/p>
Isale, kes õpetas mu kõndima
Kui kirjutamine tähendab tööd pea ja südamega, siis aitäh teile, Aaron Phillips, Hannah Bowman ja Mike Braff, kelle tarkus ja nõuanded aitavad mul mõistust teritada.
Aitäh mu vanematele, õele, sõpradele ja Phillipsite klannile, kelle armastus ja lojaalsus kaitsevad mu südant.
Ja Sulle, lugeja, aitäh. Loodan, et need raamatud, kuradiraisk, hakkavad Sulle meeldima.
Ma oleksin elanud rahus. Aga mu vaenlased tõid mulle sõja.
Vaatan nende tuhande kahtsadat tugevaimat poega ja tütart. Kuulamas halastamatut kuldmeest, kes räägib suurte marmorsammaste vahel. Kuulamas metsalist, kes süütas leegi, mis närib mu südant.
„Kõik inimesed ei ole loodud võrdseteks,” kuulutab ta. Pikk võimukas mees kui kotkas. „Nõrgad on teid petnud. Nad ütlevad, et tasased peaksid pärima Maa. Et tugevad peaksid aitama nõrgemaid. See on democraatia üllas vale. Vähkkasvaja, mis on mürgitanud inimsoo.”
Tema silmad puurivad kokku kogunenud õpilasi. „Meie teiega oleme kuldsed. Meiega evolutsioon lõpeb. Meie kõrgume lihaliku inimkuhja kohal, karjatades alamaid värve. Teie olete selle endale pärandiks saanud.” Ta teeb pausi, et uurida kuulajate nägusid. „Aga te ei saa seda niisama.”
„Võim tuleb haarata. Rikkus välja teenida. Valitsus, ülemvõim, impeerium vere hinnaga osta. Te ei vääri midagi, verisulis lapsed. Te ei tea, mis on valu. Te ei tea, mida teie esiisad ohverdasid, et teid sellisesse kõrgusesse tõsta. Varsti aga saate teada. Varsti õpetame teile, miks kuldsed valitsevad inimkonna üle. Ja ma luban teile, et teie seast jäävad ellu vaid need, kes võimu väärivad.”
Aga mina ei ole kuldne. Olen punane.
Ta peab minusuguseid nõrgaks. Ta peab mind rumalaks, väetiks, inimesest kehvemaks. Ma ei kasvanud üles lossis. Ma ei ratsutanud hobusel üle aasa ega söönud koolibrikeelest küpsetatud roogi. Ma sirgusin selle karmi maailma sisemusest. Viha andis mulle kuju. Armastus tegi mu tugevaks.
Ta eksib.
Mitte keegi neist ei jää ellu.
I OSA
ORI
Marsil kasvab üks lill. See on punane ja karmikoeline ja meie mulla jaoks sobiv. Selle nimi on Haemanthus. See tähendab verilille.
1
PÕRGUKAEVUR
Minu kohta võiks esimese asjana teada seda, et olen oma isa poeg. Ja kui nad talle järele tulid, siis tegin nii, nagu ta palus. Ma ei nutnud. Ma ei nutnud, kui Ühiskond tema kinnivõtmist üle kandis. Ma ei nutnud, kui kuldsed tema üle kohut mõistsid. Ma ei nutnud, kui hallid ta üles poosid. Ema lõi mind selle eest. Mu vennalt Kieranilt oodati, et ta oleks rahulik. Tema oli vanem, mina noorem. Minult oodati nuttu. Selle asemel töinas Kieran nagu tüdruk, kui väike Eo pistis isa vasakusse töösaapasse verilille ja jooksis tagasi oma isa kõrvale. Mu õde Leanna itkes tasakesi mu kõrval. Mina lihtsalt vaatasin ja mõtlesin, kui kahju, et isa suri tantsides, aga ilma tantsukingadeta.
Marsil ei ole eriti gravitatsiooni. Nii et kaela murdmiseks tuleb jalgadest tõmmata. Seda lasevad nad lähedastel teha.
Tunnen küpsetuskoti sees iseenda haisu. Nagu nimestki selge, on selles nanoplastist skafandris palav. See isoleerib pealaest jalatallani. Miski ei pääse sisse. Miski ei pääse välja. Eriti mitte palavus. Kõige hullem on, et isegi silmadest ei saa higi ära pühkida. Kuradiraisk kui valus, kui higi voolab läbi peapaela kanna alla loiku. Rääkimata kusehaisust. Ja kusta tuleb ikka. Joogitorust peab palju vett jooma. Vahest saaks ka kateetri panna. Meie pigem haiseme.
