et sa armastad mind, sest usud, et ma arvan, et on olemas riski väärivaid asju,” järeldan ma. „Või selle pärast, et olen edasipüüdlik?”
„Sellepärast, et sul on mõistus,” narrib ta mind.
Ta sunnib mind seda üle küsima. „Mida sa tahad, et ma teeksin, Eo?”
„Tegutse. Tahan, et sa kasutaksid sulle antud andeid oma isa unistuse teostamiseks. Sa näed, kuidas inimesed sind vaatavad, järgivad sinu eeskuju. Tahan, et sa arvaksid, et selle maa, meie maa omamine on riskimist väärt.”
„Kui suurt riskimist?”
„Sinu eluga riskimist. Minu eluga riskimist.”
Küsin pilkavalt: „Kas sa tahad nii väga minust lahti saada?”
„Räägi ja nad kuulavad sind,” käib ta peale. „See on nii kuradi lihtne. Kõik igatsevad, et nende kõrvu kostaks hääl, mis juhiks neid läbi pimeduse.”
„Suurepärane, siis puuakse mind koos relvavendadega. Olen oma isa poeg.”
„Sind ei pooda.”
Naeran liiga käredalt. „Oh, kui kindel naine mul on. Mind puuakse üles.”
„Sa ei pea hakkama märtriks.” Pettunult ohates heidab ta uuesti pikali. „Sa ei saa sellest aru.”
„Ah nii? Sellisel juhul, Eo, seleta mulle. Mis on suremise mõte? Olen kõigest ühe märtri poeg. Nii et seleta mulle, mida see märter saavutas, kui jättis mu ilma isata. Seleta mulle, mida head, kuradiraisk, on kogu see kurbus toonud. Seleta mulle, miks see on parem, et onu õpetas mind tantsima, mitte isa.” Räägin edasi. „Kas tema surm tõi rohkem toitu lauale? Kas see muutis meie elu kuidagi paremaks? Eesmärgi nimel suremine on, kuradiraisk, täiesti mõttetu. Selle pärast jäime ilma tema naerust.” Tunnen, kuidas pisarad silmis kipitavad. „Selle pärast polnud meil isa ega abikaasat. Mis siis, et elu pole õiglane? Kui meil on pere, siis ainult see peaks olema tähtis.”
Ta tõmbab keelega üle huulte ja mõtleb vastuse üle järele.
„Surm ei ole mõttetu, nagu sa ütled. Elu ilma vabaduseta on mõttetu, Darrow. Hirmu ahelais, kaotushirmu, surmahirmu ahelais elamine on mõttetu. Kuula, me peame need ahelad purustama. Kui purustame hirmu ahelad, siis purustame ka need ahelad, mis seovad meid kuldsetega, Ühiskonnaga. Kas sa suudad seda ette kujutada? Marss võiks meie oma olla. See võiks kuuluda koloniseerijatele, kes siin orjasid, kes siin surid.” Läbipaistvast katusest paistab öö lõpp, nii et ta nägu on paremini näha. See elab, see ergab. „Kui sa juhiksid teised vabaduseni. Sa võiksid igasuguseid asju teha, Darrow. Sa võiksid igasuguseid asju käima lükata.” Ta peab vahet ja ma näen, et ta silmad läigivad. „Mul tulevad sellest värinad peale. Sulle on antud nii-nii palju, aga su eesmärgid on nii väiksed.”
„Sa kordad muudkui ühtesid ja samu neetud mõtteid,” ütlen kibestunult. „Arvad, et unistuse eest tasub surra. Mina ei arva. Räägid, et parem on surra püsti seistes. Mina arvan, et parem on elada põlvili.”
„Sa isegi ei ela!” nähvab ta. „Me oleme masininimesed, kes elavad masinlikku elu masinlike mõtetega…”
„Ja masinliku südamega?” küsin ma. „Kas ma olen selline?”
„Darrow…”
„Mille jaoks sa elad?” küsin ma korraga. „Kas minu jaoks? Kas pere ja armastuse jaoks? Või mingi unistuse jaoks?”
„See ei ole lihtsalt mingi unistus, Darrow. Mina elan selleks, et mu lapsed sünniksid vabana. Et nad saaksid olla sellised, nagu nad tahavad. Et neile kuuluks maa, mille nende isa on neile andnud.”
„Mina elan sinu jaoks,” ütlen kurvalt.
Eo suudleb mind põsele. „Siis sa pead sihtima kõrgemale.”
