kehitab õlgu. Luule sirutab käe ja silitab mehe kätt roolil.
LADU NR. 1
1945
Laojuhataja Peeter istub kabinetis ja vaatab vaheaknast oma kuningriiki. Tartumaa Tarbijate Kooperatiiv, tööstuskaupade ladu number 1. Ta mäletab selgelt, kuidas siin enne sõda oli. Kõigepealt kangarullid, siis kastid nõudega, paberisse pakitud potid ja pannid, tagapool jalgrattad ja kõige viimaks mootorrattad. Ja enne seda oli Viljandi laos samamoodi, seest on kõik laod ühesugused. Olid siis ja on nüüd. Läheb aega, kuni need riiulid jälle sama täis saavad. Peeter ohkab. Ta näeb, kuidas Elli tuleb läbi lao, ja kohe tema järel uus tüdruk.
Tüdruk võiks vabalt olla Elli tütar, mõtleb Peeter. Kahju, et Ellil pole meest ega lapsi. Ta oleks kindlasti hea ema. Varsti on juba liiga hilja, ta on peaaegu sama vana kui mina. Ehk siis järelikult võiks see tüdruk olla sama hästi minu laps. See on küll imelik mõte.
Veel imelikum on see, et korraks tundub tüdruk Peetrile kuidagi tuttav. Keda ta küll meenutab?
Elli koputab ja teeb ukse lahti, et tüdruk sisse lasta.
„Minge, minge, ärge kartke,” ütleb Elli tüdrukule ja naeratab julgustavalt. „See uus tüdruk tuli, seltsimees Unger.”
Peeter tõstab arvelaua kõrvale ja tõuseb.
„Väga hea, tere tulemast.” Ta vaatab tüdrukule otsa ja nüüd tuleb talle meelde. „Istuge, istuge,” ütleb Peeter ja kaalub mõttes, millist tooni valida.
Tüdruk võtab ebalevalt seina ääres toolil istet ja mudib käekoti sanga. Peetri terav silm märkab, et tüdruku pruunid sukad on sääre pealt nõelutud. Väga korralikult nõelutud. Peeter lappab pabereid ja püüab mõistatada, kas tüdruk on ka tema ära tundnud.
„Teil on väga head soovituskirjad,” alustab Peeter. „Olite Astrahanis… Siis õppisite kaubanduskoolis raamatupidamist… Kus kohas see oligi?”
„Jaroslavlis, seltsimees… Unger.”
„Jaroslavlis… Huvitav. Kuidas te üldse Venemaale sattusite?”
„M-mind saadeti Nõukogude tagalasse, kuna ma… olin punaarmeelase perekonnaliige.”
„Või nii. Mitte vist tavalise ja mitte vist teisejärgulise?”
„Jah, seltsimees Unger. Ei, seltsimees Unger.”
Peeter vaatab tüdruku nägu ja puhkeb naerma.
„Mis te siis nii ehmunud olete! Ma pole ju nii hirmus. Või olen?”
Tüdruk hammustab huulde.
„No vene keelega ei tohiks siis raskusi olla… Kaua te seal olitegi?”
„Kus?”
„Kaua te Eestist ära olite?”
„Neli talve.”
„Siis on teil palju läbielamisi olnud nii noore inimese kohta… Mis sina arvad, Elli?” pöördub Peeter hallis kitlis naise poole, kes on kõik see aeg ukse juures seisnud ja vestlust jälginud.
„Mina arvan…” alustab Elli ja vaatab kordamööda kummalegi otsa. „Ma arvan, et paremat töötajat annab teil otsida, seltsimees Unger,” lõpetab ta ja naeratab tüdrukule julgustavalt.
„Elli arvamust tasub alati usaldada. Harva, kui ta midagi ütleb. Aga kui ütleb, siis ausalt ja otsekoheselt.”
Peeter mängib hetke sulepeaga ja vaatab siis tüdrukule silma, nii et too häbenedes pilgu maha lööb. „Mis siis ikka, tere tulemast… kas nii teid kutsutaksegi – Elisabeth?”
„Elisabeth, jah. Või Liisi.”
„Niisiis, tere tulemast esimese lao töötajate virka kollektiivi, Liisi!”
Liisi haarab liigutatult Peetri käe, mille too on ametlikuks õnnitluseks välja sirutanud.
„Aitäh, seltsimees Unger! Aitäh!”
„Elli näitab teile kohe teie uut töökohta. Äkki lähed kutsud Voldemari ka, Elli? Voldemar on teie otsene ülemus, Liisi.”
Elli lahkub oma hiirvaiksel kõnnakul ning Peeter ja Liisi seisavad hetke kohmetult vastamisi.
„Ma ei tundnud teid alguses äragi, olete veel kõhnemaks jäänud,” ütleb Peeter vaikselt.
Kabineti teisest aknast, üle Lembitu tänava, paistab raudtee. Vaatevälja jääb viljaelevaator. Peetrile tundub, et see on ikka veel raasuke viltu. Kõik on raasuke viltu. On olnud pikk ja raske sügis ja uut aastat ei ole veel näha. Aastanumbri vahetumine tooks kevade, see oleks esimene tõeline rahukevad. Aga praegu ei tule isegi talv, november muudkui kestab. Linn on hall ja varemetes ning Peeter tunneb ennast ise samamoodi, neelatab tahtmatult.
Ta vaatab enda ees seisvat tüdrukut, kes tundub nii habras, kuid on kõigele vaatamata elus ja seisab sirge seljaga tema ees. Ta mõtleb, kui palju on maailm vahepeal muutunud, kui palju on nende mõlemaga vahepeal juhtunud, aga nad on kumbki siin, natuke varemetes, aga elus, ja said jälle kokku, sama ootamatult nagu esimesel korral.
Liisi punastab ja vaatab maha.
„Mis sellest poisist sai?” küsib Peeter. „Valdekust?”
Nime peale Liisi võpatab, aga ei vasta.
„Medali sai,” ütleb ta, kui vaikus on tükk aega kestnud. „Vapruse eest. Velikije Lukis.”
Liisi hammustab huulde.
„Soovin õnne,” ütleb Peeter. „Kas te oma laulatuse saite?”
Liisi tõstab oma suurte vesihallide silmade pilgu Peetrile ja ütleb väga vaikse, aga selge häälega:
„Ta jäi sinna. Langes kaksteist päeva enne Luki vabastamist.”
Peeter ei suuda tüdrukult pilku pöörata. Nad vaatavad sõna lausumata teineteisele otsa.
„Tunnen kaasa,” ütleb Peeter viimaks.
Liisi raputab vaevumärgatavalt pead ja surub huuled kokku.
Peeter ei oska leida nime liigutusele, mis teda korraga valdab. Ta teab, et nüüd oleks aeg öelda: see klade, mille te autosse unustasite… Aga tüdruk ei küsinud. Ja poiss on surnud. Mitte miski ei too teda tagasi. Tüdrukul on niigi valus. Ta peab tulevikku vaatama.
Me mõlemad peame tulevikku vaatama.
Peeter ohkab ja juhatab tüdruku uksest välja, Ellile ja Voldemarile vastu.
NÕRKUS
1945
Liisi kuuleb koputust juba esimesel korral, aga ei suuda sundida end liigutama, saati siis istuli ajama, püsti tõusma, ukseni kõndima, lingile vajutama.
Uks ei ole lukus. Kes tahab, see tuleb. Ja tulgu. Või ärgu tulgu. Ükskõik.
Isegi hingata on valus. Ihu oleks nagu leekides.
Ema
