„Tundub, et oled end ära põletanud, mu südameke,” ütleb ta, kui näeb mu kinnastatud käsi. Ta räägib aeglaselt, irooniliselt.
„Üks vastik vill,” ütleb Eo minu eest.
Ema kehitab õlgu. „Tema isa tuli koju veel hullematega.”
Võtan tal õlgade ümbert kinni. Need on kõhnemad kui toona, kui ta õpetas mulle meie rahva laule, nagu kõik naised oma poegadele õpetavad.
„Kas kuulen su hääles kerget muret, ema?” küsin ma.
„Muret? Mina? Rumal laps.” Ema ohkab ja naeratab aegamisi. Suudlen teda põsele.
Kui kohale jõuame, on pooled klannid juba purjus. Lisaks sellele, et oleme tantsurahvas, oleme veel ka purjutav rahvas. Selles asjas jätavad plekkpotid meid rahule. Poo keegi ilma põhjuseta üles ja mõned kogukonnad võivad ehk hakata natuke nurisema. Sunni aga meile peale kainust ja su kuradiraisa hädadel pole enam otsa ega äärt. Eo arvab, et grendel – seen, mida me destilleerimiseks kasutame – ei ole Marsi kohalik liik, vaid et see toodi siia selleks, et meid lakkega orjastada. Ta võtab selle teema üles iga kord, kui ema uue laari valmis saab, ja ema võtab vastuseks tavaliselt lonksu ja ütleb: „Pigem valitsegu mind jook kui inimene. Need ahelad maitsevad magusalt.”
Nad hakkavad veelgi magusamalt maitsema, kui saame loorberikastidest siirupit. Neil on alkoholi maitsestajaid, näiteks marja- ja mingi kaneelimaitseline asi. Ja äkki saan endale isegi uue puidust, mitte metallist tsitri. Nad jagavad neid mõnikord välja. Minu pill on vana ja väeti. Olen sellel liiga kaua mänginud. Aga see oli isa oma.
Meie ees ühismaal kõmiseb muusika, improviseeritud trummide ja ulguvate tsitrite labased viisid. Meiega ühinevad oomegad ja üpsilonid, kes rõõmsalt kõrtside poole tõuklevad. Kõikide kõrtside uksed on laialt lahti, suits ja müra voogab neist ühisplatsile. Platsi servas on lauad ja keskel asuvast võllapuust vasakule on jäetud tühi ala tantsimiseks.
Kõrgematel tasemetel asuvad gammade kodud, seejärel tulevad tarnejaamad, siis järsk sein ja väga kõrgel lae all nanoKlaasist vaateavadega metallist kuppel. Kutsume seda paika potiks. See on kindlus, kus meie valvurid elavad ja magavad. Sellest edasi tuleb planeedi pind, kus ei ole võimalik elada – viljatu tühermaa, mida olen ainult HK-st näinud. Heelium-3, mida me kaevandame, peaks seda muutma.
Loorberipeo tantsijad ja žongleerijad ja lauljad on juba alustanud. Eo näeb Loranit ja Kieranit ja hüüab neid. Nad istuvad Niiske Tilga lähedal pika rahvast täis laua taga. Niiske Tilk on kõrts, kus meie klanni vanim liige, Vana Rappija, on end sisse seadnud, et purjus rahvale lugusid vesta. Täna on ta juba pildituna laua peal pikali. Kahju. Oleksin tahtnud, et ta näeks, kuidas ma meile lõpuks loorberi välja teenisin.
Meie pidudel, kus igaühe lõugade vahele jagub vaevu tükike toitu, on kõige tähtsamad jook ja tants. Loran kallab mulle kruusitäie laket enne, kui jõuan mahagi istuda. Ta püüab alati teisi jooma saada, et neile pärast naeruväärseid lindikesi juustesse panna. Ta teeb Eole ruumi, et see saaks istuda tema naise Dio kõrvale, kes on Eo õde, välimuse järgi kaksik.
Loran tunneb Eo vastu omamoodi armastust, nagu tema vend Liamgi, aga ma tean, et kunagi oli Loran Eost sama sisse võetud kui hiljem Diost. Tegelikult laskus ta mu naise ette põlvele, kui too sai neljateistkümneseks. Aga kui järele mõtelda, siis pooled poisid tegid sedasama. Pole mõtet end piinata. Eo on selgelt ja kindlalt näidanud, keda ta eelistab.
Kierani lapsed ronivad tal otsas. Tema naine suudleb teda huultele, minu oma suudleb teda laubale, sasides tema punaseid juukseid. Arusaamatu, kuidas pärast päev otsa võrgukojas ussämblikelt siidi kogumist suudavad naised nii head välja näha. Mina sündisin kenana, mul on nurgeline ja kõhn nägu, aga kaevandused on mind tasapisi muutnud. Olen pikk, muudkui kasvan. Juuksed on mul ikka veel verekarva, iirised ikka sama roostepunased kui Octavia au Lune’i omad on kuldsed. Mu nahk on pingul ja kahvatu, aga ma olen arme, põletus- ja lõikehaavu täis pikitud. Varsti näen ma välja sama karm kui Dago või sama väsinud kui onu Narol.
