style="font-size:15px;"> Julged pioneerid, pidage alati meeles, et kuulekus on ülim voorus. Eelkõige kuulekus, lugupidamine, ohverdamine, hierarhia…”
Kodus on köök tühi, aga kuulen, et Eo on magamistoas.
„Jää sinna, kus sa oled!” käsutab ta läbi ukse. „Ära mitte mingil juhul siia tuppa vaata.”
„Okei.” Jään seisma.
Ta tuleb ühe minuti pärast välja, kohmetu ja punastav. Tema juukseid katavad tolm ja ämblikuvõrgud. Tõmban kätega läbi selle sasipuntra. Ta tuleb otse võrgukojast, kus kasvatatakse bioSiidi.
„Sa ei käinudki loputuses,” ütlen naeratades.
„Polnud aega. Pidin võrgukojast jooksma üht asja ära tooma.”
„Mis asja?”
Ta naeratab kenasti. „Sa ei abiellunud minuga selle pärast, et ma sulle kõik ära räägin, mäletad. Ja ära mine sinna tuppa.”
Viskun ukse poole. Ta hoiab mind tagasi ja tõmbab mu peapaela silmadele. Tema laup surub mu rinna vastu. Naeran, võtan paela silme eest ära ja haaran tal õlgadest, et teda nii palju tahapoole lükata, et saaksin talle silma vaadata.
„Mis siis saab?” küsin kulmu kergitades.
Ta lihtsalt naeratab mulle ja ajab pea püsti. Lähen metalluksest eemale. Kaevun kuumusest sulavaisse šahtidesse silmagi pilgutamata. Aga on olemas mõned hoiatavad märgid, mida võib eirata, ja mõned, mida ei või.
Ta seisab kikivarvul ja patsutab tunnustavalt mu nina. „Tubli poiss, teadsin, et sind on lihtne välja õpetada,” ütleb ta. Siis läheb ta nina krimpsu, sest ta tunneb põletushaava lõhna. Ta ei hakka mind sussutama, ta ei hakka mind hurjutama, ta isegi ei ütle midagi peale veidi murelike sõnade „Ma armastan sind”.
Ta võtab sõrmenukkidest randmeni ulatuvast haavast välja küpsetuskoti ülessulanud tükid ja tõmbab haavale ümber tiheda võrksideme antibiootikumi ja närvinukleiiniga.
„Kust sa selle said?” küsin ma.
„Kui mina ei loe sulle sõnu peale, siis ei peaks sina ka mulle küsimusi esitama.”
Suudlen teda ninale ja mängin õhukese punutud juukseribaga tema nimetu sõrme ümber. Tema laulatussõrmuseks on minu juuksed, mis on siidiga kokku punutud.
„Mul on sulle täna õhtul üllatus,” ütleb ta mulle.
„Ja mul on sulle ka,” ütlen ma loorberile mõeldes. Panen oma peapaela talle pähe nagu krooni. Ta kirtsutab nina, sest see on niiske.
„Oh, tegelikult on mul sulle kaks üllatust, Darrow. Kahju, et sa sellega ei arvestanud. Oleksid võinud peale esimese kingi tuua mulle veel tüki suhkrut või satiinist voodilina või… äkki isegi kohvi.”
„Kohvi!” Hakkan naerma. „Mis värviga sa arvasid, et abiellud?”
Ta ohkab. „Põrgukaevurist ei ole mingit kasu, mitte mingit. Hull, kangekaelne, järelemõtlematu…”
„Osavate kätega?” küsin ma üleannetult, libistades käe tema seeliku all ülespoole.
„Sellest arvatavasti on natuke kasu.” Ta naeratab ja ajab mu käe minema, nagu oleks see ämblik. „Nüüd pane kindad kätte, kui sa ei taha naiste vada kuulda. Su ema läks juba ees ära.”
3
LOORBER
Kõnnime käsikäes teiste meie kogukonna inimestega läbi tunneliteede ühismaale. Lune muudkui jahvatab HK-s kõrgel-kõrgel meie kohal, nagu kuldkulmud (aureaadid, kui tehniliselt täpne olla) peaksidki olema. Nad näitavad õudseid pilte sellest, kuidas terroristide pomm tapab punaste kaevurite ja oranžide tehnikute rühma. Süüdistatakse Arese poegi. Kummaline Arese glüüf – jõhker kiiver, mille ülaosast purskuvad välja päikesekiired kui ogad – leegitseb kogu ekraanil. Ogadelt tilgub verd. Näidatakse laste moonutatud laipu. Öeldakse, et Arese pojad on hõimlaste tapjad, kaose tekitajad. Nad mõistetakse hukka. Ühiskonna hallid politseinikud ja sõdurid tuhlavad kiviklibus. Näidatakse kahte sõdurit obsidiaanide seast – need on minust peaaegu kaks korda suuremad hiiglaslikud mehed ja naised – koos nõtkete kollaste arstidega mitut plahvatuse ohvrit ära kandmas.
