pole isegi ühtegi sulatuspuuri.”
Lähen tema järel mööda pikka, käänulist ja kitsast tunnelit, kuni jõuame võreni, kust kaudu väljume ebainimlike helidega täidetud maailma. Pimeduses sumiseb. Ta võtab mu käest kinni. See on mulle ainus tuttav asi.
„Mis see on?” küsin sumina kohta.
„Loomad,” ütleb ta ja juhib mu kummalisse öhe. Jalge all on midagi pehmet. Närviliselt lasen tal end edasi tirida. „Rohi. Puud. Darrow, puud. Me oleme metsas.”
Lillede lõhn. Siis tuled pimeduses. Rohelise kõhuga vilkuvad loomad laperdavad läbi pilkasuse. Küütlevate tiibadega suured putukad kerkivad varjudest. Neis tukslevad värvid ja elu. Mul jääb hing kinni ja Eo naerab, kui liblikas lendab nii lähedalt mööda, et saan seda puudutada.
Nad on meie lauludes, kõik need olendid, aga näinud oleme neid ainult HK-s. Nende värvid erinevad kõigest, mida oskaksin ette kujutada. Mu silmad pole näinud muud kui mulda, puuri lõkendust, punaseid ning betooni ja metalli hallust. HK on olnud aken, millest olen värve näinud. Aga see siin on täiesti teistsugune pillerkaar.
Hõljuvate loomade värvid põletavad mu silmi. Värisen ja naeran ja sirutan käe välja ja puudutan enda ees pimeduses hõljuvaid olendeid. Püüan neid oma pihkudesse, otsekui oleksin jälle laps, ja heidan pilgu ruumi läbipaistvasse lakke. See on kirgas mull, mis vaatab taevasse.
Taevas. Kunagi oli see ainult sõna.
Ma ei saa näha vaadet Marsile, aga saan näha vaadet Marsilt. Tähed kumavad õrnalt ja elegantselt süsimustas taevas nagu tuled, mis ripuvad meie kogukonna kohal. Eo näeb välja, nagu ta võiks nendega ühineda. Tema nägu särab mind vaadates, ta naerab, kui laskun põlvili ja hingan sisse rohu lõhna. See on imelik lõhn, magus ja nostalgiline, kuigi mul ei ole mingeid rohuga seotud mälestusi. Sel ajal, kui loomad sumisevad meie lähedal põõsastes, puudes, tõmban Eo pikali, suudlen teda esimest korda lahtiste silmadega. Puud ja nende lehed õõtsuvad kergelt õhu käes, mis tuleb ventilatsiooniavadest. Ja ma joon endasse hääli, lõhnu, vaadet, kui me armatseme rohuvoodil tähekatuse all.
„See on Andromeeda galaktika,” ütleb ta mulle hiljem, kui selili pikutame. Loomad siristavad pimeduses. Taevas pea kohal hirmutab mind. Kui vahin seda liiga pingsalt, siis ununeb gravitatsioon ja tekib tunne, nagu võiksin sinna sisse kukkuda. Selgroogu mööda jookseb värin. Olen harjunud käikude ja tunnelite ja šahtidega. Kaevandus on mu kodu ja osa minust tahab joosta ohutusse kohta, joosta ära sellest võõrast ruumist, kus on elusolendid ja lai avarus.
Eo keerab end, et mind näha, ja tõmbab sõrmega mööda aurust jäänud arme, mis jooksevad mu rinnal kui jõed. Allpool kõhu peal leiaks ta šahtirästikust jäänud armid. „Ema rääkis meile Andromedast lugusid. Ta joonistas tindiga, mille too plekkpott Bridge oli talle andnud. Tead, ta ikka meeldis Bridge’ile.”
Kui me seal koos lebame, tõmbab ta sügavalt hinge ja ma tean, et tal on midagi kavas, et tal on kindel plaan, millest just siin ja praegu rääkida. See koht on mõjuvõimas.
„Sa võitsid loorberi, me kõik teame seda,” ütleb ta mulle.
„Sa ei pea mind sussutama. Ma ei ole enam vihane. See ei ole tähtis,” ütlen ma. „Pärast kõige selle nägemist on see täiesti tähtsusetu.”
„Mida sa räägid?” küsib ta ärritunult. „See on tähtsam kui iial varem. Sa võitsid loorberi, aga nad ei andnud seda sulle.”
