seljataskust välja lahtikäiva lõikeTera. See on mu enda jala pikkune jubeda kõvera teraga riist, mis on ette nähtud masinaosade vahele jäänud jäsemete ära lõikamiseks ja kuuma rauaga põletamiseks, just nagu praegu. Kinni jäädes satub enamik mehi paanikasse, mistõttu on see jõhkra poolkuukujulise teraga riist mõeldud just kohmakate käte jaoks. Ma ei muutu kohmakaks isegi siis, kui mind haarab õudus. Kasutan lõikeTera kolm korda, lõigates nanoplasti enda liha asemel. Kolmandal korral kummardun ja tirin jala vabaks. Seda tehes riivan sõrmenukkidega kergelt puuri. Põletav valu sööstab käest läbi. Tunnen kõrbeva liha lõhna, aga juba olen püsti ja saan minema, ronin põrgulikust palavusest kaugemale, ronin tagasi oma istmele puuri otsas ja naeran kogu aeg. Kuigi tahaksin nutta.
Onul oli õigus. Mina eksisin. Aga olgu ma neetud, kui seda talle kunagi ütlema lähen.
„Idioot,” on ta lahkeim märkus.
„Maniakaalne! Kuradiraisk, maniakaalne!” huilgab Loran.
„Gaasi on minimaalselt,” ütlen ma. „Hakkan puurima, onu.”
Kui lõpuvile käib, mõõdavad tagasiVedajad mu mahu ära. Ronin puuri pealt alla, jätan selle öise vahetuse jaoks tunnelisse ja haaran väsinud kätega trossist, mille teised on kilomeetripikkusest šahtist alla lasknud, et mind üles aidata. Vaatamata põletushaavale käeseljal, libistan keha trossi mööda üles, kuni jõuan šahtist välja. Kieran ja Loran kõnnivad mu kõrval lähima graviTõstukini, kus saame teistega kokku. Kollased tuled ripuvad laest alla nagu ämblikud.
Kui jõuame ristkülikukujulise graviTõstuki juurde, on meie klanni ja gamma kolmesaja mehe varbad juba metallreelingu all. Hoian onust eemale – ta vahutab vihast – ja saan oma tembu eest mõnekümnelt mehelt patsutuse seljale. Minusugused noored arvavad, et loorber on meie. Nad teavad, kui palju toorheelium-3 olen sel kuul kaevandanud. Seda on rohkem kui gammal. Vanad junnid lihtsalt porisevad ja ütlevad, et me oleme narrid. Hoian kätt peidus ja panen varbad paika.
Gravitatsioon muutub ja me kihutame üles. Üks kärnane gamma, kelle küünte all on vähem kui nädala jagu roostet, unustab varbad reelingu alla panna. Nii et sel ajal, kui tõstuk kihutab vertikaalis kuus kilomeetrit üles, ripub ta lae all. Kõrvad lähevad lukku.
„Siin on üks hõljuv gamma junn,” naerab Barlow lambdade poole vaadates.
Kuigi see võib tunduda väiklane, on alati meeldiv näha, kui gamma milleski mööda litsub. Tänu loorberile saavad nad meist rohkem toitu, rohkem hõõgujaid, rohkem kõike. Kipume neid selle eest põlgama. Aga äkki seda meilt just oodataksegi? Huvitav, kas nüüd hakkavad nemad meid põlgama.
Aitab küll. Haaran lapsukese roostepunasest küpsetuskotist kinni ja tirin ta alla. Lapsuke. Naeruväärne. Ta on vaevalt kolm aastat minust noorem.
Ta on surmväsinud, aga kui näeb, et mu küpsetuskott on veripunane, siis ta kangestub, väldib mu pilku ja on ainuke, kes näeb mu käehaava. Pilgutan talle silma ja mulle tundub, et ta situb küpsetuskotti. Me kõik teeme seda aeg-ajalt. Mäletan, kui ma esimest korda põrgukaevurit nägin. Arvasin, et ta on jumal.
Nüüd on ta surnud.
Jõuame üles vahejaama, suurde halli betoonist ja metallist koopasse, kus koorime end lahti ja hingame sisse värsket külma õhku, mis on sulatuspuuridega võrreldes pärit otsekui teisest maailmast. Meie ühine higi ja hais muudavad selle koha varsti peldikuks. Eemal vilguvad tuled selleks, et hoiaksime eemale horisondiTrammi magnetrööbastest teispool vahejaama.
Me ei seltsi gammadega, kui meie roostepunaste küpsetuskottide rivi horisondiTrammi poole vaarub. Pooltele selgadele on tumepunasega maalitud lambdade L, pooltele gammade kepid. Kaks erepunast esiKõnet. Kaks veripunast põrgukaevurit.