Lykoses ei ole Arese poegi. Nende mõttetu sõda ei puutu meisse. Terroristide kuninga Arese tabamise eest pakutakse taas kord tasu. Oleme seda klippi tuhat korda näinud ja ikka jääb mulje, et see on väljamõeldis. Arese pojad arvavad, et meid koheldakse halvasti, ja selle pärast lasevad nad asju õhku. See on arutu jonn. Nende tehtud kahju pärsib Marsi ettevalmistamist teiste värvide jaoks. See teeb inimkonnale halba.
Poisikesed võistlevad tunneliteel lae puudutamises, kui kogukondade inimesed tulvavad rõõmsalt tunnelit mööda loorberitantsupeole. Laulame kõndides loorberipeo laulu, mille voogav meloodia räägib mehest, kes leidis endale kuldsel väljal pruudi. Kostab naeru, kui noored poisid püüavad joosta tunneli seinu mööda või teha järjest mitu saltot ainult selle tulemusega, et nad kukuvad näoli maha või jäävad mõnele tüdrukule alla.
Pikka koridori valgustavad lakke riputatud tuled. Kaugel ees on purjus onu Narol, juba kolmekümneviieselt vana mees, kes mängib tsitril meie jalge ümber tantsivatele lastele – isegi tema ei suuda lõputult viha pidada. Tema pill ripub õlarihmadel ja toetub puusadele, nii et plastist sõrmlaud ja pingule tõmmatud metallkeeled on suunatud üles lae poole. Parema käe pöial käib kogu aeg üle keelte, välja arvatud siis, kui nimetissõrm liigub allapoole või kui ta tinistab pöidlaga üksikuid keeli, vasak käsi mängib samal ajal pidevalt bassikeeltel saatemeloodiat. Tsitril on hulluksajavalt raske mängida midagi muud kui matusemuusikat. Onu Naroli sõrmed saavad sellega hakkama, aga minu omade alt tuleb ainult traagilisi lugusid.
Ta mängis mulle vanasti, siis kui õpetas mind tantsima neid tantse, mida isa ei jõudnud õpetada. Onu Narol õpetas mulle isegi keelatud tantsu, ainsat tantsu, mille eest nad su ära tapavad. Käisime seda õppimas vanades kaevandustes. Ta lõi mu pahkluude pihta piitsaga, kuni ma metallitükki kui mõõka käes hoides hakkasin tegema imesujuvaid piruette voogava muusika taktis. Ja kui selle selgeks sain, suudles ta mind laubale ja ütles, et olen oma isa poeg. Nendes tundides õppisin, kuidas liikuda, nii et teiste lastega vanades tunnelites kummituskulli mängides tulin ikka ja alati võitjaks.
„Kuldsed tantsivad paarides, obsidiaanid kolmikutes, hallid tosina kaupa,” ütles ta mulle. „Meie tantsime üksi, sest ainult üksi saab põrgukaevur puurida. Ainult üksi saab poisist mees.”
Tunnen puudust tollest ajast, kui olin veel nii noor, et ei mõistnud teda lakke järele haisva hingeõhu pärast hukka. Olin siis üheteistkümnene. Ainult viis aastat tagasi. Aga tundub, nagu vahepeal oleks terve elu mööda läinud.
Lambdad patsutavad mind seljale ning isegi pagar Varlo pöörab oma palge minu poole ja viskab Eole peotäie leiba. Nad on võidust kuulnud, kindel see. Eo peidab leiva kuhugi seelikute vahele ja heidab mulle uudishimuliku pilgu.
„Su nägu on laia naeru täis nagu narril,” ütleb ta mind külje pealt näpistades. „Mis sa tegid?”
Kehitan õlgu ja püüan naeratusest lahti saada. See on võimatu.
„Nii, igal juhul oled sa millegi üle uhke,” ütleb ta kahtlustavalt.
Kierani poeg ja tütar, mu kaksikutest vennalapsed,
