Tema sisemised mõtted tulid ilmsiks hingeõhuga. Naine salvas isegi siis, kui teeskles armastust. Seda naist ei ähvardanud mitte keegi peale tema enda.
Üks poiss tuli minu juurde koos emaga. Poiss oli alles 15-aastane, põdes Hodgkini tõbe ning arstide sõnul oli tal jäänud elada kolm kuud. Poisi ema oli arusaadavalt hüsteeriline ja temaga oli raske suhelda, kuid tema poeg oli terane, mõistlik ja tahtis elada. Ta oli valmis tegema kõike, mida soovitan, sealhulgas muutma mõtlemise ja rääkimise viisi. Lahutatud vanemad tülitsesid alalõpmata ning poisil polnud tegelikult rahulikku kodust elu.
Ta tahtis kangesti näitlejaks saada. Kuulsuse ja õnne tagaajamine oli kaalunud üle poisi võime kogeda rõõmu. Ta arvas, et pälvib tunnustust ja on väärtuslik ainult kuulsana. Mina õpetasin talle, kuidas ennast armastada ja tunnustada ning poiss paranes. Nüüd on ta täiskasvanud ja esineb sageli Broadwayl. Niipea kui ta õppis tundma rõõmu iseendaks olemisest, hakkas ta saama rollipakkumisi.
Ülekaalulisuson veel üks hea näide selle kohta, kuidas raiskame tohutult energiat, et lahendada probleemi, mis pole tegelik probleem. Inimesed kulutavad aastaid võitlusele rasvaga, kuid on jätkuvalt ülekaalulised. Kõigis oma muredes süüdistavad nad liigset kehakaalu. Ülekaalulisus on sisemise põhjuse väline tagajärg. Minu jaoks väljendab ülekaalulisus hirmu, ja turvalisuse vajadust. Kui kardame või tunneme end kaitsetuna ning arvame, et „me pole küllalt head”, siis koguvad paljud meist kaitseks mõne üleliigse kilo.
Kui hurjutame end liigse kehakaalu pärast, tunneme süüd iga väikseimatki palakest suhu pistes ja teeme igast lisandunud grammist suure numbri, siis vaid raiskame aega. Kahekümne aasta pärast oleme ikka samas seisus, sest pole õige probleemini veel jõudnudki. Oleme end veelgi hirmunumaks ja kaitsetumaks muutnud ning vajame enda kaitseks taas mõnd lisakilo.
Niisiis, ma ei ole nõus keskenduma liigsele kehakaalule või dieetidele. Sest dieetidest pole kasu. Ainsana aitab vaimne dieet – loobumine negatiivsetest mõtetest. Ütlen oma klientidele: „Paneme kehakaalu teema praeguseks kõrvale ja töötame kõigepealt millegi muu kallal.”
Kliendid ütlevad tihti, et ei saa end armastada, kuna on nii paksud, või nagu üks tüdruk väljendas: „Igast kandist liiga ümar”. Selgitan neile, et ülekaalulisus tuleb enese mittearmastamisest. Kui hakkame end armastama ja endale meeldima, siis kaovad üleliigsed kilod meie organismist nagu imeväel.
Selgitan, kui lihtne on oma elu muuta, ja mõnikord saavad kliendid seepeale pahaseks. Neil võib tekkida tunne, et ma ei mõista nende muresid. Üks naine ärritus väga ja ütles: „Tulin siia, et saada abi oma väitekirja kirjutamiseks, mitte selleks, et ennast armastama õppida.” Minule aga oli ilmselge, et tema suurimaks probleemiks oli enesevihkamine, mis läbis kõiki tema elu tasandeid, kaasaarvatud väitekirja kirjutamine. Seni, kui ta tundis end väärtusetuna, ei saanud ta edu saavutada mitte ühelgi alal.
Ta ei suutnud mind kuulata ja lahkus nuttes ning tuli aasta pärast samade ja veel lisandunud muredega tagasi. Mõned inimesed ei ole muutuste tegemiseks valmis ja neid ei saa hukka mõista. Me kõik alustame muutusi meile õigel ajal, õiges kohas ja õiges järjekorras. Isegi mina alustasin alles siis, kui olin juba üle neljakümne.