Kamp plekkpotte jälgib meid, kui kõmbime mööda kulunud betoonpõrandat. Nende hall duroSoomus on lihtsakoeline ja kulunud, sama pulstunud kui nende juuksed. Soomus kaitseks lihtsa tera eest, võib-olla isegi ioontera eest, kuid pulssTera või habemenuga lõikaks sellest läbi nagu võist. Aga neid oleme näinud ainult holoKastist. Hallid ei vaevu isegi oma jõudu näitama. Nende klopperid ripnevad küljel. Nad teavad, et neil ei lähe neid vaja.
Kuulekus on ülim voorus.
Hallide kapten Kole Dan, räpane värdjas, viskab minu suunas kivikese. Kuigi tema nahk on päikese käes tumedaks läinud, on tema juuksed, nagu ka kõik muu, tema värvile kohaselt hallid. Õhukesed salgud langevad silmile, mis on kui kaks tuhas veeretatud jääkuubikut. Tema värvi märgistus – hall keerduv sümbol, mis sarnaneb mitme lisaharuga number neljale – on näha mõlemal käel ja randmel. See on julm ja jõuline nagu hallid ise.
Olen kuulnud, et nad tõid Koleda Dani ära rindelt Euraasiast, kus iganes see asub, pärast seda, kui ta jäi vigaseks ja nad ei tahtnud talle uut kätt osta. Praegu on tal vana asendusmudel. Ta tunneb end sellega ebakindlalt, nii et ma vaatan meelega ta käe poole.
„Nägin, et sul oli täna põnev päev, kallis.” Tema hääl on sama lige ja sumbunud nagu õhk mu küpsetuskotis. „Kas oled nüüd vapper kangelane, Darrow? Olen alati arvanud, et sinust saab vapper kangelane.”
„Hoopis sina oled kangelane,” ütlen ma, osutades peaga tema käele.
„Ja sa arvad, et jagad asja, kas pole?”
„Olen kõigest üks punane.”
Ta pilgutab mulle silma. „Saada oma linnukesele minu poolt tervisi. Ta on täitsa küps mari.” Nilpsab keelega üle hammaste. „Isegi roostenärija kohta.”
„Pole kunagi lindu näinud.” Välja arvatud HK-st.
„Mis sa kostad,” kõkutab ta. „Oota, kuhu sa lähed?” küsib ta, kui ära keeran. „Kummardus endast paremate ees ei teeks kahju, kas pole?” Ta hirnub oma kaaslaste poole. Ma ei hooli pilkest, pööran tagasi ja teen sügava kummarduse. Onu näeb seda ja vaatab vastikust tundes mujale.
Jätame hallid selja taha. Mul ei ole midagi kummardamise vastu, aga kui kunagi saaksin, siis vist lõikaksin Koledal Danil kõri läbi. Kõlab sama hästi kui öelda, et kui mul kunagi selleks tuju tekib, käiksin korraks tuleLaevaga Veenusel ära.
„Hei, Dago. Dago!” hüüab Loran gammade põrgukaevurit. See mees on legendaarne, kõik teised kaevurid on vaid ühepäevaliblikad. Võib-olla olen mina temast parem. „Mis mahu tegite?”
Dago, kelle kulunud nahaga kahvatu näolapp on pilkav, paneb pika hõõguja põlema ja puhub välja suitsupilve.
„Ei tea,” venitab ta sõnu.
„Ütle nüüd!”
„Mul suva. Toorkogusel ei ole mingit vahet, lambda.”
„Kuradiraisk, et ei ole! Kui suur selle nädala maht oli?” hõikab Loran siis, kui trammi koguneme. Kõik panevad hõõguja ette ja asuvad lakke kallale. Aga nad kuulavad pingsalt.
„Üheksa tuhat kaheksasada ja kakskümmend üks kilo,” uhkeldab üks gamma. Selle peale toetun tahapoole ja naeratan. Kuulen, kuidas nooremad lambdad hõiskavad. Vanad tegijad ei reageeri. Mõtlen sellele, mida Eo selle kuu suhkruga peale hakkab. Me ei ole kunagi varem suhkrut välja teeninud, ainult kaardimängus võitnud. Ja puuviljadega. Olen kuulnud, et koos loorberiga saab puuvilja. Eo jagab selle kõik tõenäoliselt näljastele lastele, et Ühiskonnale tõestada, et tal pole nende auhindu vaja. Aga mina? Ma sööksin puuvilja ja tegeleksin siis poliitikaga, kui kõht täis on. Tema see-eest suhtub ideedesse kirglikult, samas kui mina ei suhtu millessegi kirglikult peale tema.
