tõesti ei ole,” kinnitasin. „Tead, ma ei oska suurt pulma eriti ette kujutada. Olen Viis.”
Marlee raputas pead. „Sa olid Viis. Nüüd oled Kolm.”
„Just,” meenus mulle mu uus seisus.
Olin sündinud Viite perre – sinna kasti kuulusid üldjuhul kehvalt tasustatud kunstnikud ja muusikud. Ja kuigi ma üldiselt kastisüsteemi vihkasin, nautisin oma tööd. Veider oli mõelda endast kui Kolmest, kaaluda õpetaja- või kirjanikuametit.
„Ära stressa,” ütles Marlee mu nägu lugedes. „Sul pole vaja veel millegi pärast muretseda.”
Tahtsin vastu vaielda, aga mind katkestas Celeste’i hüüatus.
„Ole nüüd!” karjus ta telekapulti vastu diivanit tagudes ja seejärel uuesti televiisorile suunates. „Aaah!”
„Kas mulle ainult tundub või ta lähebki iga päevaga hullemaks?” sosistasin Marleele. Vaatasime, kuidas Celeste ikka ja jälle pulti klohmis. Siis andis ta alla ning kukkus käsitsi kanalit vahetama. Kui ka mina oleks sündinud Kahena, võiks telekapult tõesti närvid krussi ajada.
„Arvan, et stress mõjub,” kommenteeris Marlee. „Oled sa märganud, et Natalie on hakanud, ma ei tea… rohkem eemale hoidma?”
Noogutasin ja vaatasime mõlemad kaarte mängiva kolmiku poole. Kriss naeratas kaarte segades, kuid Natalie uuris oma juukseotsi ning tõmbas aeg-ajalt välja karva, mis talle ei meeldinud. Ta ilme oli eemalolev.
„See hakkab vist meile kõigile tunda andma,” tunnistasin. „Nüüd, kui grupp on nii väike, tundub raskem niisama olla ja paleed nautida.”
Celeste ühmas. Kiikasime tema poole, kuid pöörasime kiiresti pilgud ära, kui ta meid vaatamast tabas.
„Vabandage mind korraks,” ütles Marlee end istmel nihutades. „Lähen vannituppa.”
„Mõtlesin sedasama. Lähme koos?” pakkusin.
Ta raputas naeratades pead. „Lase käia. Joon enne oma tee lõpuni.”
„Olgu siis. Tulen varsti tagasi.”
Lahkusin Naiste toast ega hakanud imeilusast koridorist läbi minemisega kiirustama. Tundus, et ma ei saa kunagi üle sellest, kui suurejooneline siin kõik paistab. Olin vaatamisega nii ametis, et jooksin ümber nurga tulnud valvurile otse sülle.
„Oih!” ütlesin.
„Vabandage mind, preili. Loodetavasti ma ei ehmatanud teid.” Ta hoidis mind küünarnukist ja aitas mul taas kindlalt jalgele saada.
„Ei,” vastasin kihistades. „Kõik on korras. Oleksin pidanud ette vaatama, kuhu kõnnin. Aitäh, et mind kinni püüdsite. Ohvitser…”
„Woodwork,” vastas ta kiiresti kummardades.
„Mina olen America.”
„Ma tean.”
Naeratasin ja pööritasin silmi. Loomulikult ta teadis.
„Noh, loodan, et kui teile järgmine kord otsa jooksen, siis mitte päris nii hoogsalt,” tegin nalja.
Ta muigas. „Nõus. Ilusat päeva, preili.”
„Teile ka.”
Tagasi jõudes rääkisin Marleele piinlikust kohtumisest ohvitser Woodworkiga. Ta naeris mu üle ja vangutas pead.
Veetsime ülejäänud pärastlõuna akende all istudes, päikesepaistet endasse ammutades ning kodust ja teistest tüdrukutest rääkides.