Tegelik probleem
Siin ta nüüd on – ikka veel endast väljas klient, kes on äsja vaadanud väikesesse süütusse peeglisse. Naeratan rõõmsalt ja ütlen: „Hüva, nüüd vaatame otsa tegelikule probleemile; nüüd saame hakata välja selgitama, mis teie tee peal tegelikult seisab.” Räägin veel enda armastamisest; sellest, kuidas enesearmastus algab sellest, et me ei kritiseeri end enam iial mitte millegi pärast.
Küsin inimestelt, kas nad kritiseerivad ennast, ja jälgin nende ilmet. Reaktsioonid on nii kõnekad:
Aga muidugi kritiseerin.
Kogu aeg.
Nüüd juba vähem.
Aga kuidas on võimalik muutuda, kui ennast ei kritiseeri?
Kes seda ei teeks?
Viimasele küsimusele vastan: „Me ei räägi teistest, vaid ainult teist. Miks te end kritiseerite? Mis teil viga on?”
Samal ajal kui kliendid räägivad, teen loetelu. See, mida inimesed ütlevad, langeb sageli kokku nende „ma peaksin” loeteluga. Inimesed on enda arvates liiga pikad, liiga lühikesed, liiga paksud, liiga kõhnad, liiga rumalad, liiga vanad, liiga noored, liiga inetud. (Tavaliselt arvavad seda kõige ilusamad.) Siis on nad veel hilinejad, kärsitud, laisad ja nii edasi. Pange tähele, et peaaegu alati kaasneb sõna „liiga”. Lõpuks jõuame otsustava hetkeni ja kliendid ütlevad: „Ma pole küllalt hea.”
Hurraa, hurraa! Lõpuks oleme jõudnud põhiteemani. Inimesed kritiseerivad end, kuna on omandanud uskumuse, et nad „pole küllalt head”. Minu kliente hämmastab alati, kui kiiresti selle tõdemuseni jõuame. Nüüd pole meil enam vaja end vaevata selliste kõrvalnähtudega nagu terviseprobleemid, halvad suhted, vilets rahaline seis või loominguline mõõn. Võime kogu energia suunata probleemide tegelikule põhjusele – sellele, et ME EI ARMASTA ENNAST!
KOLMAS PEATÜKK
KUST SEE PÄRINEB?
Hüva, oleme päris palju arutlenud ja sõelunud välja selle, mis on meie arvates probleem. Nüüd aga on lagedale tulnud see, mida minu meelest võib pidada tegelikuks probleemiks. Tunneme, et me pole küllalt head ega armasta ennast. Enda elufilosoofiast johtuvalt järeldan, et kui mingi probleem eksisteerib, siis on see tõsi. Heitkem pilk sinna, kust selline uskumus pärineb.
Kuidas sai ühest väikesest beebist – kellele on loomuomane teadmine enda ja elu täiuslikkusest – probleemide küüsis inimene, kes tunneb suuremal või vähemal määral end väärtusetuna ja armastust mitteväärivana? Inimesed, kes juba armastavad end, on võimelised veelgi enam armastama.
Mõtle roosile, mil see on alles pisike õienupp. Alates õidepuhkemisest kuni viimsete kroonlehtede langetamiseni on see roos jätkuvalt ilus, täiuslik ja muutuv. Nii on ka meiega. Oleme alati täiuslikud, ilusad ja muutuvad. Oma arusaamadest, teadlikkusest ja teadmusest lähtuvalt anname endast alati parima. Ja arusaamade, teadlikkuse ning teadmuse täiustudes teeme asju teisiti.
Vaimne suurpuhastus
Nüüd on aeg minevikku veidi lähemalt uurida, heita pilk mõnele meid seni juhtinud uskumusele.
Mõnede inimeste jaoks on see puhastusprotsess väga valus, aga seda tuleb teha. Sellele, mida tahame ära pühkida, tuleb kõigepealt otsa vaadata.
Kui soovid ühe toa põhjalikult ära koristada, siis võtad ükshaaval ette kõik esemed ja uurid neid. Mõnda asja vaatad armastusega, pühid sellelt tolmu või poleerid asjakese kenasti läikima. Mõne asja juures jätad meelde, et see vajab lõpetamist või parandamist. Mõnda asja pole aga enam vaja
