noogutab ja istub lõpuks autosse. Peeter lükkab ukse kinni, istub rooli taha ja rapsib õlgadelt piisku. Pintsak sai märjaks. Aga olgu. See on hoolega valitud riie, ei kortsu, kuivab ruttu. Ta hõõrub käed kuivaks.
„Kuhu siis?” küsib ta, kui auto uuesti sõitma hakkab.
Tüdruk ei vasta.
„Kuhu ma teid viin? Kas juhtus midagi?”
Tüdruk istub, pamp vastu rindu surutud, ja vaatab ainiti teele.
„Imelikud riided teil.”
Ei midagi.
„Oleks nagu pulmakleit.”
„Ta läks sõtta,” pahvatab tüdruk korraga.
„Kes läks?
„Valdek.”
Valdek. Selge pilt.
„Ja kes on Valdek?” küsib Peeter kannatlikult.
„Valdek.” Tüdruk on korraks vait ja siis voolab temast ühe hingetõmbega välja terve jutustus. „Meil pidi täna laulatus olema, ainult meie kahekesi, salaja, kuigi ma juba olen tema naine, me registreerisime eelmine nädal, aga mina nii tahtsin laulatust ja lõpuks ta oli nõus: ainult meie kaks, kuskil pisikeses kabelis, maal, ta ei tahtnud, et seltsimehed sellest teada saavad, see poleks sobinud, aga ta ei jõudnud mind ära oodata, ta nii väga tahtis, aga ei jõudnud, ta pidi minema, nad kõik läksid, tema ja seltsimehed, vabatahtlikult. Ta jättis mulle kabeli juurde selle.”
Tüdruk harutab loori lahti. Selle seest ilmub välja must kaustik.
Peeter vaatab kella.
„Kuhu ma teid viin?” küsib ta.
„Tema luuletused. Tema enda kirjutatud luuletused.”
„Kuhu teil on vaja minna?”
„Ma ei tea,” vastab tüdruk.
Peeter tunneb, et hakkab kannatust kaotama.
„Kuhu te kõndisite, kui ma teid peale võtsin?”
„Kuhu see tee viib?”
Püha müristus, mõtleb Peeter, näitsik on ikka tõesti omadega segi.
„See tee? Viljandisse ikka.”
„Siis Viljandisse,” poetab tüdruk.
Peeter ohkab. Nad sõidavad.
Korraga vajutab ta pidurit ja jätab auto seisma.
„Kuulge, neiu. Sinna on veel tükk maad. Te olete läbimärg. Võtke kleit ära.”
Tüdruk vaatab talle hirmunult otsa. Peeter sirutab käe tagaistmele ja võtab tolmumantli.
„Võtke märg kleit ära ja pange see selga. Ma ei vaata,” ütleb ta ja ulatab mantli tüdrukule. Tüdruk võtab mantli vastu, piilub Peetri poole ja hakkab kõheldes kleiti lahti nööpima. Peeter vaatab aknal jooksvaid veeniresid ja tüdruku peegeldust klaasil. Ta otsib põuest peopesasuuruse plasku ja võtab sellest tubli lonksu.
Kui tüdruk valmis saab, ulatab Peeter pead pööramata plasku tüdruku poole.
„Uhhh!” hüüatab tüdruk, kui on lonksu võtnud, ja hakkab läkastama.
„Pole midagi. Viin ürtide peal. Väga kasulik,” naeratab Peeter.
„Uhh.”
„Kui kõrvetus mööda läheb, hakkab soe.”
Ülejäänud tee sõidavad nad vaikides ja mõne aja pärast peab Peeter auto kinni Vabaduse platsil. Vihm on vähemaks jäänud.
„Ma jätaks teid siia, kui sobib.”
„Jajah, muidugi. Ainult et ma ei tea, kuidas nüüd sellega saab…” Tüdruk silub närviliselt mantlit.
„Las ta olla,” vastab Peeter.
„Ei, ei, see on nii kallis asi… Ma võtaksin teie aadressi, saadaksin tagasi või…”
„No olgu, olgu.” Peeter otsib taskust sulepea, kuid ei leia midagi, millele kirjutada. Tüdruk ulatab talle oma peopesa.
„Kirjutage siia.”
„Nalja teete?”
„Kirjutage, kirjutage.”
Ja Peeter kirjutabki.
„Ja mis teie nimi oli?” küsib ta.
„Liisi…”
„Egas’ midagi, Liisi.”
„Jah. Suur tänu teile.”
„Pole, mille eest. Kas selle jätate mulle pandiks?”
Peeter näitab Liisile kleiti, mille tüdruk on sõidu ajal hoolikalt kokku lapanud. Liisi ilme on kohkunud.
Imelik tüdruk, kardab kõike, mõtleb Peeter.
„Ma ainult naljatasin. Võtke aga kaasa.”
Liisi võtab kleidi, lükkab autoukse kinni ja hakkab üle pangahoone esise platsi minema. Viivu silmitseb Peeter eemalduvat tüdrukut peeglist.
Või Valdek läks sõtta, mõtleb ta. Aga kas ta kaitseb sellega oma Liisit?
Peeter vaatab vabadussõja mälestussamba rususid platsi servas. Nädal on möödas, midagi pole ära koristatud. Ainult kujude tükid olla vallikraavi loobitud. Milleks sellised sõjad?
Ta raputab mõtted eemale ja hakkab sõitma. Kauba tänavat mööda otse, siis keerab Lossi tänavale ja peatub kahekordse puumaja ees.
Peeter laseb signaali ja peaaegu kohe astub eesuksest välja sire tumedapäine naine, istub Peetri kõrvale autosse.
„Iste on kuidagi märg,” ütleb Luule ja suudleb Peetrit põsele.
„Vihma sadas ju,” vastab Peeter.
„Mis see on?” küsib naine ning korjab põrandalt üles musta kaustiku.
„Valdek Karm. Luuletused,” loeb Luule. „Kes see Valdek Karm on? Mõni su sõber?”
Peeter raputab pead.
„Üks poiss maalt,” vastab ta.
Luule laseb kaustikulehtedel oma hoolitsetud sõrmede alt läbi sahiseda, peatub siin-seal ja loeb.
„Oi.”
„Mis?”
„Ma ei teagi.” Luule loeb sosinal, nõksutab peaga rütmi. „Riimid on päris head, aga see, millest ta kirjutab… Ohvrid, surm, must mullapind, leekides maa, leekides süda… Sünged luuletused, nagu ettekuulutus. Karm poiss see Karm.”
Peeter