Mul oli kurb sellel hetkel tulevikule mõelda. Kunagi saab Valik läbi ja kuigi ma teadsin, et jääme Marleega ikka lähedasteks, tunneksin puudust võimalusest temaga iga päev rääkida. Oma esimese tõelise sõbrannana soovisin teda kogu aeg enda kõrval hoida.
Sel ajal, kui mina püüdsin hetkes püsida, vaatas Marlee unistades aknast välja. Tahtsin teada, millest ta mõtles, kuid kõik paistis nii rahulik. Ma ei söandanud temalt miskit pärida.
3. PEATÜKK
Minu rõdu laiad uksed olid avatud nagu ka koridori viiv uks. Mu tuba täitis aedadest tulvav soe ja magus õhk. Lootsin, et mahedad tuuleiilid pakuvad natuke lohutust tõsiasjale, et mul on nii palju tööd teha. Selle asemel need hoopis segasid mind ja panid soovima, et istuksin ükskõik kus mujal kui oma laua taga.
Ohkasin ja naaldusin toolile, pea vastu seljatuge. „Anne,” hõikasin.
„Jah, preili?” vastas mu peateenijanna nurgast, kus ta parajasti õmblustööd tegi. Teadsin vaatamatagi, et mu kaks teist teenijannat Mary ja Lucy kikitasid kõrvu ja ootasid, et nemadki midagi mu heaks teha saaksid.
„Nõuan, et mõtleksid välja, mida see raport tähendab,” ütlesin laisalt enda ees lebavale üksikasjalikule militaarstatistikale viidates. See ülesanne anti proovile panemiseks kogu Eliidile, kuid ma ei suutnud sellele keskenduda.
Mu kolm teenijannat naersid. Ilmselt mu soovi naeruväärsuse üle ja selle pärast, et üldse midagi nõudsin. Juhtimisoskus pole just mu tugevaim külg.
„Mul on kahju, armuline preili, kuid arvan, et astuksin sellega oma piiridest üle,” vastas Anne. Kuigi nii mu palve kui ka tema vastus oli nali, kuulsin ta hääles siirast kahetsust, et ta ei saanud mind aidata.
„Olgu peale.” Ägasin ja hiivasin ennast püstiasendisse. „Pean selle siis ise ära tegema. Teist pole mingit kasu. Võtan endale homme uued teenijad. Seekord mõtlen seda tõsiselt.”
Kõik kolm muhelesid jälle ja mina keskendusin taas numbritele. Mul hakkas tekkima tunne, et tegu on halva raportiga, aga ma ei saanud kindel olla. Lugesin pliiatsit närides lõike ja graafikuid aina uuesti läbi, kulm keskendumisest kortsus.
Kuulsin Lucyt vaikselt naermas. Vaatasin üles, et näha, mis talle nii nalja teeb. Ta vaatas ukse poole ja seda tegin minagi. Seal seisis uksepiida vastu nõjatudes Maxon.
„Sa andsid mu välja,” kaebles ta endiselt naeru pugistavale Lucyle.
Lükkasin tooli kiiruga tagasi ja tormasin ta käte vahele. „Sa lugesid mu mõtteid.”
„Lugesin või?”
„Palun ütle, et võime välja minna. Kas või natukeseks.”
Ta naeratas. „Mul on kakskümmend minutit, siis pean tagasi minema.”
Tirisin teda koridori mööda edasi, teenijate elevil lobisemine selja taga hääbumas.
Polnud mingit kahtluski, et aedadest oli saanud meie koht. Tulime siia peaaegu iga kord, kui saime võimaluse kahekesi jääda. See oli nii teravas kontrastis sellega, kuidas ma vanasti Aspeniga aega veetsin. Tagaaias tillukeses puuonnis redutades – ainsas kohas, kus saime turvaliselt aega veeta.
Ühtäkki mõtlesin, kas Aspen viibis ka kusagil läheduses. Ehk vaatab ta parasjagu palee arvukate valvurite seas eristamatuna, kuidas Maxon mul käest kinni hoiab.
„Mis need on?” küsis Maxon kõndides ja üle
