style="font-size:15px;"> Tiina pööritab silmi ja ohkab.
Ida on silmad kinni pannud. Ta hoiab pakki näo juures ja hingab sügavalt. Tiina vaatab teda natuke aega, sügab nina.
„Ida. Hakkame mängima.”
„Ah? Jajah,” ärkab Ida.
Ida raputab kaardid pihku. „Kas sa maste ja kaartide nimesid ikka tead?”
Tiina kehitab õlgu.
„Kas tead?”
„Näita, ma vaatan.”
Tiina krapsab kaardid enda kätte, vaatab kõige pealmist, piilub siis teisi, vaatab uuesti esimest.
„Noh, mis kaart see on?” küsib Ida
„Ee… Üks süda?”
„Jah. Süda, see on ärtu, ja üks, see on äss. Ärtu äss.”
„Ärtu äss.”
„Nii. Edasi?”
„Neli risti.”
„Risti neli, õigus. Järgmine?”
„Must tagurpidi süda ja…” Tiina ajab pea viltu ja torutab huuli. „Kuninganna?”
„Poti, ja õige, kuninganna ehk emand, poti emand.”
„Mis poti?” Tiina naerab.
„Selline nimi. Võib ka öelda „pada”. Padaemand.”
„Poti.”
Tiina loeb sümboleid järgmisel kaardil.
„Seitse. Seitse risti.”
„Sa ei pea lugema. Sinna on kirjutatud. Näed.”
Ida näitab numbrit ja jääb Tiinale otsa vaatama.
„Kas sa numbreid tunned, Tiina? Ühest kümneni?”
Tiina kehitab jälle õlgu. Ida ohkab.
„Palun ulata kaardid mulle.”
Ida laob teki peale pika rea kaarte ja hakkab Tiinale numbreid õpetama. Nad kordavad ja kordavad, kuni Tiina teab kõiki numbreid ja maste ja pildikaarte.
„Aga mäng?” küsib Tiina lõpuks lootusetul häälel.
„Aga mäng – mäng on näiteks linnade põletamine.”
Tiina silmad lähevad suureks.
„Linnade põletamine?” küsib ta sosinal.
„Jah. Linnade põletamine. Kõige lihtsam mäng,” vastab Ida, samuti sosinal.
LINNADE PÕLETAMINE
1952
„Nõndaks,” ütleb Ida. „Ma nüüd segan kaardid ära. Seda saab teha mitut viisi, aga sinu isa õpetas minule nõnda.”
Ida teeb paki pooleks, paneb otsapidi kokku ja laseb kaardid sirinal üksteise vahele.
„Ooh, Ida. Näita uuesti! Veel korra!”palub Tiina.
Ida naerab ja teeb seda uuesti.
„Nüüd on segi küll. Nõndaks. Ja nüüd ma jagan terve paki kordamööda sulle-mulle. Nõndaks. Las nad olla selg ülespoole. Nüüd võtame kumbki oma paki pealmise kaardi, keerame ümber ja paneme siia keskele. Mäletad, mis ma rääkisin – mis on kõige tugevam kaart?”
„Poti äss?”
„Ükskõik mis äss. Nii. Mis sinul oli?”
„Risti. Soldat.”
„Ja minul?”
„Poti. Kümme.”
„Kumb on tugevam?”
„Minu oma.”
„Siis saad sina mõlemad kaardid endale ja paned teise hunnikusse. Kui mõlemal oleks sama tugevad kaardid, siis me oleksime pannud kumbki oma kaardi peale ühe tagurpidi ja teise jälle näoga ülespidi, ja kellel oleks siis tugevam kaart, see oleks kõik kuus endale saanud. Ja kui pärast saavad käest kaardid otsa, võetakse mahapandud kaartide hunnik ja niikaua mängitakse, kuni ühel kõik kaardid otsa saavad. See kaotab. Kogu lugu.”
„Kogu lugu?”
„Nojah. Nii lihtne mäng ongi.”
„Aga linnad?”
„Mis linnad?”
„Ja põletamine? See pidi ju olema linnade põletamine?”
„Sind naasklit küll.” Ida jääb mõttesse. „Sellega on vist nii, et tugevam kaart on nagu tuli, sööb teise kaardi ära, kuni kogu vastase linn on maha põlenud…”
„Aa.”
„Võtame nüüd uued kaardid.”
Kumbki võtab kaardi. Tiina vaatab kõrvuti kaarte teki peal.
„Sinu oma on kõvem.”
„Õigus.” Ida võtab mõlemad kaardid üles ja paneb eraldi.
Natuke aega mängivad nad vaikselt.
„Ida.”
„Misse?”
„Mis mäng see on, kui nuga on laual?”
Ida käsi peatub.
„Mis nuga?”
„Lihtsalt nuga.”
„Kaardimängus?”
„Nojah.”
„Ei ole sellist asja.”
„On küll. Näed, niiviisi.”
Tiina libistab ennast Ida voodilt maha, läheb puhveti juurde, õngitseb sahtlist suure hõbedase praenoa ja pistab selle Ida lahtikäiva ümmarguse laua plaadiprakku. Nuga jääb püsti, Ida ja Tiina jälgivad, kuidas raske käepide algul õõtsub ja siis paigale jääb.
„Niimoodi. Nuga laua keskel.”
„Kus sa, laps, niisugust asja oled näinud?” küsib Ida.
„Pildi peal,” ütleb Tiina.
„Ja mis pilt see selline on?”
„On üks pilt,” vastab Tiina ja näperdab päevateki narmaid.
Ida on vait. Tiina silub narmaid, hakkab neist patsi punuma. Siis vaatab Idale otsa ja ohkab.
„Ma
