etendust sa vaatasid, Hedi?” ei jäta Tiina järele.
Hedi kohendab kotisanga ja võtab Tiinal käest kinni.
„Mis sa tühja pärid.”
„Ma tahan teada, muidu ma ei usu.”
Hedi pobiseb midagi omale nina alla ja hakkab edasi minema.
Nad on juba Tähe tänava nurgale jõudnud, kui Hedi hakkab järsku ümisema, algul kobades, siis kindlamalt: „Ta-taa-ta-ta-ta-taa…”
Tiina vaatab talle üllatunult otsa.
„Ma ei teadnud, et sa laulad, Hedi!”
Hedi ümiseb naeratades edasi ja paistab ise ka natuke üllatunud.
Tiina keksib ta kõrval.
Äkitselt jääb Hedi seisma, laseb kandekoti sillutisele ja otsib aiamüürilt tuge.
„Kas juhtus midagi, Hedi?” küsib Tiina. „Kas sul on paha olla? Hedi?”
Hedi paneb käe südamele, triigib palituesist, hingab. Paneb silmad kinni ja seisab päris vaikselt.
„Ei ole midagi, laps,” ütleb ta lõpuks. „Ei ole midagi. Teinekord tulevad vanad asjad meele, löövad hinge kinni. Oh jah. Lähme ära koju.”
SÕDA JA RAHU
1951
Õues sajab ladinal vihma ja on pime. Ema ei ole veel töölt tulnud. Isa tuli täna väga vara. Ta istub kirjutuslaua taga. On istunud seal juba tund aega. Isal on tähtis töö. Paberikorv on peaaegu täis ja mõned käkras lehed on laua all maas.
„No kurat. No on kurat lahti.”
Peeter viskab täitesulepea käest, kägardab lehe kokku ja lennutab paberikorvi. Paneb käed kuklale vaheliti ja oigab.
„Oi kuradi kurat, ma ütlen.”
Ta võtab pakist uue paberossi ja paneb põlema. Tuba on juba enne halli paberossisuitsu täis.
Tiina köhib ja kössitab patjade vahel. Ta mängib tillukeste valgete elevantidega loomaaeda. Ta püüab hästi vagusi olla, sest isa on juba päris kuri. Mitte küll tema peale, aga ikka. Isa paistabki olevat unustanud, et Tiina istub tema selja taga. Isa räägib iseendaga ja ütleb koledaid sõnu.
Tiina tahaks väga teada, mis raamatud need laua peal virnas on, ta tahaks, et isa talle midagi ette loeks, aga ta ei julge küsida.
Peeter haarab virnast raamatu ja hakkab lappama. Ajab näpuga järge, ohkab ja hakkab uuesti otsast peale.
Diivaninurgas on pehme ja turvaline. Tuba on veidi jahe ja hämaras hõõgub reflektor. Kõrval, naabri-Ida toas, ragiseb vaikselt grammofon. Vana Möldri sugulased pole veel puhvetit, grammofoni ja plaadikogu minema tassinud. See juhtub alles mõni aasta hiljem. Küllap Ida istub unistavalt oma sügavas punase plüüskattega tugitoolis, selles ainsas toas, mis talle on jäetud ja mis meenutab rohkem ladu. Või koobast. Jah, Tiinale meenutab see koobast.
Ida pea on väärikalt püsti nagu majaperemehe lesele kohane. Tema ees on eetripudel. Ida tilgutab suhkrulusikale eetrit ja tõstab lusika suu juurde. Ahjukapis kuivavatest juurikatest imbub vaevuaimatavat palderjanilõhna.
Tiina tunneb seda tuba. Ta tohib minna sinna alati, kui Ida kodus on. Varsti saab sellest toast tema teine kodu. Varsti on kõik majanaabrid talle nagu perekond.
Kõigist võimalikest teemadest on laojuhataja Peeter Unger valinud oktoobripühade kõneks kõige kergema ja kõige raskema: „Sõda ja rahu”.
