vaatab Idat, jõuab siis otsusele ja kaob läbi köögi teise tuppa. On kuulda kapiukse avamist ja sulgemist, tooliliigutamist, samme, võtme kriginat lukuaugus, sahtli avamist. Siis ilmub Tiina uksele, sõrmede vahel ümbrik ja foto.
Tiina surub neid vastu rinda ja vaatab Idale otsa.
„Sa ei tohi isale öelda. Emale ka ei tohi. Ega sa ei ütle?”
Tiina näitab väikest pihku surutud võtit.
„Muidu sa ei näe.”
Ida masseerib selga, ohkab.
„Ma ei võta ju mitte midagi ära, ainult vaatan,” ütleb Tiina.
Ida köhatab.
„Olgu see meie saladus.”
Tiina nägu tõmbub naerule. Ta ronib Ida kõrvale voodile ja sirutab pildi oma väikeste käte vahel Ida ette.
„Näed, siin on isa. Teisi ma ei tunne. Eks on ju kaardid? Ja vaata: nuga.”
Ida vaatab fotot tükk aega, pöörab ümber, loeb.
Tiina ajab kaela õieli, vaatab Idale nii kaua otsa, kuni Ida kordab valjusti:
„„Antonilt Peetrile. Meie „Wiljandi kaubandustegelaste klubi”. Sina, Juhan, Karl ja mina. Õigluse tera! Rieti oma käega võetud pilt.” Alla kirjutanud A. Maripuu.”
Mõlemad on vait.
„Mida see tähendab?” küsib Tiina lõpuks.
„Et… Et see on pilt nende klubist. Ja üks meestest on nähtavasti keegi Anton. Ja pildi tegi Riet.”
„Reet?”
„Ehei. Riet. Piltnik Riet. Meie Georgiga käisime ka üks suvi tema juures, toosama suur fotu puhveti peal on tema tehtud.”
„Aga nuga?”
„Õigluse tera. Nuga on õigluse märgiks, ma mõtlen. Ilu pärast. Noal ei ole mänguga midagi asja.”
Tiina mühatab pettunult.
„Ma arvasin, et see on miski noaga mäng.”
Ida raputab pead, ulatab pildi tagasi.
„Imelikke vanu asju hoitakse alles.”
Tiina kougib ümbrikust kokkumurtud ajalehelõiked, tõstab need kahe sõrme vahel üles.
„Need on ka.”
Ida võtab lehelõiked enda kätte, laseb silmadel üle pealkirjade käia, annab Tiinale tagasi.
„Ajalehekuulutused. Mine pane need ilusti tagasi, põletame parem linnasid.”
KILLUD
Postimees, 18. jaanuar 1935
TARTUS PALJASTATI MÄNGUPÕRGU. KUUELIIKMELINE MÄNGUSELTSKOND TABATI „PANGA” WÄLJAPAKKUMISELT. MÄNGITI MÄRGITUD KAARTIDEGA.
Tartus awastati raha peale kaardimängijate jõuk, kes pikema aja kestel oli püüdnud mängusid korraldada ja, märgitud kaartidega mängides, suuremaid summasid wõitnud. Kaardimängijad tabati wõõrastemaja „Oudowa” numbritoast. Kaks asjaosalist on paigutatud wangimajja. Juurdlust jätkatakse.
Päewaleht, 21. jaanuar 1937
Restoran „Pariisis” avastati kaardipõrgu. Neli meest tabati teolt. Laual oli 590 kr. raha. Tartu ärimees kaotas 2000 krooni.
Eile keskpäewal awastas kriminaalpolitsei restoran „Pariisi” kabinetis kaardipõrgu. Parajasti politsei kohalejõudmisel oli käimas „kahekümne-ühe” mäng, millest wõttis osa 4 meest. Raha oli laual 590 kr., mille politsei konfiskeeris.