„Vahet pole. See koht siin…”
„See koht on olemas, aga nad ei lase meil siia tulla, Darrow. Ilmselt kasutavad hallid seda ise. Nad ei jaga seda meiega.”
„Miks nad peaksidki?” küsin ma, segadusse sattudes.
„Sest meie tegime selle. Sest see on meie oma!”
„Kas tõesti?” See ei tulnud mulle pähe. Kõik, mis mul on, on mu pere ja mina ise. Kõik muu kuulub Ühiskonnale. Meie ei kulutanud raha selleks, et saata siia pioneere. Ilma nendeta oleksime me sureval Maal koos ülejäänud inimkonnaga.
„Darrow! Kas sa oled nii punane, et sa ei saa aru, mida nad on meiega teinud?”
„Vaata ette, mis tooniga sa räägid,” ütlen ma jäigalt.
Tema lõualihased tõmblevad. „Palun vabandust. Lihtsalt et… me oleme ahelais, Darrow. Me ei ole koloniseerijad. Tähendab, oleme küll. Aga õigem oleks meid orjadeks pidada. Me kerjame toitu. Me kerjame loorbereid nagu koerad, kes lunivad laua ääres peremehelt toidujääke.”
„Võib-olla sina oled ori,” kihvatan ma. „Aga mina ei ole. Mina ei kerja. Mina teenin välja. Olen põrgukaevur. Ma olen sündinud end ohvriks tooma selleks, et valmistada Marssi inimeste jaoks ette. Kuulekuses on väärikust…”
Eo tõstab käed püsti. „Sa oled rääkiv marionett, või mis? Paiskad suust välja nende endi ridu, kuradiraisk. Su isa sai asjast aru. Ta ei olnud vahest täiuslik, aga igatahes sai ta asjast aru.” Ta haarab rohutuusti ja kisub selle maa seest välja. See tundub omamoodi pühaduseteotusena.
„Meil on sellele maale õigus, Darrow. Meie higi ja veri on selle pinda kastnud. Aga ikkagi kuulub see kuldsetele, Ühiskonnale. Kui kaua on see kõik nii kestnud? Sada aastat, sada viiskümmend aastat on pioneerid kaevandanud ja surnud? Meie veri ja nende käsud. Valmistame seda maad ette värvidele, kes ei ole meie eest kunagi tilkagi higistanud, kes istuvad kaugel Maal mugavalt oma troonidel, kes pole kunagi Marsil käinudki. Kas selle pärast tasub elada? Ütlen veel kord, su isa sai asjast aru.”
Raputan tema jutu peale pead. „Eo, mu isa suri veel enne kahekümne viie aastaseks saamist just selle pärast, et ta sai asjast aru.”
„Su isa oli nõrk,” pomiseb ta.
„Mida, kuradiraisk, see peaks tähendama?” Veri valgub mulle näkku.
„See tähendab, et ta hoidis end liiga palju tagasi. See tähendab, et tal oli õige unistus, aga ta sai surma, sest ta ei võidelnud selle teostamise eest,” ütleb ta järsult.
„Ta pidi oma peret kaitsma!”
„Ta oli ikkagi sinust nõrgem.”
„Ettevaatust,” sisistan mina.
„Ettevaatust? Kas seda ütleb Darrow, Lykose hull põrgukaevur?” Ta naerab üleolevalt. „Su isa oli sündides ettevaatlik, kuulekas. Aga kas sina olid ka? Ma ei arvanud nii, kui sinuga abiellusin. Teised räägivad, et sa oled nagu masin, sest nad arvavad, et sa ei tunne hirmu. Nad on pimedad. Nad ei näe, kuidas hirm sind seob.”
Äkilises õrnusehoos veab ta sõrmega mööda verilille õie piirjoont mu rangluul. Ta on tujukas olend. Lill on sama värvi kui laulatusvõru tema sõrme ümber.
Keeran end küünarnukile, et saaksin talle otsa vaadata. „Ütle keerutamata. Mida sa tahad?”
„Kas sa tead, miks ma sind armastan, põrgukaevur?” küsib ta.
„Mu huumorimeele pärast.”
Ta naerab lühidalt. „Selle pärast, et sa arvasid, et võid loorberi võita. Kieran rääkis mulle, kuidas sa end täna põletasid.”
Ohkan. „Kits. Muudkui latrab. Mõtlesin, et seda teevad nooremad, mitte vanemad vennad.”
„Kieran