„Kõigi progressiivsete maade töötavad rahvahulgad pooldavad ja armastavad rahu – seda suurt üritust, mille algatajaks on Nõukogude Liit,”kirjutab Peeter, pabeross hammaste vahel. „Meie ei taha enam sõda, meie ei taha enam näha sõjakoledusi… Oijah.”
Peeter kirjutab, pahvib vahepeal suitsu välja ja vaatab midagi raamatust.
„Uhh. Meie, ETKVL-i Tartu Rajoonidevahelise Kaubabaasi lao nr. 1 töötajad, ei la…”
Peeter paneb paberossi tuhatoosi servale, tõstab käed näo juurde ja aevastab. Patjade vahele pugenud Tiina võpatab ning piilub ettevaatlikult tema poole. Isa võtab taskust suure valge taskuräti, voldib lahti ja nuuskab häälekalt.
„Oh, jumal, jumal,” kostab taskuräti tagant summutatult.
Tiinal on isast kahju. Ta tahaks aidata, isa kuidagi lohutada, teda naerma ajada, ja ometi on ta diivaninurgas vait kui sukk, sest see meeldib isale kõige rohkem. Mõnikord hellusehetkel on Peeter tema pead silitanud ja ohanud: „Küll sina oled üks tark laps! Sa oled nii vaikne! Nii vaikne, jah.”
Peeter köhatab, otsib toolil paremat asendit ja jätkab oma piinarikast ettevõtmist.
„…ei lase ennast eksitada sõjaõhutajate poolt levitatud kuulujuttudest, vaid töötame alati eesmärgiga säilitada rahu, mis on meile kõikidele kallis.”
Äkki lükkab ta tooli lauast eemale ja kõnnib otsustavalt Ida tuppa viiva ukse juurde, mille ette on riputatud villane vaip. Ta koputab kolm korda vastu piita.
„Kui saaks natuke rahu,” ütleb ta rohkem endale. „Natuke rahu, Idakene!”
Muusika mängib edasi.
„Natuke rahu…” pomiseb Peeter.
Ta istub laua taha ja masseerib tükk aega suletud silmi.
„Me kõik mäletame veel aastaid, kui kestis sõda, ja vahetult sõjajärgset aega, kui kaubanduses oli tõsiselt raske…”
Peeter kirjutab ja peatub siis üle lugema.
„Jajah, väga hea. … Nüüd aga, mõned aastad kestnud rahuajaga, kus tööstused on taastatud ja tootmine on viidud rahuajale omasele tasemele, võime uhkusega ütelda, et tööstuskaupade kvaliteet on tunduvalt paranenud ning ka kaupade sortiment ja rohkus on iga aastaga suurenenud.”
Peeter tõmbab märkmelehe lähemale ja hakkab maha kirjutama.
„Nõndaks. …Kui vaatame 1. lao plaanilisi näitajaid, siis need on käinud pidevat tõusuteed. Võtame näiteks: 1946./1947. a. käibeplaani täitmine 1. lao osas oli 2,5–3 miljonit rubla kvartalis; 1950. a. 7–8 miljonit rubla kvartalis; kuid 1951. aastal on käibeplaani täitmine olnud 1. lao osas 16 miljonit rubla kvartalis (siin me näeme aasta-aastalt pidevat tõusu)… Selline edu meie kooperatiivkaubanduses tuleneb esiteks sellest, et meil on olnud võimalik töötada rahuaja töötingimustes.”
Peeter mõtleb natuke, muheleb ja kirjutab hoogsalt edasi. Tema näol peegeldub rahulolu.
„…Viiendaks, mida ei saa jätta märkimata, on lao plaani edukaks täitmiseks ja ületamiseks suuresti kaasa aidanud ladudevahelised sotsialistlikud võistlused, mille peaeesmärk on olnud rahu säilitamine.”
Ta mõtleb veel hetke ja kohendab sulepead, justkui lõpuspurdiks hoogu võttes.
„Meie,