Kohutav vaikus meie vahel venib aina pikemaks. Ta ei saa aru, kuidas tema sõnad mu südant muserdavad, kuidas tal on nii lihtne mulle piina valmistada. Sest ta ei armasta mind nii, nagu mina teda armastan. Tema mõtted on liiga kõrgelennulised. Minu omad liiga madalad. Kas talle ei piisa minust?
„Ütlesid, et sul on mulle veel üks kingitus?” küsin ma, teemat vahetades.
Ta raputab pead. „Mõni teine kord. Päike tõuseb. Vaata seda minuga koos vähemalt see ainus kord.”
Lebame vaikides ja vaatame, kuidas valgus libiseb taevasse, nagu sinna kerkiks leegitsev tõusuvesi. See erineb kõigest, mida oleksin osanud ette kujutada. Ma ei suuda silmanurkadesse valguvaid pisaraid tagasi hoida, kui ümbritsev maailm läheb valgeks ja ruumis tuleb nähtavale puude roheline ja pruun ja kollane värv. See on ilu. See on unenägu.
Kui lähme tagasi hallide torude kõledusse, olen ma vait. Mul on ikka pisarad silmis ja kui nähtu suursugusus hakkab hajuma, mõtlen ma sellele, mida Eo minust tahab. Kas ta tahab, et võtaksin lõikeTera ja alustaksin ülestõusu? Ma saaksin surma. Mu pere saaks surma. Eo saaks surma ja minu jaoks ei ole miski väärt temaga riskimist. Ta teab seda.
Kui me võrgukojas torust välja tuleme, püüan ma mõistatada, mis tema teine kink võiks olla. Lähen ees välja ja sirutan talle käe, kui kuulen kellegi häält. See on aktsendiga, lipitsev, Maa pealt pärit.
„Punased meie aias,” undab see. „Vaat kus lugu.”
5
ESIMENE LAUL
Kole Dan seisab koos kolme plekkpotiga. Neil on särisevad klopperid käes. Kaks meest toetuvad võrgukoja talade metallist põikvarbadele. Nende taga mässivad müü ja üpsiloni naised vastsete siidi pikkade hõbedaste teivaste ümber. Nad raputavad minu suunas tungivalt pead, nagu öeldes, et ära ole rumal. Olime keelutsoonis. See tähendab piitsutamist, aga kui ma vastu hakkan, siis surma. Nad tapavad Eo ja nad tapavad minu.
„Darrow…” pomiseb Eo.
Liigun Eo ja plekkpottide vahele, aga ma ei astu neile vastu. Ma ei lase meil surra ainuüksi tähtede vaatamise eest. Sirutan käed välja, et nad saaksid aru, et ma alistun.
„Põrgukaevurid,” hirnub Kole Dan teiste suunas. „Ka kõige karmim sipelgas ei ole midagi enamat kui sipelgas.” Ta virutab mulle klopperiga kõhtu. Tundub, nagu oleks mind ühekorraga rästik hammustanud ja jalahoobiga kostitatud. Kukun õhku ahmides kätega metallvõre vastu. Elekter jookseb soontest läbi. Tunnen sapi maitset kurgus. „Anna üks hoop, põrgukaevur,” peibutab Dan. Ta viskab ühe klopperi minu ette maha. „Palun. Anna üks hoop. Pärast ei juhtu midagi. Lihtsalt väike poistevaheline meelelahutus. Anna üks jõlehoop.”
„Tee seda, Darrow!” karjub Eo.
Ma ei ole rumal. Tõstan käed alistumise märgiks üles ja Dan ohkab pettunult, kui klõpsab magnetkäerauad mu randmete ümber kinni. Mida Eo tahtis, et ma teeksin? Ta neab neid, kui nad suruvad tema käed kokku ja tirivad meid läbi võrgukoja kongidesse. See tähendab piitsutamist. Aga ainult piitsutamist, sest ma ei võtnud klopperit üles, sest ma ei kuulanud Eot.
Potis asuvas kongis läheb mööda kolm päeva enne, kui ma Eot uuesti näen. Bridge, üks vanem, lahkem plekkpott, viib meid koos välja, ta laseb meil kokku puutuda. Ei tea, kas Eo sülitab mu pihta, kas ta neab mind võimetuse pärast. Aga ta ainult haarab kinni mu sõrmist ja paneb oma huuled minu omade vastu.
„Darrow.”
