lootsin. Ta krutib kätega oma seelikuid ja naeratab mulle. Aga tema naeratus on pigem grimassi moodi. Ma ei saa aru, miks ta nii kõhklev on. Teised klannid ei ole seda. Paljud tulevad mind kiitma, seda teevad kõik põrgukaevurid peale Dago. Too istub seltskonnas gammade särava laua ääres – ainsal, kus on rohkem toitu kui laket – ja suitsetab hõõgujat.
„Ei suuda ära oodata, kuni see raisk hakkab tavalist normi sööma,” kõkutab Loran. „Dago ei ole kunagi talutoitu maitsnudki.”
„Aga ikkagi suudab ta kuidagi naistestki kõhnem püsida,” lisab Kieran.
Naeran koos Loraniga ja lükkan kasina leivatüki Eo poole.
„Ära noruta!” ütlen talle. „See öö on pidutsemiseks.”
„Mul pole isu,” vastab ta.
„Isegi siis, kui saaksid kaneeli peale panna?” Varsti saab.
Ta manab ette pooliku naeratuse, nagu ta teaks midagi, mida mina ei tea.
Kell 12 laskub potist trobikond graviSaabastes plekkpotte. Nende soomus on vilets ja määrdunud. Enamik neist on poisikesed või vanad mehed, kes on Maal peetud sõdadest erru läinud. Aga see ei ole sugugi tähtis. Nende klopperid ja kõrvetajad on kinnistes kabuurides. Ma ei ole kunagi näinud, et neid kasutataks. Seda pole vaja. Nende käes on õhk, toit, port. Meil ei ole ühtegi kõrvetajat, millega tulistada. Mitte et Eo ei tahaks ühte endale varastada.
Eo lõualihased tõmblevad, kui ta vaatab graviSaabastes hõljuvaid plekkpotte, kellega nüüd ühineb kaevandusMagistraat Timony cu Podginus, imepisike vasekarva juustega mees pennide seast (vasksete seast, kui tehniliselt täpne olla).
„Tähelepanu, tähelepanu, räpased roostenärijad!” hüüab Kole Dan. Kui nad meie kohal hõljuvad, jäävad pidutsejad vakka. Magistraat Podginuse graviSaapad ei vasta standardile, nii et ta võbeleb õhus nagu vanur. GraviTõstuk toob plekkpotte veel juurde sel ajal, kui Podginus sirutab välja oma väiksed maniküüritud käed.
„Kaaspioneerid, kui meeldiv on näha teid pidutsemas. Pean tunnistama,” itsitab ta, „et mulle meeldib teie õnne maalähedus. Lihtne jook. Lihtne kehakinnitus. Lihtne tants. Oh, milline küll peab olema teie hingesuurus, et saate nõnda meelt lahutada. Tahaksin väga samamoodi meelt lahutada. Aga ma ei tunne enam naudingut isegi planeedivälises roosade bordellis, kui olen söönud head sinki ja ananassitorti! Kui kurvaks see mind teeb! Kuidas küll olete enda loomust hellitanud. Kui vaid saaksin olla teiesugune. Aga mu värv on mu värv ja olen neetud elama tüütut vaskse andmetöötleja, bürokraadi ja administraatori elu.” Ta naksutab keelega ja tema vasekarva lokid hüplevad, kui graviSaapad kõiguvad.
Aga asugem asja juurde: kõik on kvoodid täitnud peale müü ja hii. Seepärast ei saa nad sel kuul veiseliha, piima, maitseaineid, hügieenivahendeid, mugavustarbeid ega hambaravi. Ainult kaera ja põhikaupu. Te saate aru, et Maa orbiidilt saavad laevad tuua kolooniatesse ainult piiratud koguses varusid. Need on väärtuslikud ressursid! Ja me peame andma need neile, kes saavad tulemusi. Võib-olla järgmises kvartalis, müüd ja hiid, looderdate vähem!”
Müüd ja hiid kaotasid tosin meest sellises gaasiplahvatuses, mida onu Narol kartis. Nad ei looderdanud. Nad surid.
Ta vatrab mõnda aega edasi enne põhiasja juurde asumist. Ta võtab loorberi välja ja hoiab seda sõrmede vahele pigistades õhus. Oksake on kuldseks värvitud, kuid särab siiski. Loran togib mind. Onu Narol põrnitseb tigedalt. Toetun tahapoole, olles teadlik teiste pilkudest. Noored peavad mind silmas. Lapsed jumaldavad kõiki põrgukaevureid. Aga ka vanemad vaatavad mind, nagu Eo on alati rääkinud. Olen nende uhkus, nende kuldne poeg. Nüüd nad näevad, kuidas käitub tõeline mees. Ma ei hüppa rõõmust üles-alla, vaid lihtsalt naeratan ja noogutan.
