kuskil keegi teine, kellest ma ei suutnud lahti lasta.
„Ma lihtsalt… ei ole vist päris kindel.” Ma usaldasin Mar-leed, tõesti usaldasin. Kuid meile mõlemale oli parem, kui ta ei teadnud.
Ta noogutas. Näis, nagu ta saanuks aru, et asjas on midagi rohkemat, kuid ta ei käinud peale. See teineteise saladuste vastastikune aktsepteerimine oli peaaegu lohutav.
„Püüa leida viis endas selgusele jõuda. Varsti. See, et ta pole minu jaoks õige, ei kahanda Maxoni headust. Mulle ei meeldi näha, et jääd temast ilma lihtsalt arguse pärast.”
Tal oli jälle õigus. Ma kartsin. Seda, et Maxoni tunded pole nii siirad, kui need näisid. Seda, mida tähendaks minu jaoks printsessistaatus. Seda, et kaotan Aspeni.
„Rõõmsamal teemal,” lausus ta teetassi käest pannes, „istutas kogu see eilne pulmajutt mulle ühe mõtte pähe.”
„Jah?”
„Kas tahaksid olla mu pruutneitsi? Noh, kui peaksin kunagi abielluma?”
„Oh, Marlee, loomulikult! Kas sina oleksid minu oma?” Sirutasin, et tal kätest kinni võtta, ja ta võttis mu käed rõõ-muga vastu.
„Aga sul on õed, kas nad ei paneks pahaks?”
„Nad saaksid aru. Palun?”
„Loomulikult. Ma ei jätaks sinu pulma mingil juhul tulemata.” Tema toon vihjas, nagu oleks minu pulmad sajandi suursündmus.
„Luba mulle, et isegi kui abiellun kõrvaltänavas eikellestki Kaheksaga, oled sa kohal.”
Ta vaatas mind kahtlevalt, olles täiesti kindel, et niisugust asja ei juhtu kunagi. „Isegi siis. Ma luban.”
Ta ei palunud mul midagi samasugust tõotada. See pani mind taas mõtlema, kas tal on kodus mõni teine Neli, kelle ta süda välja valis. Ma ei hakanud siiski peale käima. Oli ilmne, et meil mõlemal peitus tagataskus saladusi, kuid Marlee parima sõbrannana teeksin tema heaks siiski kõike.
Lootsin, et saan tollel õhtul natuke Maxoniga aega veeta. Marlee pani mind oma tegudes sügavalt kahtlema. Ja mõtetes. Ja tunnetes.
Kui pärast õhtusööki söögisaalist lahkumiseks püsti tõu-sime, tabasin endal Maxoni pilgu. Sikutasin kõrva. See oli meie salamärguanne, kui soovisime natuke aega koos veeta. Me loobusime teise kutsest harva. Ent täna voolis Maxon pettunud ilmel ja hääletult suuga sõna „töö”. Teesklesin korraks mossitamist ja lehvitasin kiiresti, enne kui lahkusin õhtut veetma.
Võib-olla oligi nii parem. Vajasin väga aega, et Maxoniga seotud asjade üle mõelda.
Kui astusin ümber nurga, valvas seal taas Aspen. Ta piidles mind pika pilguga ülalt alla ja nautis, kuidas liibuv roheline kleit mu üksikuid kurve oivaliselt kaunistas. Kõndisin temast sõnagi lausumata mööda. Enne, kui jõudsin oma uksenuppu keerata, riivas ta õrnalt nahka mu käsivarrel.
See oli aeglane, kuid napp kokkupuude. Nende paari sekundi vältel tundsin seda vajadust, seda igatsust, mida Aspen tavatses minus esile kutsuda. Üks pilk tema näljastesse ja sügavatesse smaragdrohelistesse silmadesse pani mu põlved nõtkuma.
Kokkupuutest piinatuna läksin kiiresti oma tuppa. Jumal tänatud, et mul jätkus vaevu aega mõelda tunnetest, mida Aspen minus esile kutsus. Kohe, kui uks sulgus, hakkasid teenijannad mu ümber sagima ja mind magamaminekuks ette valmistama. Sel ajal, mil nad omavahel lobisesid ning mu juukseid harjasid, soovisin korrakski kõike unustada.
See oli võimatu. Pidin valima. Aspen või Maxon.