Nagu selgus, oli kriminaalpolitsei saanud andmeid, et restoran „Pariisis” käib kõwa hasartmäng juba mitmendat päewa. Wiibimata saadeti kohale ametnik, kes mehed tabas otse teolt. Isikute kindlakstegemisel selgus, et mänguseltskonda kuulusid Tartu ärimees R. P., ametnik N. K., üliõpilane Alfons Elland ning tuntud kaardimängija Albert Sibul, kes on pärit Narwast. Juurdlusega tehti kindlaks, et mängu organiseerijaks oli Sibul. Alul olid mehed omawahel pummeldanud, ning siis olid nad asunud „Pariisi” kabinetti. Tartu ärimees oli kolme päewa kestes kaotanud üsna kenakese summa ligi 2000 kr. Kuna tal ei olnud kaasas niipalju puhast raha, siis olid tema mängukaaslased talt üle 1000 kr. wäärtuses wõtnud wastu ka weksleid.
Kas wõitjad ka omawahel mängisid kokku, see pole esialgselt selgunud. Kindel on aga see, et Tartu ärimees, kui kõige jõukam inimene, wõeti ohwriks. Mängiti üsna kõrget mängu. Panused kõikusid 50 ja 100 kr. wahel, kuna pank tõusis 200–300 kroonile. Seepärast saadi ka kätte küllalt suur summa raha, mis osaliselt oli pangas ja osaliselt mängijate ees laual. Kuna hasartmängust arwatawasti oli teadlik ka restoraniomanik ning mängijaid teeninud kelner, siis langewad ka need karistuse alla.
II
SALADUSTE HOIDJA
1952-1958
MASTIRIDA
1952
Kirjutuslaua vasakus pooles on isa sahtlid. Tiina teab, et sahtlitumba võti asub isa riidekapis taskurätivirna all. Sahtlid käivad raskelt, krigisevad avades, eriti alumine, kus asub isa ladu. Seal on mitu pakki sinist märkmepaberit, eri värvi tinti, mõni karp pliiatseid, uus must täitesulepea, tikud, knopkad, suur pakk nööpnõelu, paar ümmargust roheliste kirjadega hambapulbritoosi.
Keskmine sahtel meeldib Tiinale kõige rohkem. Karbitäis fotosid inimestest, keda ta ei tunne või kes on ähmaselt tuttavad näod tema minevikust, neist kordadest, kui nad kõik kolmekesi suviti Karksi kanti isa sugulaste juurde sõitsid. Ümbrikud kirjadega, mida on raske lugeda. Kuivatuspaberiga kirjapress. See üks ümbrik imeliku foto ja ajalehelõigetega. Kaardipakid.
Tiina nuusutab isa kaarte.
Ida ütles, et tema kaardid lõhnavad mälestuste järele. Tiina ei oska öelda, mille järele isa kaardid lõhnavad. Tänu Idale oskab ta nüüd linnade põletamist ja viit lehte ja veel paari lihtsamat mängu, oskab ka pasjanssi laduda, samamoodi pobisedes nagu Ida. Tädi Juuli jälle on rääkinud, et mustlased ennustavad kaartidega tulevikku, needsamad mustlased, kelle pärast ei tohi mitte ühelegi võõrale ust lahti teha, sest nad viivad väikesi lapsi kaasa. Mustlased varastavad lapsi ja teevad neist mustlased, ütleb Juuli.
Isa kaardid ei lõhna mitte kuidagi, aga neis oleks ikkagi nagu mingi nõidus või saladus, millest Tiina tahaks aru saada.
Mis asi on „kuldne”? Mis asi on „kuninglik”? Mis asi on üldse „mastirida”?
Neid sõnu isa ühel ööl pobises. Ja korrutas: „Ma ei saa aru, kuidas. Kuidas. Mul ju oli, kuidas.”
Isa tuli tookord köögipoolsest „mustast uksest”, jõi pangest janusena kopsikutäie vett, kobistas midagi sahvris ja jäi pimedasse istuma. Ema ei ärganud. Tiina kuulatas. Algul ta arvas, et isal on külaline, et nad sosistavad omavahel. Tiina ronis vaikselt voodist välja ja piilus uksepraost. Aga isa oli üksi. Tema selja taga sahvris põles tuli, isa istus laua taga, mantel seljas, mälus midagi ja rääkis iseendaga.