„Ja mul on eriline au anda loorber Marsi arheKuberneri Nero au Augustuse nimel tootlikkuse ja igakuise kvaliteedi ja võiduka sitkuse ning kuulekuse, ohverdamise ja…”
Loorberi saavad gammad.
Ja meie ei saa.
4
KINGITUS
Loorberiga ehitud kastid lastakse alla gammade juurde ja ma mõtlen, kui kavalalt kogu see asi on korraldatud. Nad ei lase meil loorberit võita. Nad ei hooli sellest, et arvud ei klapi. Nad ei hooli sellest, et noored tõstavad protestikisa ja vanad soiuvad ikka samu kulunud tarkuseteri. Nad lihtsalt näitavad kelle käes on võim. See on nende käes. Nemad otsustavad kes on võitja. Loeb sünniõigus. Sedasi kinnistatakse hierarhiat. Sedasi hoitakse meid töötamas, ilma et me neile kunagi kaikaid kodaratesse loobiksime.
Pettumusest hoolimata ei süüdista mingi osa meist Ühiskonda. Süüdistame gammasid, kes kingid endale saavad. Ka inimese vihkamisvõimel on piirid. Ja kui ta näeb oma laste ribisid läbi särgi, samal ajal kui naabrid tuubivad kõhu täis lihahautisest ja suhkurdatud tortidest, siis on raske vihata kedagi teist peale nende. Võiks arvata, et nad jagavad saadut teistega. Aga nad ei tee seda.
Onu kehitab minu suunas õlgu ning teised on näost punased ja vihased. Loran näeb välja, nagu võiks ta plekkpotte või gammasid rünnata. Aga Eo ei lase mul vihast keeda. Ta ei lase mu sõrmenukke valgeks minna, kui ma käsi raevunult rusikasse surun. Ta teab isegi mu emast paremini, kuidas ma võin vihastada, ja ta oskab maru enne paisumist maandada. Ema naeratab õrnalt, kui ta näeb, kuidas Eo mind kättpidi kaasa viib. Kui väga ta mu naist armastab.
„Tantsi minuga,” sosistab Eo. Ta hüüab, et tsitrid hakkaksid mängima ja trummid tümpsuma. Pole kahtlust, et ta sülgab tuld ja tõrva. Ta vihkab Ühiskonda rohkem kui mina. Aga just selle pärast ma armastangi oma naist.
Varsti hakkab kiire tsitrimuusika voogama ja vanad mehed laksatavad kätega vastu lauda. Kihilised seelikud lendlevad. Jalad tammuvad ja sahisevad. Ja ma surun oma naise enda vastu, samal ajal kui klannid täidavad tantsides kogu väljaku, et meiega ühineda. Higistame ja naerame ja püüame unustada viha. Kasvasime koos üles ja nüüd oleme täiskasvanud. Tema silmis näen enda südant. Tema hinguses kuulen enda hinge. Ta on mu maa. Ta on mu sugu. Mu arm.
Ta tirib mu naerdes minema. Loovime läbi rahvahulga, et omaette olla. Aga ta ei jää seisma, kui oleme välja pääsenud. Ta juhib mind metallist jalgteid mööda ja madalate, tumedate lagede alt läbi vanadesse tunnelitesse, võrgukotta, kus naised higi valavad. Praegu ei ole ühtegi vahetust tööl.
„Kuhu me täpselt lähme?” küsin ma.
„Mul on sulle kingid, kui mäletad. Ja kui sa palud vabandust oma kingi ebaõnnestumise pärast, siis virutan sulle vastu lõugu.”
Nähes veripunast verilille sibulat seinast välja piilumas, kaksan selle ära ja annan talle. „Mu kingitus,” ütlen ma. „Mul oli plaan sind üllatada.”
Ta kihistab naerda. „Olgu nii. Seesmine pool on minu oma. Välimine sinu oma. Ei! Ära kisu. Jätan sinu poole endale.” Tunnen verilille lõhna tema käes. Nagu rooste ja ema lahjad hautised.
Võrgukojas on meie ümber pikkade luiste jalgadega musta- ja pruunikarvalised reiepaksused ussämblikud, kes koovad siidi. Nad roomavad mööda talasid, jalad priske kõhuga võrreldes ülemäära kõhnad. Eo viib mu võrgukoja kõige kõrgemale tasandile. Vanad metalltalad on kaetud siidiga. Värisen, kui vaatan enda kohal ja all liikuvaid olendeid. Saan aru šahtirästikutest, aga mitte ussämblikest. Ühiskonna voolijad on nad loonud. Naerdes viib Eo mu seina juurde ja tõmbab eemale paksu võrkkardina, mille tagant tuleb nähtavale roostetanud metallist lõõr.
„Ventilatsioon,” ütleb ta. „Umbes nädal tagasi tuli see seinalt