Aga kuidas pidin ma suutma kahe hea vahel valida? Kuidas teha otsust, mis jätab nii või naa ühe osa minust meeleheitele. Lohutasin ennast mõttega, et mul on veel aega. Mul on veel aega.
5. PEATÜKK
„Niisiis, leedi Celeste, te väidate, et armee pole piisav ja teie veendumuste kohaselt tuleks järgmise värbamise ajal vastu võtta rohkem mehi?” küsis Gavril Fadaye, Illéa telesaate „Reporter” arutelude juhtija. Ainuke mees, kel kunagi kuningliku perekonna liikmeid intervjueerida õnnestus.
Meie vestlused „Reporteris” olid testid ja me teadsime seda. Kuigi Maxonil puudus ajakava, soovis avalikkus meeleheitlikult, et ring koomale tõmbuks. Tajusin, et seda soovisid ka kuningas, kuninganna ja nende nõunikud. Kui tahtsime jääda, pidime enda võimeid tõestama nende määratud ajal ja kohas. Tundsin heameelt, et jõudsin selle jubeda sõdurite kohta käiva raporti lõpuni läbi vaadata. Mäletasin veidi statistikat, seega avanes mul suurepärane võimalus täna head muljet jätta.
„Täpselt, Gavril. Sõda Uus-Aasias kestab aastaid. Arvan, et üks või kaks korda suuremate vägede värbamine annaks meile jõu, mida vajame selle lõpetamiseks.”
Ma tõesti ei sallinud Celeste’i. Tema pärast löödi üks tüdruk minema, ta rikkus eelmisel kuul Krissi sünnipäevapeo ja püüdis sõna otseses mõttes mul kleiti seljast rebida. Celeste arvas tõsimeeli, et Kahena on ta allesjäänutest palju parem. Ausalt öeldes polnud mul arvamust selle kohta, kui palju Illéa sõdureid vajaks, kuid teades nüüd Celeste’i seisukohta seisin sellele vankumatult vastu.
„Ma ei nõustu,” ütlesin nii daamilikul toonil, kui suutsin. Celeste pöördus minu poole, tumedad juuksed õlale lendamas. Kuna ta seisis seljaga kaamera poole, vaatas ta mind täiesti varjamatult, jultunult altkulmu.
„Või nii, preili America. Te arvate siis, et numbrite suurendamine on halb mõte?” küsis Gavril.
Tundsin palgeil punastamise kuumust. „Kahed saavad end värbamisest vabaks osta. Seega pole leedi Celeste kunagi näinud, kuidas mõjub perekondadele poegade kaotus. Rohkemate meeste võtmine mõjub hävitavalt eriti madalamatele kastidele, kus on tavaliselt suuremad pered ja ellujäämiseks kulub ära iga töökäsi.”
Minu kõrval istuv Marlee müksas mind sõbralikult.
Celeste võttis jutujärje üle. „No, ja mida me siis tegema peaks? Sa ei paku ometi välja, et istuksime niisama ja laseme sõdadel edasi venida?”
„Ei, ei. Loomulikult soovin, et Illéa jaoks sõda lõppeks.” Pidasin mõtete kogumiseks pausi ja vaatasin toe saamiseks Maxoni poole. Maxoni kõrval istuv kuningas näis tigetsevat.
Pidin suunda muutma ja pahvatasin selle pärast välja esimese pähe turgatanud mõtte. „Aga kui see oleks vabatahtlik?”
„Vabatahtlik?” uuris Gavril.
Et asja veel hullemaks muuta, hakkasid Celeste ja Natalie kihistama. Ent siis hakkasin juurdlema. Tundus see tõesti nii võimatu mõttena.
„Jah. Kahtlemata tuleks täita teatud nõudeid. Ent võib-olla sünniks rohkem kasu neist meestest, kes tahavad sõdurid olla, kui neist poistest, kes teevad vaid hädavajaliku elus püsimiseks ja unistavad vana elu juurde pääsemisest.”
Stuudiosse sigines mõtlik vaikus. Paistis, et mu mõte jõudis kohale.
„See on hea mõte,” poetas Elise sõna sekka. „Siis saadaksime uusi ennast kirja pannud sõdureid iga kuu või kahe tagant juurde. See võib anda uut jõudu meestele, kes on juba mõnda aega teenistuses olnud.”
„Olen nõus,” lisas Marlee. Tavaliselt tema kommentaarid
