”
„Ära ahvatle,” ütles ta teed valades. „Ma hakkan sinust nii suurt puudust tundma, America. Ma ei tea, mida peale hak-kan, kui me teineteist enam iga päev ei näe.”
„Noh, Maxon on väga otsustusvõimetu. Nii et praegu ei pea sa selle pärast veel muret tundma.”
„Ma ei tea,” ütles ta tõsinedes. „Ta pole seda otse välja öel-nud, aga ma olen siin rahva poolehoiu tõttu. Et suurem osa tüdrukutest on läinud, muudavad nad peagi meelt ja leiavad endale uue lemmiku. Siis lubab ta mul lahkuda.”
Olin oma sõnadega ettevaatlik. Lootsin, et Marlee selgitab, miks ta enda ja Maxoni vahele sellise müüri ehitas. Samas ei tahtnud ma, et ta jälle endasse sulguks. „Kas see sobib sulle? Et sa Maxonit endale ei saa?”
Ta kehitas kergelt õlgu. „Ta pole see õige. Mul pole midagi võistluselt välja kukkumise vastu, aga ma tõesti ei taha lah-kuda,” selgitas ta. „Pealegi, ma ei soovi endale meest, kes armus kellessegi teisesse.”
Tõusin kibekiiresti istuli. „Kellesse ta…”
Pilk Marlee silmades oli võidukas ja teetassi taha peidetud naeratus ütles: Vahele jäid!
Jäin jah.
Sekundi murdosa vältel mõistsin selgelt – üksnes mõte sellest, et Maxon armuks kellessegi teisesse, muutis mu nii armukadedaks. Ma ei suutnud seda taluda. Ja sellele järgnev moment – mõistmine, et ta mõtles mind, oli lõputult julgustav.
Olin ehitanud müüri. Ma heitsin Maxoni üle nalja ja kiitsin teiste tüdrukute eeliseid üles, kuid üheainsa lausega leidis ta tee sellest kõigest mööda.
„Miks sa pole sellele lõppu teinud, America?” küsis ta õrnalt. „Sa ju tead, et ta armastab sind.”
„Ta pole seda kunagi öelnud,” kinnitasin. Ja see oli tõsi.
„Loomulikult ei ole,” ütles ta, nagu see oleks enesestmõistetav. „Ta