Sõites küünisPuuri otsas, kuulen kõrvaklapist, kuidas klanni puurijad keelt peksavad. Olen üksi sügavas tunnelis hiiglasliku metallkäe moodi masina peal, mis järab maa seest tükke välja. Juhin käe kaljut sulatavaid sõrmi puuri otsas, kujuteldava õlaliigese kohal asuvalt polsterdatud istmelt. Seal panen oma käed juhtimiskinnastesse, millega käsitsetakse paljusid kombitsa moodi puure umbes üheksakümmend meetrit mu istmest allpool. Öeldakse, et põrgukaevuri sõrmed peavad välkuma kiiremini kui tulekeeled. Minu omad on veelgi kiiremad.
Kuigi kuulen kõrvus hääli, olen sügavas tunnelis üksi. Kõik, mida tunnen, on vibratsioon, mu hingamise kaja ja nii tihe, tappev kuumus, et näib, nagu oleksin mähitud paksu soojast kusest vaipa.
Uus higioja murrab läbi erepunase higipaela lauba ümber ja valgub silmadesse, põletades nad sama punaseks kui mu roostekarva juuksed. Vanasti sirutasin käe välja, et püüda higi ära pühkida, aga kriipisin vaid ilmaaegu küpsetuskoti näokatet. Tahan seda ikka veel teha. Isegi pärast kolme aastat on higi tilkumine ja kipitus võigas piin.
Tunneliseinad mu istme ümber kümblevad väävelkollase valguse pärjas. Kui vaatan täna kaljust välja lõigatud kitsasse vertikaalsesse tunnelisse, ei paista selle lõpus valgust. Ülevalpool kumab väärtuslik heelium-3 nagu vedel hõbe, aga ma vaatan varjudesse, otsides šahtirästikuid, kes roomavad läbi pimeduse minu puuri soojuse poole. Ja nad närivad end küpsetuskoti sisse, hammustavad selle väliskihi läbi ja püüavad pugeda kõige soojemasse kohta, mida leiavad – tavaliselt kõhtu –, et muneda sinna mune. Mind on ennegi hammustatud. Ikka veel näen unes seda musta paksu väänla moodi õliselt läikivat koletist. Nad võivad kasvada reiejämeduseks ja kolme mehe pikkuseks, aga just pojad on need, keda me kardame. Nood ei tea, kuidas oma mürki doseerida. Kuigi nende esivanemad, nagu minugi omad, on Maalt pärit, on Marss ja sügavad tunnelid neid muutnud.
Sügavates tunnelites on õõvastav. Üksildane. Peale puuri möirgamise kuulen sõprade häält, nad kõik on minust vanemad. Aga ma ei näe neid endast pool kilti kõrgemal pimeduses. Nad puurivad üleval, minu kaevatud tunneli suudme lähedal, laskuvad konksude ja nööridega, et tunneli seinte ääres rippudes väikeste heelium-3 soonte juurde pääseda. Nad kaevavad meetripikkuste puuridega, töötades jääke läbi. Selleks on vaja hullumeelset jala- ja käeosavust, kuid meie rühma tegelik leivateenija olen mina. Mina olen põrgukaevur. Selleks peab olema kindlat tüüpi – ja mina olen noorim, keda selles ametis üldse mäletatakse.
Olen kaevandustes olnud kolm aastat. Alustatakse kolmeteistkümneselt. Kui tahad juba panna, siis tööle pihta anna. Vähemalt nii ütles onu Narol. Kuigi ma abiellusin alles kuus kuud tagasi, nii et ma ei tea, miks ta seda ütles.
Kui vaatan juhtimisekraanile ja sirutan küünisPuuri sõrmed ümber järjekordse soone, tantsib Eo läbi mu mõtete. Eo. Vahel on temast raske teisiti mõtelda kui väiksest Eost, nagu teda lapsena kutsusime.
Väike Eo – imepisike tüdruk, kes oli peidus punase laka all. Punane nagu kalju mu ümber, mitte tõeline punane, vaid roostepunane. Punane nagu meie kodu, nagu Marss. Eo on ka kuusteist. Ja kuigi ta on minu sarnane – pärit punaste maakaevurite klannist, laulu-, tantsu- ja mullaklannist –, võiks ta sama hästi olla tehtud õhust ja taevalaotusest, mis seob tähed üheks. Mitte et ma oleksin kunagi tähti näinud. Ükski kaevanduskolooniate punane ei ole tähti näinud.
Väike Eo. Nad tahtsid teda mehele panna, kui ta sai neljateistkümneseks, nagu tehakse kõigi klannide tüdrukutega. Aga ta leppis vähese toidunormiga ja ootas, kuni sain talle nööri sõrme libistamiseks kuusteist, mis on meeste laulatusVanus. Ta ütles, et teadis juba lapsest saadik, et me abiellume. Mina ei teadnud.
„Seis. Seis. Seis!” kähvab onu Narol kõrvaklapis. „Darrow, poiss, jää seisma!” Mu sõrmed tarduvad paigale. Ta on koos teistega kõrgel minu kohal ja jälgib mu edasiminekut peaekraanilt.
„Mis
