Rein ja Rein. Ükskord ma ütlesin: mis siis, kui on Reet? ja sa pidid mulle peaaegu kallale tulema.”
„Ole nüüd!”
„Tõsijutt.”
„Nüüd igatahes tähistame. Võta oma kaltsud ära ja lähme.”
PEETER JA PAUL
1946
Peeter Unger ja Paul Hunt kohtusid esimest korda 1939. aastal, kui Peeter oli äsja määratud Tartusse kaubalao juhatajaks ja Paul oli tulnud Tallinnast ära Tartusse, et panna püsti oma väike kullassepaäri. Pealinnas Roman Tavasti juures oli tal olnud kindel ja rahulik amet, aga nagu laevakaptenist isa oli ennustanud, ei jagunud tal võõraste käskude täitmiseks kuulekust. Kuid Paul ei jõudnudki oma töökoda teoks teha, kui algas sõda. Tagantjärele mõeldes ei olnudki see nii halb. Romaniga juhtunule mõtlemine võttis ta alati seest võbisema: kui lähedalt sama saatus temast mööda läks! Nüüd töötas ta ikkagi peaaegu üksinda väikeses keldritöökojas, kus ta kunagi alustas, ja nendes oludes poleks võinud paremini minnagi.
Ka Peetriga viis teda kokku just kuld. Peeter tuli töökotta, kus Paul suvel ajutise tööotsa oli saanud, vaatama kihlasõrmust – toda esimest, Luulele, kes oli nüüd läinud. Ega ta kohe ostnud ega tellinud, aga nad hakkasid rääkima, algul ettevaatlikult ilmast ja kullaproovidest, ja jutt veeres ladusalt, nagu oleks nende kohtumine olnud kuskil juba ammu ette kirjutatud.
„Ma ei ole teid nagu varem juhtunud nägema. Olete ammu siin?” küsis Peeter.
„Las ma mõtlen. Varsti saab kaks kuud.”
„Siis ei ole teil vist kuigi palju tuttavaid jõudnud tekkida.”
„Ega ole jah.”
„Ega te juhtumisi kaarte mängi? Ma kutsuksin teid ühte lõbusasse seltskonda.”
Paul vaatas talle umbusklikult otsa.
„Mis lahti?” küsis Peeter. „Kui see kutse teid solvab, siis…”
„Ei, ei. Mul on hea meel, väga hea meel.”
„Siis on hästi,” ütles Peeter ja ulatas Paulile käe.
„Paul, eks ole?”
„Jah.”
„Mina olen Peeter.”
„Hea meel tutvuda.”
Peeter oli naeratades ukse poole astunud ja nii see algas.
Mõnes inimeses lihtsalt tunned ära parema enda. Teistsuguse enda, kui elu oleks läinud teisiti, kui kaardid oleksid sattunud teised. Peeter tuli alt, tema isa oli lihtne kirikuteener ja kellamees. Paul tuli ülevalt, temastki oleks pidanud saama kapten nagu isast ja vanemast vennast ja kõigist nende valendava rannaküla noortest meestest. Aga tema kippus linna, laevakellad ja merekool teda ei kutsunud.
Kokku said Peeter ja Paul keskel.
Seal keskel oli Tartu ja kolm olulist paika: seesama restoran Vallikraavi tänavas, kus nad praegugi istuvad, üks väike korter limonaadivabriku lähedal, kus nende seltskond oli kaks ja pool aastat tihedalt koos käinud, kuni ajad muutusid ja inimesed vahetusid ja miski ei olnud enam õige ega endine, ja tähetorn, mille juures Toomel nad vaikival kokkuleppel kord aastas, külmas ja lumises veebruaris kokku saavad, ilma kaartide ja kaaslasteta.
JUHUS
1946
Peeter lösutab restorani toolil ja keerutab sõrmede vahel pitsi. Ta ei läinud Paulist lahkudes otse koju, nagu oli sõbrale lubanud. Paul käis peale, et saadab vastse papa koju, aga Peeter naeris ta välja.
„Mis siin on: ühe korra õkva, Vallikraavi pidi üles, teise korra õkva ja – õkva, ega sa mu kannupoiss ole.”
Pudel Peetri ees on pooltühi, pilk eksleb hämaras ruumis häguselt ringi. Taga nurgas istub laudkond mehi, ajavad vaikselt juttu. Ühes väikeses lauas on blond naine, peaaegu puutumata likööripits ees. Leti taga nühib baarimees klaase läikima ja piilub vahepeal läbi ülestõstetud klaasi Peetrit. Aeg-ajalt tõstab naine pilgu ja vaatab leti poole. Baarimees kergitab kulmu ja vaatab kella. Noogutab vaevumärgatavalt.
Peeter kallab uue pitsitäie ja viskab selle ühe korraga kõrist alla.
Naine tõuseb. Väikeste sammudega kõnnib ta Peetri laua juurde, jääb mehe ette seisma. Peeter ei liiguta. Naine vahetab raskuse ühelt jalalt teisele.
Peetri pilk libiseb naisest üle, ta ei ütle ikka midagi. Ta võtab pudeli, kallab uue pitsitäie.
Pudel veel käes, ütleb ta naisele otsa vaatamata:
„Tooge oma klaas.”
Naine vaatab tühja baarileti poole. Baarimees seisab eemal laudkonna juures, mehed suitsetavad, jälgivad toimuvat nagu muuseas.
Naine kõnnib kontsadel vaarudes tagasi oma laua juurde, toob klaasi.
Peeter ajab ennast kõigepealt toolil sirgu, siis lauale toetudes püsti ja tõmbab laia žestiga laua alt tooli.
„Palun lahkesti istet võtta, madam,” ütleb ta pehmel keelel.
Naine istubki, Peeter tõmbab käega läbi juuste, potsatab uuesti toolile, võtab naise pitsi ja kallab selle pilgeni täis.
„Kuhi peale ja põhjani!”
Peeter tõstab oma pitsi, ootab, kuni naine ettevaatlikult enda oma kergitab, ütleb siis: „Kõks, mu lill!” ja joob põhjani.
Naine tõstab pitsi huultele ja paneb uuesti lauale.
Üks suitsetavatest meestest on äkki lauast püsti tõusnud ja lähemale astunud.
„Unger? Ungeri Peeter?” küsib ta. „Sina oled või? Rikkaks saad, mees, ma ei tundnud kohe ära!”
Mees tuleb veel lähemale ja laksab Peetrile semulikult õlale.
„Kurat! Näed siis!”
„Vaata-vaata,” vastab Peeter ja vaatab tervitajat udusel pilgul. „Või Karla ise.”
„Mina-mina.”
Karl viipab ülejäänud meesteseltskonnale.
„Mehed, see on Ungeri Peeter, täitsa meie poiss!” Siis vaatab ta naisele ülevalt alla otsa ja ütleb: „Mine sa jahi mujal, Annuška.”
Baarimees tuleb naise juurde, sosistab talle midagi, libistab rahatähe talle taskusse ja saadab ukseni.
Ta keerab ukse Annuška selja taga lukku, kustutab tuled ja tõmbab eesriide ette. Aknaluukide vahelt langeb põrandale kaks kitsast triipu.
„Kakskümmend üks, Peeter. Hüppad peale?” küsib Karl.
Peeter tõuseb. Ta astub kummastki valgustriibust pika sammuga üle, justkui näeks maas sügavat lõhet.
KASUKAS
1948
See
