Liisi püüab pead tõsta, ent laseb sel uuesti padjale langeda.
Ükskõik.
„Uinu vaikselt, mu lind, ma valvan ju sind…”
Miks sa kunagi varem mulle niimoodi ei laulnud? Olid alati nii karm. Mina ei olnud ju süüdi, et ma sulle sündides haiget tegin. Mina ei olnud ju süüdi, et Kaarel suri ja mina jäin ellu. Või olin?
Nüüd sa siis laulad.
Kostabukse avamine ja sulgemine, sammud, mis peatuvad.
Laula veel, ema. Täida see tühjus. Kus sa oled?
„Mis lahti?” kuuleb Liisi kedagi küsivat ja avab pikkamisi silmad. Läheb tükk aega, enne kui ta aru saab, kes on see tumeda palituga mees, kes ta voodi ees seisab, karakullmüts käes. Vastu valgust, mis tundub nii ere, nii ere, et lõikab silmadesse.
„Palun vabandust, seltsimees Unger,” lausub Liisi nagu unes. Hääl kõlab võõralt, on sügav ja kähe, tuleks nagu kraasimata villa seest.
„Sind ei olnud tööl, ma tulin vaatama, kas midagi on juhtunud.”
„Ma tundsin ennast natuke… halvasti. Kohe panen riidesse ja tulen.”
Ent ta ei liiguta.
Kohe tõmban lihased pingule, kohe hakkan tõusma, kohe…
Liisi võtab kogu jõu kokku ja ajab end istukile. Silmade ees hakkavad tantsima helendavad põiekesed.
Need meenutavad lõhestatud vasika ihust välja voolanud sisikonda, ükskord ammu, kodus, sara all, kui isa ja suured õed Liina ja Mann olid uksele seestpoolt riivi ette lükanud; sinna ei tohtinud minna, mitte sinna lähedalegi, aga mina läksin ikka. Läksin nimme sellepärast, et keelati, kuna lapse silmad ei tohtinud näha, mis seal sünnib. Olin ma laps? Nüüd äkki tuli mind kaitsta?
Läksin, keelatud vili on nii magus. Üks kiire ja puhas pussitõmme, helendavad soolikad, uskumatu värvide mäng: erepunane, violett, hõbe… Õde kükitamas kausi juures, üks käsi suurt puukulpi liigutamas, teine heitmas midagi valget, silmapesukausitäis paksu mustavat sousti – kas ema üldse teab, mida need kaks seal teevad, nende Maalikesega?
Peeter kummardub voodi kohale, vaatab talle otsa.
„Sa oled ju puhta haige.”
„Ei, ei, kohe läheb üle.”
Liisi küünitab voodi jalutsist palitut võtma.
„Mul on nii piinlik, nii piinlik, et ma teid alt vedasin. Ma ei ole kunagi varem niiviisi töölt ära jäänud. Enam seda ei juhtu, palun uskuge mind.”
Liisi hakkab palitut selga pusima.
„Saapad veel ainult ja siis võime minna.” Ta püüab püsti tõusta, aga lööb vankuma, peab voodi raudsest peatsist tuge otsima.
MESI
1945
„Sa oled haige. Sa ei saa kuskile tulla.” Peeter ütleb seda väga selgelt ja rahulikult, nagu veenaks last. Ta võtab Liisil ettevaatlikult õlgadest. Liisi laseb peatsist lahti. Metalli jahedus on levinud kätesse, käed on jätnud oma kuumuse metalli. Peeter sunnib teda uuesti voodile istuma.
„Heida pikali. Palun.”
„Ei, ma ei saa, ei,” pomiseb Liisi ja teeb jõuetu liigutuse, nagu tahaks uuesti tõusta. Aga ta ei jaksa.
„Sul on palavik.”
„Kohe läheb üle.”
„Ma ei luba sul tööle tulla.”
Hetke vaatab Liisi palavikust läikivate silmadega Peetrile otsa, siis korraga on need vett täis, ta langeb Peetri jalgade ette põlvili.
„Palun, ma palun, seltsimees Unger, ärge laske mind töölt lahti, mul ei ole kuskile minna!”
Kohe ajab ta ennast uuesti püsti ja hakkab palitut nööpima.
„Nii, olengi valmis. Saame minna. Ma teen kõik järele, ma luban. Jään õhtul kauemaks…”
„Tasa, tasa nüüd.” Peeter võtab Liisil ettevaatlikult mütsi peast. „Mitte kellelgi ei ole mõtteski sind selle tühja asja pärast töölt ära ajada. Sa pead voodisse minema ja ennast tohterdama.”
„Ma olengi juba terve.”
„Ja homme ära ka veel tule, mitte mingil juhul.”
„Ma ei saa nii!” raputab Liisi loiult pead.
„Saad küll. Las ma kannan selle asja eest ise hoolt. Elli ju nii hoiab sind, ta ei annaks mulle elu seeski andeks, kui ma su haigena tööle lubaksin. Ta vaatab sinu asjad ka üle ja kõik saab korda.”
„Ei…”
„Jah. Ja nüüd voodisse teki alla. Rutusti!”
Liisi vaatab kartlikult Peetri poole ja heidab pikali.
Peeter tõmbab Liisile teki peale ja istub voodi äärele, sest ühtki tooli ta toas ei silma. Liisi tunneb mehe raskust oma voodil, see liigutab temas midagi, mille ta arvas surnud olevat. Liisi keerab pilgu kõrvale.
„Sa pead enda eest paremini hoolitsema. Kui sul midagi vaja on, sa võid mulle rääkida. Liisi.”
Peeter võtab Liisil lõuast ja pöörab tüdruku õhetava näo enda poole. Liisi vaatab Peetrile silma. Hetkeks riivavad Peetri sõrmed Liisi huuli, siis tõmbab ta käe tagasi ja küsib:
„Kas sa nii õhukese mantliga käidki ringi? Ja nende saabastega?”
Liisi ei vasta.
„Kas käid?”
„Miks te minuga nii kuri olete?” sosistab Liisi.
„Ma ei ole kuri. Mul on lihtsalt valus vaadata, kuidas sa ennast üldse ei hoia. Väljas on miinus kümme, see ei ole suvepalitu ilm. Ei ole ju?”
„J-jah, seltsimees Unger.”
„Pole ime, et sa ennast ära külmetasid. Ja ütle Peeter. Teeme nii, eks?”
„Jah, seltsimees Peeter.”
„Ilma seltsimeheta Peeter.”
Liisi naeratab. Tema mõlemas põses on lohk.
„Vähemalt ei ole sa nii haige, et ei saaks naeratada,” ütleb Peeter vaikselt. „Mulle meeldivad need su…” Peeter näitab enda peal, „…lohud.”
Liisi naeratus kaob.
„Sa pead soojemalt riidesse panema,” jätkab Peeter. „Kindlasti sul on midagi paksemat.”
Liisi ei vasta.
„Nüüd katsu igal juhul magada. Ja joo sooja teed meega. Ma tulen toon sulle.”
„Aitäh, sel…”