Aga naised, nemad ületavad meid, ületavad mind. Kaunid ja elavad, vaatamata võrgukojale, vaatamata sünnitatud lastele. Nad kannavad üle põlve ulatuvaid mitmekihilisi seelikuid ja pooles tosinas punases toonis pluuse. Mitte kunagi mitte midagi muud. Alati punaseid. Nad on klannide süda. Ja kui palju ilusamad nad veel hakkavad välja nägema mähituina loorberikastidest saadavatesse imporditud lehvidesse ja lintidesse ja pitsidesse.
Puudutan luulaadse koega märgistust oma kätel. See on lihtne punane ring, mille ühel poolel on nool ja teisel poolel kriipsud. See tundub õige. Eo oma ei tundu. Tema juuksed ja silmad on küll meie omad, kuid ta võiks olla kuldkulm, keda näidatakse holoKastis. Ta väärib seda. Ja siis ma näen, kuidas ta virutab Loranile kõvasti vastu pead, kui too endale ema tehtud laket kannuga sisse kallab. Kui jumal juhib meie samme, siis juhib ta Eot hästi. Naeratan. Aga kui vaatan tema selja taha, siis mu naeratus kustub. Hüplevate tantsijate kohal, sadade keerlevate seelikute ja tümpsuvate saabaste ja plaksuvate käte seas kõlgub kõrgel kalgil võllapuul üksik luukere. Teised ei pane seda tähele. Mulle on see kui vari, kui meeldetuletus isa saatusest.
Kuigi oleme kaevurid, ei lubata meil oma surnuid matta. See on Ühiskonna järjekordne ettekirjutis. Isa rippus kaks kuud, enne kui nad ta maha võtsid ja tema luud pulbriks jahvatasid. Olin kuuene, aga püüdsin teda esimesel päeval alla tõmmata. Onu astus vahele. Vihkasin teda, sest ta ei lasknud mind isa surnukeha juurde. Hiljem hakkasin teda uuesti vihkama, sest mõistsin, et ta on nõrk – isa suri millegi eest, samal ajal kui onu Narol elas ja jõi ja raiskas oma elu.
„Ta on hull, küll sa näed. Hull ja andekas ja väärikas, Narol on mu vendadest parim,” ütles isa ükskord ammu.
Nüüd on ta lihtsalt viimane.
Ma ei arvanud kunagi, et isa ootab poomine, kuraditants, nagu vanarahvas seda kutsub. Ta oli mees, kes hindas rääkimist ja rahu. Aga tema siht oli vabadus, meie enda seadused. Tema unistused olid tema relvad. Tema pärand on Tantsija ülestõus. See lõppes koos temaga võllapuul. Üheksa meest tantsimas ühel ajal kuraditantsu, vehklemas käte ja jalgadega, kuni ainult tema jäi alles.
See ei olnud suurem asi ülestõus – nad arvasid, et rahumeelse protestiga saab Ühiskonda veenda toidunorme suurendama. Nii nad siis tantsisid lõikustantsu graviTõstukite ees ja võtsid juppe puuride küljest ära, et neid ei saaks kasutada. Gambiit kukkus läbi. Ainult loorberi võit annab toitu juurde.
Kell on 11 peal, kui onu tsitriga maha istub. Ta piidleb mind kuidagi tigedalt, purjus nagu juhmard jõuluajal. Me ei räägi omavahel, kuigi ta ütleb midagi lahket Eole ja Eo temale. Kõik armastavad Eot.
See juhtub siis, kui Eo ema tuleb meie juurde, suudleb mind kuklale ja ütleb väga valjult: „Me kuulsime uudiseid, kuldne poiss. Loorber! Sa oled oma isa poeg.” Siis hakkab mu onu end liigutama.
„Mis viga, onu?” küsin ma. „Kas gaasid?”
Tema ninasõõrmed paisuvad. „Sa väike sitasööja!”
Ta viskub üle laua ja juba olemegi rusikate ja küünarnukkide rüsinal maas. Ta on suur, aga ma surun ta maha ja taon tema nina vigastatud käega, kuni Eo isa ja Kieran mu tema pealt ära kisuvad. Onu Narol sülitab minu suunas. Süljes on rohkem verd ja laket kui midagi muud. Siis joome laua eri otstes edasi. Ema pööritab silmi.
„Ta on lihtsalt kibestunud, et ta loorberi võitmiseks, kuradiraisk, mitte midagi ei teinud. Ainult ilmus kohale,” ütleb Loran oma isa kohta.
„Kuradiraisk, see argpüks ei oskaks loorberit võita isegi siis, kui see talle sülle kukuks,” ütlen tigedalt.
Eo isa patsutab
